Marju Kõivupuu

Jõulupühade ajalugu

Marju Kõivupuu annab ülevaate traditsiooniliste jõulupühade pikast teest tänapäeva ja sellest, kuidas on jõulud meie kultuuriruumi tulnud, mida jõulupühadel tehti ning kuidas on traditsiooniline püha ajas muutunud.


Eesti rahvakalendris juhatab pikad jõulupühad sisse 21. detsembril toomapäev suurpuhastuse ja jõulutoitude valmistamisega. Suurpuhastust sümboliseerib Musta-Tooma väljaajamine – mitmel pool oli kombeks valmistada õlgedest ja riideräbalatest Must- või Tahma-Toomas ja see siis teise pere ukse taha sokutada. Kui seda ei märgatud edasi toimetada, siis usuti, et järgnevaks aastaks jääb mustus ja laiskus sellesse perre. Toomapäevaks oli kombeks tagastada laenatud asjad ja võetud laenud.

Kirikukalendris on toomapäev apostel Tooma ehk uskmatu Tooma mälestuspäev. Uskmatuks Toomaks on teda kutsutud seepärast, et analüütilise mõistusega mees kahtles peaaegu kõiges, näiteks ei uskunud teiste apostlite juttu Kristuse ülestõusmisest. Arvatavalt suri ta Indias, kus tänini tegutsevad toomakristlased ehk nasranid, ning tema surmapaika ehitati 1547. aastal kirik. Eesti rahvapärastesse ütlustesse on uskmatu Toomas samuti kinnistunud: kui keegi midagi räägib ja kuulaja ütleb, et ta ei usu, siis küsib rääkija kuulaja käest: „Oled sa Toomas või Tooma poeg (tütar), et sa ei usu?”

Talutares koondus pühadekombestik jõululaupäeva, 24. detsembri õhtule. Pühadeks ehiti talutare: toapõrandale laotati õled või heinad, laual süüdati küünlad, lakke riputati õlgedest jõulukaunistused. Kindlasti käidi saunas ning sauna jäeti arvatavalt koju käima tulnud esivanemate hingede tarvis sooja vett, seep ja saunaviht. Esivanemate austamisega on samuti seotud komme jätta toit kogu ööks lauale ning päikesekultusega tava jätta kogu jõuluööks tuli põlema. Et toitu jätkuks terveks aastaks, söödi rikkalikult erinevaid jõuluroogasid: jõululeiba, seapraadi, tanguvorste, hapukapsaid. Talupoja toidulaual ei olnud liha ja vorstid kaugeltki igapäevane toit, ent pikkadel jõulupühadel võisid lapsedki jõululaualt oma käega liha ja vorsti võtta, niipalju kui kulus. Tuppa toodud heintes ja õlgedes oli hea mürada lastel ning pikutada täiskasvanutel. Voodid jäeti esivanemate hingede tarvis, juhul kui need soovisid oma kunagises kodus öö veeta.

Jõuludel mõistatati mõistatusi, mängiti osavusmänge, peremehed ennustasid viljasaaki. Palvetes pöörduti nii vanade maajumalate kui ka Jeesuse Kristuse poole – rahvas pidas lugu mõlemast. Küünlad põlesid kogu öö – tuli andis päikesele elujõudu, kiirendas tema naasmist. Jõulukingitusi veel ei tehtud, küll aga sai pere jõuludeks uusi rõivaid või jalanõusid. Perest peresse käisid jõulusandid, kellele heade soovide eest anti suupoolist.

20. sajandi alguse jõulukombed on tänastele inimestele juba rohkem tuttavad – tuba ehtis jõulupuu, lastele tõi kinke jõuluvana. Eestis on traditsiooniliseks jõulupuuks kuusk, kuid kihnlased on jõuludeks tuppa toonud männi ning Hiiumaal on parema puudumisel sobinud jõulupuuks kadakaski – peaasi, et oleks igihaljas ja roheline. Tubane jõulupuu, mis laste rõõmuks seati üles ja kuhjati üle maitsvate kingitustega, sai Saksa linnade vahendusel kogu maailmas tuttavaks 16. sajandist. Ühisjõulupuude korraldamine hakkas linnades levima 19. sajandi keskpaiku, esimene väljakukuusk püstitati teadaolevalt Tallinnas 1928. aastal.

Jõululauda ehtisid piparkoogid ja maiustused. Postimees tõi nii mõnelegi heade soovidega jõulupostkaardi. Moodsad kombed said eestlastele tuttavaks peaasjalikult mõisnike vahendusel. Jõulupuu-traditsiooni isaks aga peetakse Martin Lutherit. Ka meie komme jõuluvanale salmi lugeda või kuidagi teisiti näidata, et aasta jooksul on ikka üht-teist õpitud, on seotud reformitud kiriku ja koolihariduse andmisega. Last tuli kodus lugema õpetada ning mõnda piiblisalmi teadis hästi kasvatatud laps ikka. Arvatavasti päris esimene jõuluvana käis eesti lastel külas 1896. aastal Pärnumaal Audru-Malla koolimajas. Kahjuks ei ole teada, kas see imelik jõuluonu ka lastele kingitusi tõi. 1930. aastatel hakati jõulude ajal käima kalmistutel küünlaid süütamas.

Nõukogude perioodil olid jõulud kui kiriklik püha keelustatud (Eestis alates 1947. aastast) ning need asendati aastavahetust tähistava nääridega. Töökollektiivides korraldati nääriõhtuid või nääripidusid, kus kingitusi jagas näärivana. Koduseid jõule tähistati mitteametlikult ja salaja. Näärikaupasid, mis tegelikult olid ümbernimetatud jõulukaubad, hakati poodides müüma juba detsembri alguses – äritegemisest ei pääsenud nõukogude aegki. Kauplustest võis koju tellida näärivana kingitusi tooma, korraldati näärilaatu, käiku pandi nääribussid, mida juhtis näärivana, kelle seltsiliseks oli Lumehelbeke (Snegurotška). Näärimeeleolu oli jõulude omaga üsna sarnane ja näärid ehk aastavahetus paiknes pikkade jõulupühade keskel. Puudus vaid jõulude kiriklik pool. Kirikus käidi poolsalaja ja käisid needki, kes ehk kirikust muul ajal suurt ei hoolinud. Nagu endistel aegadel, käidi jõuluõhtul kalmistutel küünlaid süütamas ja peeti koduseid jõule – kuuskki viidi toast välja peale kolmekuningapäeva. 1980. aastate keskel, kui Nõukogude Liidus algas Mihhail Gorbatšovi eestvõttel uuendusliikumine, vabanes ka kirikuelu piirangutest ning tegi võimalikuks
jõulude taastulemise, esialgu küll talvise pööripäeva paiku peetavate jõulukarnevalide kujul.

Ametlikult peeti Eestis taas jõule 1989. aastal. Ajalehed andsid välja jõulude erinumbreid, jõuludest räägiti kui Euroopa tsivilisatsiooni ja kultuuri nurgakividest ning Põhjamaade iidsest pühast, kus looduses saab valgus võidu pimeduse üle. Koduaknaid hakkasid ehtima advendiküünlad, lastele kingiti piltidega advendikalendreid – iga avatud aken ja magus suutäis tõi jõulud päeva võrra lähemale. Tubades hiilisid ööhämaruses päkapikud, et heade laste sussidesse meelehead poetada. Internetiajastu tõi kaasa e-postkaardid ning Skype võimaluse suhelda jõulude ajal lähedaste
ja tuttavatega läbi virtuaalreaalsuse. Nüüdisajal võivad jõulud seostuda aasta kõige pimedama või kõige valgema, kõige külmema või (maakera kuklapoolel) kõige kuumema ajaga; jõulude peamine tähendus võib olla usuline või ilmalik, kaubanduslik või heategevuslik ning pidustused võivad toimuda perekonnas või kogukonnaringis. Jõulud on inimeste parimate tunnete – helduse, heasoovlikkuse, üksikute ning endast nõrgemate märkamise ja toetamise püha.


Marju Kõivupuu “Meie pühad ja tähtpäevad”

Marju Kõivupuu "Meie pühad ja tähtpäevad"Käesolevas raamatus annab autor ülevaate pühadest ning tähtpäevadest, kuidas need on meie kultuuriruumi tulnud, mida neil päevil tehti ning kuidas on tähtpäevad ajas muutunud. Vaata raamatut!

Kõik Marju Kõivupuu raamatud leiad meie e-poest!

About the author

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Raamatublogist

Siin blogis kirjutavad Rahva Raamatuga seotud toredad inimesed ja mõned külalisautorid sellest, mida nad armastavad: raamatutest ja lugemisest. Kui soovid sõna sekka öelda, kirjuta meile aadressil raamaturiiul@rahvaraamat.ee – raamatutest rääkivad kaastööd on alati oodatud. Mõnusat lugemist!

Arhiiv