Kolm küsimust veini kohta, mida sa oled alati tahtnud küsida

Algselt 2004. aastal ilmunud Kalev Kesküla veinijuht on esimene eesti keeles kirjutatud veini käsitlev entsüklopeediline teos. Hiljuti ilmunud kolmas trükk on selle põhjalikult täiendatud ja kaasajastatud versioon, mis annab ülevaate kõigist tähtsamatest veinimaadest, nende ajaloost, veinipiirkondadest ja viinamarjasortidest.

Veinimaade ülevaadete järel tutvustatakse meie kauplustes ja veinipoodides esindatud veine ja nende tootjaid. Kõik kirjeldatud veinid on värskelt asjatundjate degusteeritud ja kirjeldatud.

 Ajakirjanik, luuletaja ja kirjanik Kalev Kesküla võttis eestlaste veinialase harimise enda südameasjaks. Kalevi veinijuht sai talle omaselt põhjalik,  selles peegeldub tema lai silmaring ja humanistlik ilmavaade. Kalevi kindel soov oli, et raamat saaks kaasajastatud ning jätkaks ilmumist ka ilma temata, sest maailm, iseäranis aga veinimaailm on pidevas muutumises.

Toome siinkohal välja Kalevi vastused kolmele küsimusele, mille üle iga veinihuviline on kunagi mõelnud.

 

  1. KAS VEIN LÄHEB SEISTES PAREMAKS VÕI HALVEMAKS?

Laialt on levinud arvamus, et vein läheb keldris või toanurgas seistes aina paremaks. Paraku on see täpselt pool tõde. Paremaks lähevad pudelis laagerdudes täidlased tanniinirohked punaveinid, magusad valged veinid ning mõned tugeva happe ja struktuuriga valged veinid. Kõik ülejäänud muutuvad seistes kehvemaks.

Üldiselt kõlbavad kõik valged veinid juua kohe pärast müügile laskmist. Näiteks Soave ja teised kerged Itaalia valged veinid, Hispaania valged, Prantsusmaalt lihtne Sauvignon Blanc, Muscadet, Picpoul, Lõuna-Aafrika Chenin Blanc, lihtsad Saksa riislingid jt sellised on seda paremad, mida nooremad ja värskemad nad on. Kerge küpsemine muudab veini põnevamaks valgete Burgunderite, bordoode, väärikate Rheingau riislingite ja dessertveinide (Sauternes, Tokaji) puhul. NV ehk mitteaastakäigu šampanja ei lähe seistes paremaks, aastakäigu oma aga küll. Küpsemisel hape veinis taandub, aga aroomi- ja maitsebukett omandab palju põnevaid kõrvaltoone. Kõige kauem peavad laagerdudes vastu ülimagusad dessertveinid, sest suhkur on suurepärane konservant. Paarsada aastat keldris seismist ei tohiks Tokaji Észenciale veel miskit paha teha. Aga kuivi valgeid veine üle kümne aasta hoida ei soovitata.

Punastel veinidel taandub vananedes hape ja pehmenevad tanniinid, nii et selleks, et veini säilitada, peab neid mõlemaid algselt pudelis piisavalt olema.

Kõige paremini sobivad keldrilaagerduseks bordooveinid, mis on täidlased ja tanniinirikkad. Tõsi, tänapäeval, kui enamikul tarbijatest pole enam nii palju raha, et oodata, kuni vein pudelis küpseks saab, ja pudeli avamisega ei mallata ka kaua viivitada, valmistatakse mahlakamaid ja väiksema tanniiniga, nooremalt joomiseks mõeldud veine ka Bordeaux’s. Selle muudatuse tõttu on bordooveinide laagerdumispotentsiaal pisut vähenenud, aga paarkümmend aastat peaksid kõrgklassi bordoo parajasti tippu aitama. Praegu tasub nautida Bordeaux’ 1990. aastate aastakäike, aga ka 2000. aastate alguse omi. Pikalt tasub säilitada vaid heade, kontsentreeritud veini tootnud aastakäikude saadust. Kõigi aegade parimaks bordooveiniks peetakse Château Mouton-Rothschildi 1945. aastakäiku ja kuuldavasti olevat see praegu kas oma arengu tipus või ikka veel pisut noor. Kohe 1945. aasta järel tulevad legendaarsed 1961 ja 1982, uuematest aastakäikudest 1989, 1990, 2000, 2005, 2009, 2010.

Rioja Grand Reservad, Burgunderid, samuti uue maailma kõrgtaseme punaveinid on head 10–12-aastaselt. Hispaania ja Burgundia tippveinide puhul võib veel kümme aastat juurde panna.

Tavaliselt joovad veinitegijad-rahvad oma veinid keskeltläbi nooremalt ära kui need, kellele on jäänud kollektsioneerimisrõõm. Nii on prantslase arvates vein alati varem joomisküps kui inglase või rootslase meelest, kes tahaksid seda lapselaste tarvis keldris alles hoida.

  1. MILLISTEST VEINIDEST PEAKS VEINIMAAILMA TUNDMAÕPPIMIST ALUSTAMA?

Põhjamaad, kus hakati veinijoomist harrastama paarkümmend aastat enne meid, on järgemööda (järjekorras Taani, Rootsi, Norra ja Soome) läbinud samasuguse rea: alustatakse magusate veinidega, siis minnakse üle tugevatele punastele ja lõpuks hakatakse uusi maitseid otsides jooma väga erinevaid jooke. Näib, et me oleme praegu valdavalt siiski teises nn joomisjärgus, aga loomulikult elavad joomisetapid mitmekorruselises Eestis külg külje kõrval.

Kui joote magusat, siis ausat magusat, st neid veine, mida ajaloo vältel on magusana toodetud. Olgu see siis Saksa Liebfraumilch, magus Tokaji, Sauternes koos oma nooremate vendadega või mõni Late Harvest, hiliskorjevein. Neid leiab igast hinnaklassist: Rumeenia omad ei maksa suurt midagi, Alsace’i omi valides või tipp-Sauternes’i juues saate aga tublisti eurosid tuulutada.

Tugevate punaveinidega pole üldse probleemi. Neid on igalt maalt ja iga raha eest. Tšiili maitsepommidele vahelduseks proovi ka mõnd noort Põhja-Itaalia või Põhja-Hispaania veini. Või võta kogunisti Austria, sest nii saad tunda hoopis kergemaid ja hõrgumaid maitseelamusi.

Suvel ei saa miski Itaalia värskete valgete veinide vastu. Siiski pole veiniproovijal pääsu ka Uus-Meremaa tikripõõsana maitsevast Sauvignon Blancist ega tammega tehtud Chardonnaydest, mida California ja Austraalia armastavad.

Kui see kõik on läbi tehtud, oled vaba ja valmis veiniilmast ise oma lemmikuid avastama. Ja usu, avastamist on palju.

  1. KAS VEINIMAITSEID SUUDAB ERISTADA IGA INIMENE?

Igaüks, kes suudab vahet teha ananassil ja sidrunil või mustsõstral ja aroonial, on võimeline eristama ka veinimaitseid. Veini nautimiseks ei pea oskama elamusi sõnadeks vormida, aga oma arvamus võiks siiski moodustuda, kas või lihtsal tasandil: meeldib – ei meeldi. Veini maitsmiseks tuleb lihtsalt õppida veinile juues tähelepanu pöörama. Uurige kõigepealt veinisilti. Jätke meelde viinamari, tootja, piirkond ja aastakäik. Võtke pooltäis klaas kätte, keerutage veini klaasis ringi, pange nina klaasi ja mõelge, milliseid lõhnu teile klaasis olev vedelik meenutab. Siis väike lonks veini suhu, laske sel suus ringi käia nagu siis, kui loputate hambaid pärast pesu puhtaks, ja neelake vein alla. Nüüd on jälle mõtte- ja meenutuspausi koht. Ja nii lihtne see ongi.

About the author

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Raamatublogist

Siin blogis kirjutavad Rahva Raamatuga seotud toredad inimesed ja mõned külalisautorid sellest, mida nad armastavad: raamatutest ja lugemisest. Kui soovid sõna sekka öelda, kirjuta meile aadressil raamaturiiul@rahvaraamat.ee – raamatutest rääkivad kaastööd on alati oodatud. Mõnusat lugemist!

Arhiiv