Rahva Raamatu kirjastaja René Tendermann soovitab aprilliks väärtkirjandust

René TendermannRahva Raamatu kirjastaja René Tendermann paneb kord kuus kokku nimekirja kuni seitsmest eriti heast tõlkeraamatust. Tõlkekirjanduse tiraažid on viimasel ajal langenud majandusliku tasuvuse piirini, kõrge tasemega tõlked leiavad aina harvemini tee ajalehtede kultuurikülgedele, mistõttu peab kirjastaja ise härjal sarvist haarama ja härja rambivalgusesse juhtima.

Kirjastaja, tõlkija ja toimetajana on René Tendermann ilu- ja noortekirjandust välja andnud 17 aastat, ning on Paabeli Torni tõlkeauhinna laureaat.

John Fowles “Maag”

John Fowles "Maag"
John Fowles “Maag”. Tõlkija Henno Rajandi,
Varrak, 2019

John Fowlesi “Maag” kuulub mu lemmikraamatute esiviisikusse juba kakskümmend aastat. Selle raamatu puhul pole mõtet sõnu raisata – jutt olgu lühike ja konkreetne. Kui seate endale sel aastal eesmärgiks lugeda läbi ainult ühe väga hea raamatu, siis olgu selleks “Maag”. Raamatus (see on muide juba viies trükk) on 728 lehekülge ja iga lehekülg on puhas nauding.

Tutvu raamatuga lähemalt Rahva Raamatu e-poes.

 

 

 

 

Daniel Kehlmann “Tyll”

Daniel Kehlmann "Tyll"
Daniel Kehlmann “Tyll”. Tõlkija Piret Pääsuke, Hea Lugu, 2019

Daniel Kehlmann on kaasaja saksakeelse kirjanduse menukamaid autoreid. Tema teist romaani “Maailma mõõtmine” (2005, ek 2014) kiideti ka Eestis kõrgesti ning see on võtnud enimmüüdud saksakeelsete romaanide edetabelis pärast Patrick Süskindi “Parfüümi” uhke teise koha.

“Tyll” ilmus Saksamaal 2017. aastal ning paljud kriitikud on nimetanud seda Kehlmanni seni parimaks romaaniks. Raamatu tegevus toimub Kolmekümneaastase sõja ajal (1618–1648) ja selle peategelane on Tyll Ulenspiegel, ka keskaja kirjanduses tuntud trikster ja rändnäitleja, tolle aja meelelahutaja. Koos pagari tütre Nelega põgeneb Tyll oma kodukülast pärast seda, kui jesuiidid tema möldrist isa nõiaks kuulutavad ja hukkavad. Rännakul sõjast laastatud maal nende tuntus rändnäitlejana levib ja nad kohtuvad oma teel lihtsate inimeste ja valitsejate, teadjate ja lihtsameelsetega. Nagu autor tiitellehe pöördel meid hoiatab, on paljud raamatutegelased ajaloolised: nendega juhtunu kohati tõepärane, kohati fiktsioon.

Kehlmann kirjutab nii mängleva kerguse, lausa lustiga ränkadest oludest, usust ja ebausust. Keskaegset olustikku ja tolle aja inimese mõttemaailma kirjeldab ta suurepäraselt ning ehkki raamat on kergesti loetav, on teemad ometi tõsised.

Päris raamatu algulehekülgedelt: “Kutsaripukis aga istus mees, kelle kohe ära tundsime, olgugi et ta polnud iial enne siin käinud, ja kui esimestele meenus,  ja nad ta nime hõikasid, meenus ka teistele, nii et peagi hüüti kõikjalt ja paljuhäälselt: “Tyll on siin!”, “Tyll tuli!”, “Vaadake, Tyll on kohal!”. See ei saanud olla keegi muu.

Isegi meie juurde jõudsid lendlehed. /…/ Need jutustasid narrilaevast ja suurest pappide sõgedusest ja kurjast paavstist Roomas ja kuratlikust Martinus Lutherist Wittenbergis ja võlur Horridusest ja doktor Faustist ja ümarlauarüütlist, kangelane Gawainist, ning ka temast, Tyll Ulenspiegelist, kes oli nüüd ise meie juurde tulnud. “

Ühe sõnaga: meistriteos.

Tutvu raamatuga lähemalt Rahva Raamatu e-poes

Vadim J. Birstein “SMERŠ: Stalini salarelv”

Vadim J. Birstein "SMERŠ: Stalini salarelv"
Vadim J. Birstein “SMERŠ: Stalini salarelv”. Tõlkija Ivar-Anton Karros, Tänapäev, 2019

Raamatu tagakaanelt: Kui Ian Flemingi James Bondi lugudes tuleb tihti ette agent 007 ja SMERŠi operatiivtöötajate suurejoonelisi võitlusi, siis tegelikkus erines sellest märkimisväärselt. Stalini loodud salajane üksus loodi Teise maailmasõja ajal selleks, et hävitada vaenlase spioone, ent muutus peagi diktaatori salarelvaks, mida kasutati ühtviisi julmalt nii kodumaal kui ka välisriikides. SMERŠi tegevust katab saladuseloor suurel määral tänaseni, kuid teada on, et selle käsi on mängus paljude tolleaegsete poliitiliste protsesside mõjutamise juures.

Stalini salakorraldusega loodud SMERŠ (akronüüm sõnadest “smert špionam”) nuhkis omaenese sõjaväelaste järele. Teise maailmasõja ajal vahistati SMERŠi korraldusel 47 kindralit, kes hukati või surid vanglas (hiljem nad küll rehabiliteeriti), sadu tuhandeid sõjaväelasi, Nõukogude sõjavange, kelle natsid olid Saksamaale orjatööle viinud, vahistati ja saadeti Gulagi. Omade lintšimise kõrval võitles SMERŠ aga edukalt ka Saksa ja Jaapani salateenistustega, rikkus nende operatsioone ja võttis vangi tuhandeid agente.

Nigel West kirjutab raamatu eessõnas, et “tänu Flemingi kujutlusele ja tema ligipääsule mõningatele Nõukogude ülejooksikutele, on SMERŠ saanud üheks maailma tuntuimaks ja tähelepanuväärseimaks luureagentuuriks. Sellegipoolest on tõde veelgi tähelepanuväärsem.”

Birstein puutus esimest korda kokku SMERŠi nimega, kui ta uuris Vene sõjaarhiivis Raoul Wallenbergi kadumisega seotud dokumente. Arhiivimaterjalidele tuginev raamat on küll ajalooline uurimus, aga kohati lausa uskumatute lugude tõttu võib seda lugeda ka kui tõeliselt head spiooniromaani.

Tutvu raamatuga lähemalt Rahva Raamatu e-poes

Helen Rappaport “Võidujooks Romanovite päästmise nimel”

Helen Rappaport "Võidujooks Romanovite päästmise nimel"
Helen Rappaport “Võidujooks Romanovite päästmise nimel”. Tõlkija Lauri Vahtre, Varrak, 2019

Ka teisena soovitan ma ajalooraamatut, mida võib lugeda nagu põnevusromaani. Ühegi autori fantaasia ei suuda üle trumbata ajalugu ja midagi nii kohutavat, nagu oli Romanovite lõpp, annab ikka välja mõelda.

Helen Rappaporti ei pea eesti lugejale tutvustama. Tema sulest on viimase kümne aasta jooksul Venemaa ajaloo ja Romanovite dünastia kohta ilmunud mitu väga head raamatut, näiteks “Neli õde” Nikolai II tütardest, “Jekaterinburg. Romanovite viimased päevad” ja “Revolutsiooni küüsis”. Rappaport on kirjutanud kolm raamatut ka kuninganna Victoriast, samuti oli ta üks peamisi konsultante ajaloolise sarja “Victoria” loomisel.

Et kõik korralikult ära rääkida, alustabki autor oma kolmandat Romanovite dünastia lõppu käsitlevat raamatut 1894. aastal Coburgis “Euroopa vanaema” kuninganna Victoria korraldatud kuningliku pulmaga. Sinna olid kogunenud peaaegu kõik Euroopa valitsejad ning just seal andis Alix lõpuks ometi nõusoleku usuvahetuseks ja abieluks Nikolaiga, kes oli imeilusat printsessi piiranud juba aastaid. Noored abielluvad veel samal aastal. Rappaport rõhutab, et Romanovite saatuse otsustasid keerulised sugulastevahelised suhted ja just selles vallas on ta tõenäoliselt parim asjatundja maailmas.

Teema, mis seni väga põhjalikku käsitlemist leidnud ei ole, on Romanovite päästmise nimel tehtud pingutused. Samal ajal kui enamlased vintsutasid Romanoveid ühest paigast teise, käis Euroopa kuningakodades tihe töö selle nimel, et nad vabastada ühel või teisel moel. Mängu tulevad nii kuninglike perekondade liikmed kui ka ärimehed ja ohvitserid ning kui tegemist ei oleks ühe Euroopa 20. sajandi kohutavama kuritööga (nüüd ma kordan ennast), on see seiklusjutt selle sõna parimas tähenduses. Kuningad, keisrid, Inglise ja Vene ohvitserid, salaagendid, Norra ärimehed… Kui see vaid oleks seiklusjutt, mitte ühe ajastu jube lõpp ja teise jubeda ajastu algus.

Autor kirjutab “Romanovite päästmise” eessõnas, et tundis “tugevat kiindumust Romanovi perekonna vastu kohe algusest peale”. Ta kirjutab, et nende seitsme keiserliku ohvri vägivaldne surm täidab meid tänaseni õudusega, kuid tollal jäi see kohutav mõrv hilisemate sündmuste varju, sest järgnesid veel miljonite ja miljonite venelaste surmad metsikutes kodusõja tapatalgutes. Ma ei tahaks arvata, et see unustati hetkekski, toob Rappaport välja veel ühe asjaolu, miks me ei suuda seda sündmust unustada – “kuninga või keisri tapmine on Issandast pühitsetu tapmine, et kuningatapp tähendab piiri ületamist, mille järel on võimalik igasugune kurjus”. Nojah, just nii see läks.

“Võidujooks Romanovite päästmise nimel” on Rahva Raamatu Ajalooklubi liikmetele aprilli lõpuni ülisoodsa hinnaga. Ärge viivitage sekunditki! Minge poodi!

Tutvu raamatuga lähemalt Rahva Raamatu e-poes

Catherine Steadman “Vees on asju”

Catherine Steadman "Vees on asju"
Catherine Steadman “Vees on asju”. Tõlkija Piret Lemetti, Eesti Raamat, 2018

Põnevusromaaniga jätkan.

Jõuluaegses raamatuuputuses jäi ebaõiglaselt tähelepanuta üks eelmise aasta parimaid põnevikke, Catherine Steadmani debüütromaan “Vees on asju”. Hea meelega võtaksin selle nüüd poeriiulist välja ja puhuksin tolmu maha.

Mulle meeldivad psühholoogilised põnevikud, kus esimesel kahel-kolmel leheküljel öeldakse välja, kes tappis, kes tapeti ja kuhu maeti. Ei pea lugedes pead murdma, kes saab surma. Küsimusi on ainult üks: miks? Ja Steadman oskab sellest miksist igal leheküljel pinget kruvides suurepäraselt jutustada.

Dokumentaalfilmide režissöör Erin abiellub (keskmiselt) eduka investeerimispankuriga ja nad otsustavad, et parim paik mesinädalate veetmiseks on imekaunis Bora Bora. Armunud avastavad aga meres akvalangiga sukeldudes midagi, mis nende maailma segi lööb. Mulle meenus lugedes lapsepõlves nähtud film “Sügavik”. Soovitan raamatust kahe käega kinni hoida, muidu närite küüned lihani ära.

Tutvu raamatuga lähemalt Rahva Raamatu e-poes

Elizabeth Romer “Toscana aastaring. Elu ja toidud ühes maalilises Itaalia orus”

Elizabeth Romer "Toscana aastaring. Elu ja toidud ühes maalilises Itaalia orus"
Elizabeth Romer “Toscana aastaring.
Elu ja toidud ühes maalilises Itaalia orus”. Tõlkija Sash Uusjärv, Tänapäev, 2019

Kuna Rahva Raamatus on veel käimas kampaania “Reisihimuline aprill” (paljud reisiraamatud lausa 80% soodsamalt!), võtsin nõuks tutvustada üht raamatut, mis ei ole just reisiraamat, aga mida soovitan kõigile, kellele meeldib Itaalia – maa, kultuur, köök.

Elizabeth Romeri raamat Toscanast on puhas klassika. See ilmus esimest korda 1984. aastal ja on sellest ajast alates kordustrükkide toel kogu aeg müügil olnud. Ühelt poolt on see tüüpiline raamat sellest, kuidas abielupaar reisib Itaaliasse, armub sellesse esimesest silmapilgust, nad ostavad endale väikese lagunenud majakese, hakkavad seda taastama, neil on ohtrasti naljakaid arusaamatusi kohalikega…

Õnneks autor säästab meid neist heietustest. (Jah, nad ostsid maja!) Ta jutustab meile Itaaliast ja itaallastest. Perekonnast. Ja toidust. Me kõik armastame süüa. Itaalias algavad kõik vestlused toidust, selle üle peetakse tulisemaid vaidlusi, selle järgi seatakse oma päevased tööd ja toimetused. Romer ütleb, et itaallaste jaoks on toit kinnisidee.

Oma naabertalu perenaise Silvana näitel jutustab Romer meile loo Toscana aastaringist. See on hariv lugemine. Miskipärast arvavad paljud (ka mina), et Itaalia köögist teame me kõike. Pasta, spagetti, lasagne, ossobuco (nii on õigesti!) – kõik on selge nagu seebivesi. Aga lugege! Romer kirjutab, millal soolatakse prosciutto’t – jaanuaris, et märtsis valmistatakse juustu, oktoobris veini, detsembris pressitakse oliiviõli. Nende oluliste tööde vahele pikib ta lugusid Toscana ajaloost ja kultuurist.

Lahkesti lükkab ta ümber meie kinnistunud valearusaamu. Et pärast uhket söömaaega ei jooda cappuccino’t. Mida tähendab penne. Et tomat ei käi kõigis Itaalia roogades: “Mõned kõige maitsvamatest pitsadest pole reipavärvilist tomatit uneski näinud.” Sümpaatne.

Seda raamatut ei pea joonelt läbi lugema, võib sirvida, võtta kuu kuu haaval. Mis aga eriti tore – raamat on äärest ääreni täis imeliste roogade retsepte.

Head reisi! Või ehk hoopis: head isu!

Tutvu raamatuga lähemalt Rahva Raamatu e-poes

About the author

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Raamatublogist

Siin blogis kirjutavad Rahva Raamatuga seotud toredad inimesed ja mõned külalisautorid sellest, mida nad armastavad: raamatutest ja lugemisest. Kui soovid sõna sekka öelda, kirjuta meile aadressil katrin.paal@rahvaraamat.ee – raamatutest rääkivad kaastööd on alati oodatud. Mõnusat lugemist!

Liitu Rahva Raamatu uudiskirjaga ja saa värskeimad uudised otse oma postkasti!

Arhiiv