Eesti isamaaline luulekogu “Eesti tunne”. Mart Juure intervjuu Doris Karevaga

Värskelt on ilmunud uus luule ja laulutekstide antoloogia Eesti tunneˮ, mille koostaja on Doris Kareva. Raamatuesitlusel vestles Dorisega raamatust Mart Juur.

"Eesti tunne" kaanepilt

Mart: Sellel raamatul, millega me täna tutvume, on küll seos olulise tähtpäevaga – Eesti Vabariigi aastapäevaga –, kuid ometi pole see tavaline pidupäevaraamat ega ka mitte tavaline antoloogia. Doris, mis asi on Eesti tunne?

Doris: See on igaühe jaoks erinev. See on igal ajal erinev. Selleks, et seda endale selgeks teha, hakkasingi seda raamatut otsast peale koostama. Seega võib sellele vastata mitmeti.

Mart: Teadupärast on eesti luule vanem kui Eesti riik. Kas on üldse mõeldav, et üks inimene valdab kogu eesti luulet algusest kuni tänapäevani?

Doris: See on võimalik, kuid mina seda kindlasti ei valda. Koostamisel jätsin endale teatud vabaduse. Kirjastus mulle piiranguid ei seadnud, mistõttu olin teadlikult subjektiivne ning valisin tekste justkui põllult lilli noppides. Valikusse sattusid need, mis silma torkasid, ja need, mis teiste luuletustega haakusid.

Mart: See algab Peeter Volkonski tekstiga ja on väga tore raamat! Aga milline oli esimene tekst, mis sulle seda teost koostades pähe turgatas? Tekst, mille puhul mõtlesid, et vot! see peab kindlasti raamatus olema!

Doris: Seda ma küll enam ei mäleta. Ma arvan, et mul tuli silmapilkselt pähe umbes kümme teksti. Siis aga hakkasin moodustama niisugust justkui ornamentikat.

Mart: Aga kuidas sa seda tegid? Nende kaante vahel on üle neljasaja teksti. Kas sa kasutasid algul mõnda mahukamat luulekogu või kuidas sa oma valikut kasvatasid-kahandasid?

Doris: See toimus kuidagi paralleelselt. Ma panin seda kokku mälu järgi. Esmalt lähtusin luuletustest, mis mul peas olid. Muidugi kontrollisin need ka üle, sest iga rida ei pruukinud ju täpselt peas olla. Samal ajal lugesin juurde ja märkasin, et erinevatel aegadel kirjutatud eesti luule jaguneb kuidagi vöönditeks, mis erinevad üksteisest oma tundetooni poolest. Selle järgi jagasin luuletused üheksasse ossa. Aga muidu, jah, lähtusin koostamisel oma tunnetest.

Mart: Kas sa iseloomustaksid neid vööndeid? Millised vööndid need on? Millised ajavahemikud?

Doris: Kajastamata jäi rahvaluule, või ütleme eelluule, kuna seda ma tegelikult ei valda. Tol ajal tõenäoliselt ka ei räägitud eriti palju isamaast ja tolleaegsed luuletused olid pigem töölaulud. Seega esimene osa on justkui hakatus ning järgneb klassikaline isamaaluule, mida tavatsetakse aktustel ette lugeda. Sealt edasi tulevad juba kõik teised ajastud kuni tänapäevani välja.

Mart: Kuidas on luuletajad erinevatel aegadel isamaa peale mõelnud ja sellest kirjutanud? Kindlasti on mingid erinevused tsaariaja, vabariigiaja, Vene aja või tänapäeva autorite tekstide vahel. Kuidas on luuletoon ja Eesti tunne aja jooksul muutunud?

Doris: Huvitav on see, et vabas Eestis tõusevad esile realistlikud ja kriitilised noodid, ent kui Eesti pole vaba, ilmnevad tekstides hõllanduslikud, nostalgilised, igatsevad ja romantilised toonid. See loob jälle niisuguse triibustiku.

Mart: Kuidas Eesti luuletaja suhtub isamaasse? Nagu sa ütlesid, et kui aeg on vabam, siis ilmneb luules nõudlikkus ja kriitilisus, kui aeg ei ole vaba, peegeldub igatsus. Kui sa nüüd püüad selle suure luuletuste hulga järgi midagi üldistavat eesti autorite kohta öelda, siis kas Eestis luuletajaks sündimine on justnagu pomm jala küljes, saatuse poolt määratud, või siis on see pigem nagu mootor, mis tõstab inimese õhku?

Doris: Mulle tundub, et see on umbes samasugune nagu inimese suhe oma vanematega. Mõnel hetkel sa ohkad, pööritad silmi ja häbened, järgmisel hetkel aga vaatad imetlusega alt üles. Kokkuvõttes on ikkagi tunne, et on, kuidas on, aga nad on ikkagi omad. Eestiga on sama lugu. Seoses Eestiga ilmneb luules väga palju vaatepunkte ja teemasid, kuid domineerib ikkagi sama suhtumine – on, mis on, aga ta on ikkagi meie ainus ja oma. Ma jätsin teadlikult päris palju luuletusi välja, sest need ei haakunud minu tundega, minu ettekujutusega.

Mart: Teemaantoloogiate koostamine võib olla kaasahaarav ja põnev, kuid sellise teose puhul võib tekkida ka palju küsimusi. Millised olid need küsimused, millele sa pidid seda tööd tehes vastused leidma, ja kas oli ka mõni selline küsimus, millele sa vastust ei leidnudki, jätsid sinnasamma?

Doris: Praegu ühtki sellist küsimust ei meenu. Võib-olla hakkasid silma mõned teemad, mis nagu ei olnud veel luulesse jõudnud, sest üldjuhul jääb luule ajakirjandusest ikka paar päeva maha. Aga ei, mulle ei tule praegu meelde. Vastuseid oli väga palju, aga küsimusi praegu ei meenu.

Mart: Milline on selles kogumikus kõige varasem, kõige vanem tekst ja milline kõige värskem?

Doris: Jällegi täpselt ei mäleta, kuid oletan, et kõige varasem autor võib olla Kristjan Jaak Peterson. Ma ei tahtnud temast alustada, kuna ei soovinud korrata seda teadaolevat mustrit. Ma pole kindel aga üks nooremaid autoreid võis olla Eda Ahi. Keegi võis veelgi noorem olla, kuid ma tõesti ei ajanud sünniaastatel näpuga järge.

Mart: Oled teinud ühe põneva valiku – oled lisaks klassikalistele tekstidele sellesse kogusse valinud laulusõnu ja -tekste. See on alaline ja lõputu vaidlus, kas laulusõnad on luule või ei ole luule. Nende kaante vahel on vastus selge – see on luule. Laulutekste on teoses mitmesuguseid. Näiteks „Jää vabaks Eesti meriˮ, „Tuhanded külad, tuhanded taludˮ ja mitmed hilisemast ajast pärinevad tekstid. Mul tekkis kohe küsimus, kas sul ei tekkinud kiusatust valida kogumikku ka mõni tekst Raimond Valgrelt?

Doris: Ma isegi ei teadnud, kas need on tema enda tekstid. Aus vastus – ma ei mõelnud selle peale. Kuna aga teose pealkiri on „Eesti tunneˮ, siis saigi valiku aluseks see, kas tekst kannab seda Eesti tunnet või mitte. Teoses on nii luule- kui ka laulutekste ja tihti ei olegi neil suurt vahet. Aga jah, teos on kokku pandud tunde järgi.

Mart: Minu jaoks oli väga põnev elamus, tõesti elamus, lugeda Tõnis Mäe „Koituˮ tekstina. Seda laulu oleme kõik kuulnud ja Mäksi diktsioon paraku on selline… mitte palju parem kui mul. Laulus oli sõnu, millest ma olin kogu aeg valesti aru saanud. Need ei muutnud küll üldmuljet loost, kuid tänu sellele raamatule, sain ma nüüd palju selgema ettekujutuse sellest tekstist. Selliseid näiteid on veelgi. Näiteks „Tuhanded külad, tuhanded talud” elab ju rahva suus mitmes väga erinevas versioonis. Kas selle laulu tekst on kusagil üldse trükituna ilmunud, nii öelda ametliku versioonina?

Doris: Võib olla mõnes laulikus, aga ma tahaksin loota, et see on ka selles kogumikus originaalne ja autentne. Minu meelest vaatas Toivo Tasa selle üle, kuid ma ei tea, kas ta saatis selle ülevaatamiseks ka oma kaaslastele.

Mart: Mõnikord täidab luule ju märksa paremini seda funktsiooni, või vähemalt võtab endale selle funktsiooni, mida tahab täita ajakirjandus. Ka selles kogumikus on tekste, mille võib luule alla liigitada pigem kokkuleppeliselt. Nimelt võiks soovi korral mõnda sellist kriitilist teksti vaadelda hoopiski arvamusloo või esseena. Mis vahe neil on? Kas luule jaoks on probleem, kui sellist nii-öelda arvamusluulet hakkab palju tekkima? Ja praegu selliseid luuletusi muide tekib, neid ikka tekib.

Doris: Jah, neid on praegu väga palju. Hinnanguliselt võiks öelda, et neid on umbes kolm viiendikku.

Mart: Ja kohe on mul sellega seoses järgmine küsimus. Kuidas peaks ühiskond lugema või kas ta peaks kuulama luuletajat? Kunagi oli nii, eriti Vene ajal, et kui luuletaja midagi ütles, siis kõik jäid kuulama. Täpselt nii, nagu on Petersoni tekstis, et laulja on tõstnud hääle ja rahvas jääb kuulama. Kas ka praegu kuulatakse luuletajat?

Doris: Küllap ikka. Välja on ilmunud rohkem luuletajaid kui iial varem ja nad kõik kõnelevad üheaegselt erinevates paikades. Seega ei kuulata enam neid samu luuletajaid, vaid igal luuletajal on oma kaaskond, kes teda jälgib ja saadab.

Mart: Kuna seda teost võib määratleda kui isamaaluule kogumikku, siis tekib küsimus, kas luuletajal on üldse isamaa? Kui näiteks ungarlane on Ungaris, kuid kirjutab Eestist, siis kas see on eesti isamaaluule?

Doris: Tegelikult see isamaaluule oli ainult algus, praegu on see Eesti tunne. Ja ma tegelikult otsisin luuletusi päris põhjalikult. Soome ja ungari luuletuste sissepanemist kaalusin ja oleksin seda ka hea meelega teinud, kuid need siiski ei haakunud teistega nii hästi. Tahtsin aga kogu ühtsena hoida, mistõttu lõpuks loobusin nende luuletuste kasutamisest.

Mart: Väga oluline on minu meelest ka see, et valikusse on sattunud ka Jannseni „Mu isamaa, mu õnn ja rõõmˮ. Kuidas sa suhtud sellesse, et iga kolme või viie aasta tagant tulevad entusiastid jutuga, et hümni peaks ümber tegema ja välja tõstma sealt salmi, kus palutakse abi Jumalalt? Mida sa arvad sellistest ettepanekutest ja millise tundega selliseid jutte kuulad?

Doris: Kuulan neid võib-olla teatud distantsilt. Põhimõtteliselt olen ma nõus, et tekst on mõnevõrra aegunud, kuid samas tundub mulle, et hümn ei ole selline asi, mille puhul keegi lihtsalt sülgab pihku ja kirjutab valmis. See käib kuidagi teistmoodi. Kuidas täpselt, seda ma ei tea, kuid selles on mingi oma pühendumine, oma salapära ja võib-olla niisugune oma maagia. Seda ei saa päris niimoodi teha, et võtame kätte ja teeme parema.

Mart: Kas oli palju selliseid tekste, mida lugedes tundsid, et vat! see on nüüd täiuslik, paremini ei saa!?

Doris: Minu meelest olid enamus sellised.

Mart: Kas luuletus on ainult rütm, kõla ja paus, või on ikkagi tähtis ka see, millest luuletus räägib, mida ütleb?

Doris: Hea luuletus on minu meelest ime. See peab kuidagimoodi üllatama, avama midagi, mida sa enne ei teadnud. Minu jaoks on see nii. Kuidas aga autor seda oma luuletusega teeb, on juba tema asi. Üks teeb nii, teine teisiti.

Mart: Nüüd on „Eesti tunneˮ kaante vahel. Oled sa juba nende tekstidega nii-öelda hüvasti jätnud või oled mõtetega veel mõne teksti juures?

Doris: Need on tekstid, mis on mulle armsad ja ma loen neid ikka ja jälle. Igaüks loeb isemoodi, kuid ma soovitaksin seda kogumikku lugeda niimoodi algusest lõpuni, nii, nagu loetakse juturaamatut, sest ka see on omamoodi lugu. Tihtipeale on mul endal täitsa huvitav üle lugeda.

Mart: Minu meelest on kõige vahvam see, et ajal, mil me siin sinuga vestleme, täna, on Eestis kindlasti kirjutatud mitu päris head luuletust. Luuletajad töötavad kogu aeg ja kui nad parajasti ei kirjuta, siis on need luuletused nende poole teel. Ma loodan, et luuletajatel on mahti need ka vastu võtta. On ju nii?

Doris: Seda tasub küll loota jah.

Intervjuu allikas: raamatu “Eesti tunne” esitlus Viru Rahva Raamatus

About the author

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Raamatublogist

Siin blogis kirjutavad Rahva Raamatuga seotud toredad inimesed ja mõned külalisautorid sellest, mida nad armastavad: raamatutest ja lugemisest. Kui soovid sõna sekka öelda, kirjuta meile aadressil raamaturiiul@rahvaraamat.ee – raamatutest rääkivad kaastööd on alati oodatud. Mõnusat lugemist!

Arhiiv