Tunnustatud Eesti ajaloolane Toomas Hiio on põhjalikult kirja pannud Eesti esimese presidendi loo ja raamatud, mis heidavad valgust Konstantin Pätsile ja tema valitsemisajale.

Juba tosin aastat ja kauemgi miilab tuha all väitlus Konstantin Pätsi rolli üle Eesti ajaloos üldse ning eriti poliitikas ja majanduses, puhkedes aeg-ajalt avalikuks vaidluseks ja tülikski nagu praegu, et siis mõnevõrra rahunenult tuha alla tagasi vajuda. Seekord oli vaidluse ajendiks MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi ja selle tarmuka esimehe Trivimi Velliste mõne aasta tagune ettepanek püstitada mälestusmärk Konstantin Pätsile kui Eesti riigi rajajale.

Selle sajandi alguses algas väitlus Pätsi rolli üle Eesti ajaloos seoses Magnus Ilmjärve raamatu „Hääletu alistumine: Eesti, Läti ja Leedu välispoliitilise orientatsiooni kujunemine ja iseseisvuse kaotus 1920. aastate keskpaigast anneksioonini“ ilmumisega 2004. aastal Tegelikult mõni aasta varemgi, sest doktor Ilmjärv teavitas kohe-kohe ilmuvast käsitlusest, mis kogu tõe päevavalgele toob, juba mitu aastat ette ja mitmes artiklis. Magnus Ilmjärv süüdistab Konstantin Pätsi kontaktides Nõukogude Venemaaga 1920. aastatel ja 1930. aastate alguses, 1934. aasta riigipöördes ja autoritaarse valitsemiskorra kehtestamises, misjärel väga kitsaks muutunud otsustajate ring tegi 1939. aastal sügisel valiku alluda NSV Liidu ultimaatumile ja lubada Eesti territooriumile NSV Liidu sõjaväebaasid, millele järgnes Eesti okupeerimine 1940. aasta juunis. Erinevalt Soomest, mis hakkas vastu ja suutis säilitada iseseisvuse. Kas üks või teine süüdistus või mõlemad: väidetav salajane koostöö Venemaaga, demokraatia likvideerimine ja autu allaandmine NSV Liidu survele 1939. aastal, üksteisega seostatuna või ilma, annavad väitlusele tooni tänini. Seda enam, et kõigil teemadel, olgu selleks siis salakoostöö Venemaaga, mure demokraatia pärast või ka Venemaa survele järeleandmine, on paralleelid tänapäeva. Mis mõneti raskendab ka avalikku diskussiooni ajaloolaste vahel, sest avalikkusel on silme ees needsamad paralleelid ning hoopis vähem on teadmisi tegelikult juhtunust. Juba pelk katse otsida Pätsi otsustele seletust võib saada häbimärgistatud katsena õigustada demokraatia likvideerimist ja NSV Liidule alistumist, mida ükski terve mõistusega õpetlane ei taha lasta endaga juhtuda.

Sovetiajal koolis käinud Eesti inimese teadvuses võib koguni helisema hakata veel üks küsimus – äkki oligi Pätsi puhul tegemist fašistliku diktaatoriga, nagu kõige karmimal Stalini ajal väitis ametlik ajalugu? Äkki oligi sovettidel õigus? Äkki oligi sõdadevahelise Eesti Vabariigi puhul tegemist ainult mingi sahkerdajate pundi eraprojektiga, keda kõige kõrgema tasemeni välja kontrollisid naaberriigi kurikuulsad ja kõikvõimsad salateenistused?

Enamiku inimeste jaoks on see väitlus pelk pinnavirvendus. Juba 25 aastat on koolides Eesti ajalugu õpetatud Eesti moodi ja Konstantin Pätsi kohast Eesti ajaloos loetakse Eesti ajaloolaste kirjutatud ajalooõpikutest, mis on suhtunud ja suhtuvad Konstantin Pätsi rolli erinevalt, kuid ei keskendu kunagi ainult ülalnimetatud süüdistustele. Lõpuks sõltub palju ka õpetajast ja õpetajadki on erinevad. Aga teades, kui palju me lastele läheb korda kooli ajalootunnis õpetatav, ei pea me üle hindama ka diskussiooni mõju Eesti rahvale tervikuna. Siiski – kahtlus, et miski oli selles asjas mäda, on rahva arvamusse külvatud küll. Ning paljud arvavad, et niisuguse kahtluse külvamine ongi asja eesmärk ning naaberriigi salateenistuste saatanlik plaan õõnestada Eesti rahva usku oma riiki, mis meil on õiguslikult järjepidev, nagu on tunnustanud ka teised riigid ja rahvad.

Õieti algas väitlus Pätsi rolli üle Eesti ajaloos juba Saksa okupatsiooni ajal ja jätkus Eesti paguluses, kui lisaks Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise ja okupatsiooni mittetunnustamise nimel peetavale välisvõitlusele klaariti ka eestiaegseid arveid, sest omaaegsete poliitiliste voolude esindajad sotsialistidest vapsideni tulid paguluses mitme ühinguna ja mitmel maal uuesti kokku. Autoritaarne valitsemisviis mõisteti hukka ka paguluses ja mõned autorid, näiteks William Tomingas, kes oli 1930. aastate keskel vabadussõjalaste riigivastases tegevuses osalemises süüdistatuna vangis olnud, oli oma 1961. aastal ilmunud raamatus „Vaikiv ajastu Eestis“ Konstantin Pätsi suhtes väga vaenulikult meelestatud. Spektri teise serva jääb Vabariigi Presidendi kantselei direktori Elmar Tambeki 1964. aastal ilmunud mälestusraamat „Tõus ja mõõn“, milles Konstantin Pätsi tegemistesse Vabariigi Presidendina suhtutakse harda austusega. Pigem Tambeki kui Tominga meelt on ka Märt Raud, kes oma 1953. aastal avaldatud raamatus „Kaks suurt“ kirjeldab paralleelselt Konstantin Pätsi ja Jaan Tõnissoni elukäiku.

Konstantin Pätsi elukäik enne Eesti Vabariigi loomist

Konstantin Päts sündis perekonnas, mis oli vene õigeusku ja niisiis veidi eemal rahvusliku liikumise põhivooludest, mida vedasid luterliku taustaga mehed alates kirikuõpetajast Jakob Hurdast kuni kirikuga tülli läinud Carl Robert Jakobsonini. Majanduslikel põhjustel saatis isa Konstantini ja tema vanema venna Nikolai Riia vaimulikku seminari, kus õppimine oli tasuta. Nikolaist saigi õigeusu preester, Konstantin aga omandas seminaris keskhariduse, tegi gümnaasiumi juures eksamid, mis olid seminaristidele vajalikud ülikooli astumiseks, ja õppis siis Tartus õigusteadust. Ülikoolis liikus ta pahepoolsete eesti üliõpilaste, nn jaaksonlaste seltskonnas, kes võrreldes Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvuslikult meelestatud tudengitega pöörasid rohkem tähelepanu sotsiaalsele õiglusele või õieti ebaõiglusele, nagu oli nooremas haritlaskonnas tol ajal kombeks ning mitte ainult Eestis ja Venemaal. Pärast ülikooli lõpetamist õigusteaduse kandidaadi kraadiga ja sõjaväeteenistuse läbimist asus Päts Tallinna, kus hakkas tegutsema vandeadvokaadi abina Jaan Poska büroos. Sel ajal algas ka tema aktiivne poliitiline tegevus. 1901. aasta sügisel sai temast eesti päevalehe „Teataja“ vastutav väljaandja. 1904. aasta linnavolikogu valimistel suutsid eestlased koos venelastega võita baltisakslasi. Ehkki eestlastel oli enamus, nimetati taktikalistel kaalutlustel linnapeaks venelane Erast Giatsintov. Päts sai linnanõunikuks ja abilinnapeaks ning oli 1905. aasta lõpus lühikest aega linnapea kohusetäitja.

Oma poliitilistelt vaadetelt oli Päts sel ajal radikaal. Mitme Euroopa riigi radikaalsed parteid olid kodanlikud parteid, mida tänapäeval võiks liigitada vasakliberaalideks. Prantsusmaal saavutasid radikaalid 1905. aastal kiriku lahutamise riigist. Mitmes riigis, ka Eestis, ühinesid nad hiljem parempoolsete sotsiaaldemokraatidega radikaalsotsialistideks, Eestis sai sellest seltskonnast 1919. aastal Tööerakond; aga Päts siis enam nende seas ei olnud.

1905. aasta revolutsiooni ajal, kui Eesti- ja Liivimaa kubermangus kehtestati sõjaseisukord, mõisteti Konstantin Päts ja teine hilisem riigivanem, Jaan Teemant, sõjavälikohtus riigivastase agitatsiooni eest tagaselja surma. Mõlemad põgenesid välismaale. Pärast sõjaseisukorra lõpetamist pöördus Päts 1909. aastal Eestisse tagasi ja kandis ära 9-kuulise üksikvangistuse Peterburi Krestõ vanglas. See oli tema esimene vangistus.

Seejärel oli ta ajalehe „Tallinna Teataja“ toimetaja, jätkas advokaadipraksist ja tegeles omavalitsusküsimustega, tõlkides mitu selleteemalist raamatut saksa keelest eesti keelde. 1916. aastal mobiliseeriti ta reservohvitserina Vene armeesse, teenistus möödus Tallinnas Peeter Suure merekindluses. Alates 1917. aastast, kui keiser troonist loobus, Põhja-Liivimaa Eestimaa kubermanguga autonoomseks Eestimaa kubermanguks ühendati ja Maanõukogu valiti, oli Päts uuesti Eesti suures poliitikas. Ta valiti Järvamaa saadikuna Maanõukogusse ning nimetati Maavalitsuse esimeheks. Poliitiliselt oli ta sel ajal nihkunud tükk maad paremale ja oli põllumeeste erakonna Eesti Maarahva Liit liige, millest 1920. aastal sai partei nimega Põllumeeste Kogud.

1917. aasta suvel valiti lipnik Päts Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimeheks. Nimelt lubas Ajutine Valitsus moodustada Vene armee Eesti rahvusväeosad. Sel ajal peeti arvutul hulgal kongresse ja moodustati veel rohkem komiteesid, ka sõjaväes. Eestimaa Sõjaväelaste Ülemkomitee valiti I eesti sõjaväelaste kongressil ning ülemkomitee oli midagi autonoomse Eestimaa kubermangu sõjaministeeriumi taolist, mis tegeles rahvusväeosade komplekteerimise ja formeerimise küsimustega. Rahvusväeosad ise allusid Vene sõjaväe staapidele, kuid paiknesid Eestis.

Konstantin Pätsi tegevus 1917–1934
1917. aasta novembris haarasid bolševikud võimu nii Venemaal kui ka Eestis. Novembri teisel poolel saatsid nad laiali Maanõukogu, mis oli kuulutanud end kõrgeimaks võimuks Eestis. Päts oli bolševike võimu ajal lühikest aega vangis ja läks siis põranda alla. Põranda alla läksid ka Maanõukogu liikmed, kes moodustasid Vanematenõukogu, mis omakorda nimetas 19. veebruaril 1918 kolmeliikmelise Päästekomitee, mille liikmed olid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Päästekomitee kuulutas 24. veebruaril 1918 Eesti iseseisvaks ja Konstantin Päts oli Eesti ajutise valitsuse esimene peaminister, ühtlasi ka sise- ning kaubandus- ja tööstusminister.

Samal ajal olid Eestisse tunginud juba Saksa väed, sest Nõukogude Venemaa sõjaminister Lev Trotski oli katkestanud Brest-Litovski rahuläbirääkimised ja Saksa väed alustasid kogu idarindel pealetungi, vallutades kuni märtsi alguseni Eesti ja Põhja-Läti ning suure osa Valgevenest ja Ukrainast. Eestis kehtestati Saksamaa sõjaline okupatsioon, Eesti iseseisvust ei tunnustatud ja rahvusväeosad saadeti laiali. 1918. aasta juunis Päts arreteeriti ja ta oli kuni 1918. aasta novembrini Saksa vangilaagrites Kuramaal ning Minski ja Grodna kubermangus.

Pärast Saksamaa novembrirevolutsiooni Päts vabastati ning ta oli 12. novembril 1918 moodustatud teise ajutise valitsuse pea- ja siseminister. Pärast valitsuse ümberkorraldamist novembri lõpus oli Päts kuni 1919. aasta maikuuni kolmanda ajutise valitsuse pea- ja sõjaminister. 1919. aasta aprillis valiti esimene Eesti seadusandlik kogu, Asutav Kogu, mis moodustas 1919. aasta maist kuni 1920. aasta oktoobrini viis valitsust. Asutavas Kogus oli enamus pahempoolsetel erakondadel ja valitsustesse kuulusid sotsiaaldemokraadid ja Tööerakond, aga ka Jaan Tõnissoni Rahvaerakond ja Kristlik Rahvaerakond. Pätsi Eesti Maarahva Liit sai Asutava Kogu valimistel ainult kaheksa kohta 120-st.

Pärast 1920. aasta põhiseaduse jõustumist oli Päts viie koalitsioonivalitsuse juht (riigivanem): 1921–1922, 1923–1924, 1931–1932, 1932–1933 ja 1933–1934. 1922–1923 oli Päts ka riigikogu esimees. Tema erakonna toetus kasvas pidevalt ning 1932. aasta V riigikogu valimistel sai enne valimisi asunike erakonnaga liitunud Ühinenud Põllumeeste Erakond sajakohalises riigikogus 42 mandaati.

Pärast Vabadussõda ja rahulepingut Nõukogude Venemaaga oli Eesti majandus raskes olukorras, kuid Eesti riik sai vastavalt rahulepingule Nõukogude Venemaalt 15 miljonit kuldrubla. 1920. aastate alguses oli Eesti ka üheks kanaliks, mille kaudu Nõukogude Venemaa, mida paljud riigid ei veel tunnustanud, pidas varjatumaid või avalikke kaubandussuhteid ülejäänud maailmaga. Osa vahendustasudest jäi Eestisse. Sel ajal sukeldusid äritegevusse paljud Eesti majandustegelased, aga ka poliitikud, Päts nende hulgas. Suur osa ettevõtteid läks kogemuste puudumise ja oskamatu majandustegevuse tõttu pankrotti, sealhulgas ka mitu Konstantin Pätsiga seotud majandusühingut. Eraäri ja Eesti Panga suhted ei olnud sel ajal sugugi väga selged ning seetõttu süüdistati mitut majandustegevusega seotud poliitikut, Päts nende hulgas, kuritarvitustes. Kohtusse asi siiski ei jõudnud. Aastatel 1924–1931 oli Päts riigikogu liige, jätkas tegutsemist majanduse alal ja juhtis mitut seltskondlikku ühingut. Tema erakond oli küll mitme valitsuskoalitsiooni liige, kuid kui Põllumeeste Kogudel tuli valitsus moodustada, juhtis seda riigivanemana Jaan Teemant (kolm valitsust 1925–1927).

Tema tagasipöördumine poliitikasse 1931. aastal toimus paljuski muutunud olukorras. Maailma räsis ennenägematu majanduskriis ning tugeva hoobi oli saanud ka Eesti majandus, mida võimendas mõne aasta eest kehtestatud krooni hoidmine kulla alusel, samal ajal kui enamik Eesti kaubanduspartnereid oli oma raha devalveerinud. Eesti eksport kahanes ja majandusolukord halvenes. Poliitika paremal tiival kasvas vabadussõjalaste liikumine, mis nõudis parlamentaarse „lehmakauplemise“ lõpetamist, laiade volitustega riigipea ameti sisseseadmist ning parlamendi liikmete arvu vähendamist 50-le. Poliitika vasakul serval aktiviseerusid sotsiaaldemokraadid ja nende pahempoolne tiib. Nii vabadussõjalastel kui sotsialistidel olid oma spordiseltsid ja löögiüksuste taolised rühmad, mis pidasid korda massiüritustel, aga ka kaklesid vastaspoole samasuguste ühingutega. Nagu see oli sel ajal kombeks suures osas ülejäänud Euroopast.

Mõneti põhjendatultki nähti ühe kurja juurena liiga parlamendikeskset põhiseadust. 1932. ja 1933. aastal korraldati mitu rahvahääletust põhiseaduse uuendamise küsimuses. Lõpuks võitis parlamendivälise Vabadussõjalaste Keskliidu esitatud põhiseaduse eelnõu, mis nägi ette otse valitava laiade volitustega presidendi ametikoha ning parlamendiliikmete arvu vähendamise. Põhiseadus jõustus 24. jaanuaril ja presidendivalimised pidid toimuma 1934. aasta aprillis. Parlamendierakondadel oli põhjust karta vabadussõjalaste presidendikandidaadi valimisvõitu ja senise poliitika ajamise viisi lõppu.

Alates 1933. aasta oktoobrist riigivanemana valitsust juhtinud Konstantin Päts kutsus 1934. aasta 12. märtsil kindralleitnant Johan Laidoneri sõjavägede ülemjuhatajaks ja kehtestas sõjaseisukorra. Vabadussõjalaste juhid arreteeriti ja nende organisatsioonid keelati. Mõne aja pärast lõpetati ka erakondade tegevus ning riigikogu sunniti „vaikivasse olekusse“: seda ei saadetud laiali, kuid ei kutsutud ka kokku.

„Vaikiv ajastu“

Ehkki aastaid 1934–1940 nimetatakse Konstantin Pätsi autoritaarse valitsemise perioodiks, valitseti riiki sel ajal kolmekesi: Pätsi oli peaminister riigivanema ülesannetes, tema kõrval seisis kindralleitnant Johan Laidoner sõjavägede ülemjuhatajana, kelle pädevus kaitseseisukorra tingimustes ulatus palju kaugemale sõjaväe juhtimisest, ning kolmandana kuulus riigi juhtkonda siseminister Kaarel Eenpalu, kes muuhulgas kureeris ka riiklikku propagandat. Kaitseseisukorda pikendati iga kuue kuu järel kuni 1940. aastani. Riigikogu vaikiva oleku tõttu andis seadusi riigivanem – dekreetidena.

1936. aastal algatas Konstantin Päts rahvahääletuse Rahvuskogu kokkukutsumiseks, mis pidi välja töötama uue põhiseaduse, nagu seda oli 17 aastat varem teinud Asutav Kogu. Rahvahääletusel toetati Rahvuskogu kokkukutsumist. Uus põhiseadus võeti vastu 28. juulil 1937 ja see jõustus 1. jaanuaril 1938. Uue põhiseaduse järgi sai Eestist presidentaalne vabariik. Riigikogu oli kahekojaline, 80 saadikut riigivolikogus ja 40 riiginõukogus, kuid täidesaatva võimu eesotsas seisis president ise ja talle allus valitsusjuht, peaminister. Erakonnad jäid keelatuks ja kaitseseisukord kehtima.

1938. aasta aprillis valiti Konstantin Päts Vabariigi Presidendiks. Samal ajal valiti ka 80-liikmeline riigivolikogu. Valimised võitis Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinne, valitsusmeelne rahvaliikumine või valimisliit, mis sai riigivolikogus absoluutse enamuse. Ülemkoda, riiginõukogu, moodustati kutsekodade, omavalitsuste, kõrgemate õppeasutuste, luteri ja õigeusu kiriku jt esindajatest ning presidendil oli õigus 10 riiginõukogu liiget ise nimetada.

Valitsus soovis osa rahva ühiskondlik-poliitilisest aktiivsusest suunata kutsekodadesse ehk korporatsioonidesse. Need olid tegevusalade kaupa koondunud ühendused ja pidid asendama erakondi kui poliitiliste vaadete alusel liitunud ühinguid. Eesmärgiks oli rahvusliku ühtsuse saavutamine poliitilistest vastuoludest kõrgemal tasemel ning n-ö loomulikul, inimeste kutsealade kaupa ühinemise alusel. Aga sama loomulikult ka valitsuse kontrolli all. Kutsekodade süsteem oli sõdadevahelises Euroopas üsna populaarne. Kõige kaugemale jõudis korporatiivse riigi rajamisega Itaalia diktaator Benito Mussolini, kuid korporatiivse riigi sugemeid oli mitmes Lõuna-Euroopa riigis ja ka näiteks Lätis.

Erakondade tegevus oli aastatel 1934–1940 keelatud. Selle asemele moodustati Kaarel Eenpalu initsiatiivil Isamaaliit, valitsusmeelne rahvaliikumine. Paljud avaliku elu ja omavalitsustegelased, riigiametnikud jt olid Isamaaliidu liikmed. Riigikaitse järjest olulisemaks tugisambaks muudeti Kaitseliit. Kaitseliitu kuulumine oli paljude riigi- ja omavalitsusametikohtade puhul tungivalt soovitav.

1936. aastal avati Tallinna tehnikainstituut, mis 1938. aastal sai tehnikaülikooliks. Kõrgem tehnikaharidus sai uue aluse ja tugeva riikliku toetuse, kuid ümberkorraldusel oli veel üks eesmärk. Sellega nõrgestati Tartu ülikooli rolli Eesti akadeemilises elus, kus ta seni oli domineerinud, sest ülikool juhtkond ja osa üliõpilaskonnast oli valitsusega pigem opositsioonis.

Vaikiva ajastu ettevõtmistest väärivad tähelepanu Riikliku Propaganda Talituse projektid. See üsna väikese personaliga asutus moodustati Kaarel Eenpalu initsiatiivil eestluse ja rahvustervikluse edendamiseks ja natsiooniloomeks. Seniste erakondlike lehtede kõrvale asutati 1935. aasta sügisel valitsusele lähedal seisev ajaleht „Uus Eesti“, mis võttis üle senise Põllumeeste Kogude häälekandja „Kaja“. Samal aastal võttis valitsus oma majandusliku kontrolli alla Jaan Tõnissoni ajalehe „Postimees“, millega opositsiooni nimekaim liider kaotas oma häälekandja.

Propagandatalitus viis läbi mitu massilist kampaaniat, mis olid suunatud eestluse tugevdamisele. Juba 1920. aastatel alanud nimede eestistamine muutus 1930. aastate keskel massiliseks: kümned tuhanded saksa- või venepärased ees- ja perekonnanimed vahetati eestipäraste vastu. Iseenesest oli nimevahetus vabatahtlik, kuid riigiametnikele ja ohvitseridele avaldati siiski survet, rõhutades nende positsioonist tulenevat kohustust anda eeskuju. Koostöös Kaitseliiduga käivitati kampaania „Igale talule Eesti lipp“. Varem polnud rahvuslipu heiskamine eriti kombeks ja see oli ka üsna kulukas. Nüüd tehti soodustusi nii lippude kui ka lipuvarraste valmistajatele. 1940. aastaks, kui Eesti okupeeriti ja sinimustvalge lipu heiskamine keelati, oli sellest saanud rahvusriigi lahutamatu sümbol. Eesti iseseisvuse taastamise ajal 1980. aastate lõpul toodi peidust välja tuhandeid lippe, mida oli vaatamata karmi karistuse ähvardusele peidetud kogu sovetliku okupatsiooni poolsajandi ning mis tõestasid, et Eesti omariiklus oli vaatamata okupatsioonile jäänud enamiku Eesti kodanike südameasjaks. Neid lippe poleks lipukampaaniata olemaski olnud.

Austati paljulapselisi emasid – seda ikka laste sünnitamise propageerimiseks –, algatati kodukaunistamise liikumine, jaanilaupäeval hakati tähistama Võidupüha kui Võnnu lahingu aastapäeva, soodustati eesti kunsti ja tarbekunsti, muuhulgas riiklike ostudega, toetati kirjandust, mis käsitles Eesti ja eestlusega seotud teemasid. Enamikuga nendest asjadest jätkati pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991. aastal. 1936. aastal kehtestati riiklikud teenetemärgid. 1920. aasta Eesti põhiseadus deklareeris, et Eestil ei ole teenetemärke peale Vabadusristi, mida antakse välja ainult sõja ajal, ning keelas ilma eriloata ka välismaiste teenetemärkide kandmise. Nüüd asutati Riigivapi ja Valgetähe teenetemärgid ning „riigistati“ Eesti Punase Risti ja Kaitseliidule kuulunud Kotkaristi teenetemärk. Nende kõigi annetamist jätkati 1995. aastal.

Konstantin Pätsi kui juristi südameasjaks oli Eesti oma õiguse kodifitseerimine. See mure oli tal juba 1920. aastate alguses. Nimelt kehtisid Eestis tsaariajast pärit seadused, sealhulgas ka Balti eraõigus, niivõrd, kuivõrd neid ei olnud tühistatud või ära muudetud. Seaduste kodifitseerimisega alustati 1936. aastal. 15-st köitest jõuti välja anda neli.

1939. aastal viidi läbi vallareform, millega 369 vallast jäi alles 248.

Suur osa aktiivsematest vabadussõjalastest mõisteti aastatel 1934–1936 lühemaks või pikemaks ajaks vangi või sunnitööle. Pärast 1934. aasta kevade ja suve vahistamisi tõi järjekordse arreteerimiste laine kaasa vapside väidetav võimuhaaramiskatse 1935. aasta detsembris. Kas tegu oli vapside tegeliku putšiürituse või kaitsepolitsei provokatsiooniga, selle üle on vaieldud juba 80 aastat. 1938. aasta mais, seoses presidendiks valimisega, andis Konstantin Päts amnestiaseaduse. Vanglast vabastati üle 70 vabadussõjalase ja üle 100 kommunisti. Tõe huvides olgu märgitud, et enamik vabastatud kommunistidest oli pikaks ajaks vangi mõistetud juba 1920. aastate esimesel poolel enne 1924. aasta 1. detsembri mässukatset. Kas vapside ja kommunistide puhul oli tegemist poliitvangidega? Laiemas tähenduses kindlasti, sest vangi nad olid mõistetud süüdistatuna poliitiliste veendumuste ajel toime pandud tegudes. Õiguslikus mõttes olid nad aga süüdi mõistetud riigivastase tegevuse eest. Lisaks vapsidele ja kommunistidele mõisteti lühemaid vanglakaristusi või trahve ka sisekaitseülema otsusega enamasti „lugupidamatuse avaldamise pärast“ maksva riigikorra, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse vastu, „avalikku julgeolekut riivavate väljenduste pärast“, kuid karistati välisriikide juhtide avaliku kritiseerimise eest jm. Niisugusi karistusi määrati vaikival tuhatkond.

Vaikival ajastul kehtis järeltsensuur – see tähendab, et väljaande võis vastutusele võtta mingi asja avaldamise eest ja tiraaži müügilt kokku korjata. Ühena vähestest suurtest lehtedest suleti 1938. aasta märtsis endine Tööerakonna häälekandja Vaba Maa, karikatuuride avaldamise tõttu välisriikide juhtidest, mida peeti Eesti riigi huve kahjustavaks. Kuid järeltsensuur tekitas enesetsensuuri – tekste, millest võis tulla pahandusi, lihtsalt ei avaldatud.

Konstantin Pätsi riigireforme ei saa tervikuna negatiivseteks pidada. Seda enam, et osa nendest mõjutavad Eesti elu tänase päevani. Pigem väärivad taunimist ebademokraatlikud ja õigusriigi põhimõtetega mitte kooskõlas olevad meetodid, millega need reformid läbi viidi. Kaasaegseid väärtushinnanguid ei saa taandada kolmveerand sajandit tagasi tehtud otsuste eelduseks. Samal ajal suutsid aga mitu Euroopa riiki, eeskätt Skandinaaviamaad, oma õigusriigi säilitada. Siin väärib rõhutamist nende rahvaste parlamentarismi pikem traditsioon. Demokraatiaga on lood keerulisemad. Enamik autoritaarseid valitsejaid tulevad võimule ja valitsevad rahva suurel toetusel. Niisiis pole küsimus mitte demokraatias, vaid olukorra tekitamises, kus võimalikud võistlejad riigi ja rahva juhtimisele on mänguväljalt tõrjutud juba enne mängu algust.

Kahe suure maailmavaatelise diktatuuririigi vahele jäänud Ida-Euroopa riikide saatuse kujunemisel II maailmasõja ajal ei mänginud nende riikide demokraatlikkus või mittedemokraatlikkus, kui näiteks võrrelda Poolat ja Tšehhoslovakkiat, erilist rolli.

„Hääletu alistumine“

Tegelikult ei olnud Ida-Euroopa riikidel pärast Stalini ja Hitleri kokkulepet 1939. aasta augustis just suurt valikut. Riikidevaheline sõjaline koostöö puudus riikidevaheliste poliitiliste vastuolude tõttu. Meie piirkonnas oli selleks Poola ja Leedu vastasseis, Lõuna-Euroopas Ungari taotlus oma Austria-Ungari keisririigi aegse tugeva positsiooni taastamiseks ning sellest tulenev konflikt kõigi naabrite, eeskätt Rumeenia, Tšehhoslovakkia ja Jugoslaaviaga. Saksamaa tugevnemises nägid ohtu Lääne-Euroopa riigid, NSV Liidu tugevnemine ohustas Ida-Euroopa riike, mida NSV Liit käsitles mitte ainult oma mõjusfääri, vaid suuresti ka endiste territooriumidena, mille tagasivallutamine oli õigustatud. Enamik Ida-Euroopa riike olid tööstuslikult nõrgad ega suutnud kaasa teha totalitaarsete Saksamaa ja NSV Liidu võidurelvastumist. Nende sõjavarustus pärines suuresti I maailmasõja ajast ning palju moodsam ei olnud ka väljaõpe ja taktika. Niisiis, kui Hitler ja Stalin Ida-Euroopa jagamises kokku leppisid, oli nendel riikidel kaks valikut: kas alistumine või kangelassurm. Pärast seda, kui Tšehhoslovakkia oli 1938–1939 teinud esimese ja Poola 1939. aasta septembris teise valiku ning septembri lõpuks Wehrmachti ja Punaarmee poolt purustatud, nõudis NSV Liit sõjaväebaaside paigutamise õigust Balti riikidesse ja Soome. Selle õiguse andsid NSV Liidule kõik kolm Balti riiki. Soome keeldus ja pidi võitlema NSV Liidu vastu verises talvesõjas ning suutis napilt kangelassurma vältida ja iseseisvuse säilitada. Hetkeks tundus isegi, et Balti riigid olid tõmmanud pikema kõrre ja jäänud iseseisvaks ilma hulga inimohvriteta, samal ajal kui Soome kaotas lisaks tuhandetele surnutele ja vigastatutele ka osa Karjalast ja pidi loovutama NSV Liidule sõjaväebaasiks Hanko poolsaare. Balti riikide juhid lootsid Saksamaa ja NSV Liidu vältimatule omavahelisele sõjale ja selles prognoosis nad ei eksinud; küll eksisid nad aga lootuses, et see sõda NSV Liidu taas itta tõrjub ja Balti riikide iseseisvuse garanteerib. 1940. aasta juuni keskel, kui Saksamaa oli alistamas Prantsusmaad, okupeeris NSV Liit Eesti, Läti ja Leedu.

Konstantin Päts oli formaalselt riigipeaks kuni 21. juulini 1940. Pärast seda, kui Stalini emissar Andrei Ždanov 19. juunil oli sundinud teda ametisse nimetama Johannes Varese nukuvalitsust ja Varese valitsus astus kahe päeva pärast ametisse. Kahepäevane viivitus oli vajalik, sest marksistlik-leninlik ühiskondlike formatsioonide teooria nõudis sotsialistlikku revolutsiooni ja see siis 21. juunil lavastatigi, mis üksiti on põhjenduseks Venemaa väitele Balti riikide vabatahtlikust liitumisest. Mõneti problemaatiline oli algusest peale nii kolmes Balti riigis ühel ja samal nädalal toimunud valitsusevahetus kui ka hiljem ühel ja samal nädalavahetusel toimunud nukuparlamendi valimised ja viimaste ühel ja samal päeva antud deklaratsioon soovist liituda NSV Liiduga.

Konstantin Päts kirjutas alla kõigile NSV Liidu emissaride poolt Johannes Varese valitsusele ette antud seadlustele, määrustele, korraldustele ja otsustele, mis eeldasid Vabariigi Presidendi allkirja. Presidentaalses riigis oli neid dokumente, millele president pidi alla kirjutama, päris palju. See on võib-olla kõige raskem osa tema vastutusest Eesti riigi hukkumisel, ehkki riigipea vastutab oma riigi saatuse eest laiemas mõttes tervikuna niikuinii. Millised olid tema valikud kui neid üldse oli ja miks ta ei keeldunud, sellele küsimusele ei ole vastust. Samuti oli 21. juulini ametis Läti autoritaarne president Kārlis Ulmanis; Leedu president Antanas Smetona lahkus riigist pärast NSV Liidu ultimaatumit.

Konstantin Päts küüditati 30. juulil 1940 koos perekonnaga Venemaale, kus teda nagu ka mitme teise riigi riigitegelast ja kõrgemat sõjaväelast „auvangina“ kinni peeti kuni surmani 1956. aastal. 1990. aastal maeti Konstantin Pätsi säilmed ümber Tallinna metsakalmistule.

Raamatud Konstantin Pätsist

Raamatute, vajalike raamatute ja raamatute müümise vahekord on alati olnud mitmepalgeline. Ajalooraamatute elutsüklis olen kõrvaltvaatajana märganud selliseid etappe: väljaandmine, esitlus ja suhteliselt kõrge hind, seejärel allahinnatuna kergesti kättesaadav, koos allahindluse faktis eneses peituva hinnanguga raamatu väärtusele; siis kaob raamat müügilt ja on kättesaadav antikvariaatides või ka veebipoodides või kirjastuste kaudu, kuniks jälle väärtuse omandab, sest on muutunud kas haruldaseks või uuesti päevakajaliseks. Suured raamatukauplused suudavad enamasti garanteerida kaks etappi. Eesti omapäraks on, et meie väikese turu tõttu ei ole kordustrükk enamasti majanduslikult mõttekas. Aga ega ma raamatute trükkimise majanduslikust poolest tegelikult palju ei tea. Lõpuks on alati olemas olnud raamatukogud, kui nad parajasti ei ole remondis või kollektiivpuhkusel, kus kõik raamatud on tingimusteta olemas.

Praegu ei ole suurtes raamatupoodides müügil sugugi kõiki raamatuid, mis Konstantin Pätsi kohta sel sajandil on välja antud. Lõpuks puudubki meil korralik teaduslik monograafia Pätsist, milline viga aga, nagu kuulda, seoses Eesti Vabariigi 100. aastapäevaga parandamisel olevat. Riigikantselei riigivanemate raamatusarjas arvatavasti.

Monograafia puudumisel, mis Pätsi loo algusest lõpuni ära räägiks, tuleb alustada üldkäsitlustega, et paremini hoomata ajastut ja tingimusi, milles Konstantin Päts tegutses. Nendest on praegu parimatest saadaval Soome emeriitprofessori ja suure Eesti sõbra, aga ka väga viljaka ajaloolase Seppo Zetterbergi 2015. aastal ilmunud „Eesti ajalugu“. See on tasakaalukas üldkäsitlus Eesti ajaloost soome lugejale professionaalse Soome ajaloolase pilgu läbi, mis eesti keelde tõlgituna on võib-olla kompaktsem lugemisvara kui eesti oma autorite teosed, sest pürgib suuremale üldistusele. Seppo Zetterberg leiab Konstantin Pätsile Eesti ajaloos igati adekvaatse koha, tuues esile nii tema saavutused, kuid vaikimata maha ka ebaõnnestumisi. Eesti ajaloo vastava perioodi üldkäsitlus ilmus kümme aastat varem, kuid on veel saadaval: „Eesti ajalugu VI“. Selle on koostanud Ago Pajur ja Tõnu Tannberg. Raamat on akadeemilisem ja mitte nii ladusasti loetav kui eelmine, kuid esitleb kümne aasta tagust Eesti 20. sajandi ajaloo uurimise seisu. Kes aga veelgi lihtsamalt toime tahab tulla, peaks alustama mõnest gümnaasiumi Eesti ajaloo õpikust. Asjad on seal samamoodi selgeks tehtud, aga lühemalt ja sihtgruppi silmas pidades ka lihtsamini.

Praegu on Konstantin Pätsi kohta saadaval kaks raamatut: kõigepealt Hellar Grabbi 2014. aastal ilmunud raamat „Neli presidenti: mälestuslikud esseed“ ja Elmar Tambeki  „Tõus ja mõõn. mälestusi kodumaalt, I–II“, mis ilmus kolmandat korda Eesti Päevalehte ja ajakirja Akadeemia mälestuste sarjas 2010. aastal. Mõlemad mehed on olnud isiklikult seotud president Pätsiga, Tambek tema kantseleiülemana ning Hellar Grabbi tema käsundusohvitseri kolonel Herbert Grabbi pojana – jah, Hellar Grabbi ise oli siis alles laps, kuid viljaka literaadi ja tähelepanuvõimelise mehena on tema mälestused-mõtisklused igal juhul lugemisväärsed.

Elmar Tambek oli väga kõrges austuses Konstantin Pätsi isikust ja tegemistest, nii et tema käsitlus võiks olla mõneti vastukaaluks Magnus Ilmjärve raamatule, millest veel juttu tuleb. Esmailmumise aega arvestades võis ta olla vastukaaluna mõeldud juba siis, aga mitte muidugi Ilmjärvele, vaid William Tomingale, kelle ülalnimetatud raamat ilmus ainult kolm aastat varem. Tambeki raamat on ladusasti loetav ja kompromissitult positiivne käsitlus 1930. aastate teisest poolest. Pätsi puutub eeskätt esimene köide. Teise köites kirjeldab ta okupatsiooniaegu, sealhulgas oma tegevust Saksa okupatsiooni ajal Eesti inimkaotused kindlaks teinud asutuse ZEV ülemana. Raamat lõpeb lahkumisega Eestist 1944. aasta septembris.

Konstantin Pätsi muuseum andis 2007. aastal välja positiivse ülevaate Eesti suurest riigimehest pealkirjaga „Alasi ja haamri vahel: artikleid ja mälestusi Konstantin Pätsist“, mille koostas ja toimetas Anne Velliste.

Kirjastuses Ilmamaa on veel saadaval kaks köidet Konstantin Pätsi artikleid, mis ilmusid uuesti aastatel 1999 ja 2001 ning mille koostasid Toomas Karjahärm ja Hando Runnel.

Magnus Ilmjärve käsitlus „Hääletu alistumine: Eesti, Läti ja Leedu välispoliitilise orientatsiooni kujunemine ja iseseisvuse kaotus 1920. aastate keskpaigast anneksioonini“ ilmus teise veidi ümbertöötatud trükina 2010. aastal. Ilmjärve raamat tugineb hulgale arhiivimaterjalidele Eesti ja teiste riikide arhiivides, ajakirjandusele ning kirjandusele. Ilmjärv on Konstantin Pätsi otsuste ja tegevuse küsimuses, eriti mis puudutab 1934. ja 1939.–1940. aastat, enamasti negatiivsel seisukohal. Raamatu esmatrüki ilmumisest möödunud tosina aasta jooksul on suhtumine Ilmjärve raamatusse muutunud omamoodi lakmuspaberiks selle kohta, kuidas suhtutakse Konstantin Pätsi ja tema tegevusse. Suhtumise näitamiseks ei olegi sageli tähtis raamatu enda lugemine. Vastasseis Konstantin Pätsi asjus on sageli rohkem emotsionaalne kui ratsionaalne me ajastul ja avalikkuses, mis ju kipubki emotsionaalsust üle tähtsustama.

Viimaks tuleb nimetada soome sõjaajaloolase Martti Turtola raamatut „President Konstantin Päts: Eesti ja Soome teed“, mis ilmus 2003. aastal. Oma sünniloo poolest sarnaneb Turtola raamat eelpoolnimetatud Seppo Zetterbergi Eesti ajaloole: see on Soome õpetlase raamat Soome lugejale Eesti asjadest, mis on eesti lugeja jaoks eesti keelde tõlgitud. Seega saab Turtola raamatu eestikeelne lugeja teada, kuidas Eesti ajaloost soomlastele on kirjutatud. Martti Turtola kirjutab oma raamatus soome lugeja jaoks lahti Magnus Ilmjärve seisukohad ning täiendab neid oma üsnagi profaansete teadmiste ja pisut üleolevate mõtetega Eesti ajaloost võrdluses Soomega. Ei soovita.

 Toomas Hiio

About the author

Rahva Raamat

View all posts by Rahva Raamat