Kes meist ei sooviks pärast pikka ja enam-vähem hästi elatud elu minna väljateenitud puhkusele Paradiisi? Ilmselt kõik, isegi kui paljud meist ei usu mõnda jumalasse. Meie teekond võiks ju mingil helgel kujul jätkuda.
Tõnu Õnnepalu kujutab romaanis „Paradiis“ jumala aeda ühe mereäärse väikekülana Hiiumaal, kus kirjanik elas 1980. aastate lõpust kuni 2000. aastate alguseni. Seega ei ole Paradiis midagi muud kui elu siin Maa peal – see on koht ja hetk ajas. Õnnepalu kujutab seda paika ja aega ühtaegu väga poeetiliselt ja samas realistlikult, tuues esile nii tolle muutliku aja rõõmud ja mured kui ka ühe kauge ja üsna inimtühja külaelu varjupooled.
Autori jaoks on see väikeküla tema Paradiis, sest seal elatud aastate jooksul kujunes temast kirjanik ning seal möödus tema noorusaeg. Õnnepalu kirjeldab oskuslikult ühelt poolt vabadust, mida pakub looduse keskel elamine, ja teisalt seda, kuidas noorele inimesele võib maal elamine tunduda kui vangla, millest ta püüab kogu hingest põgeneda. Kui ta on sealt lõpuks lahkunud ning maailma näinud ja tunnetanud, muutub see küla paigaks, kuhu ta igatseb tagasi, kuid kuhu enam endisel kujul pole võimalik naasta, sest muutunud on nii küla kui ka kirjanik ise. Kas see võib tähendada, et parem oleks mitte oodata väljateenitud puhkust Paradiisis, vaid õppida olema rahul iseenda ja oma praeguse eluga?
Tagasivaade oma Paradiisile
Leidsin raamatust palju huvitavaid mõtteid nii esmakordsel kui ka teistkordsel lugemisel. Leidub filosoofiliselt huvitavaid arutlusi elust, noorusest (ja vananemisest), inimestest ning Eesti ühiskonna arengust. Raamat pakub võimalust eneseanalüüsiks – vaadata sügavamalt enda sisse ja kaaluda tehtud otsuseid ning neid, mis veel ees seisavad. Usun, et enamikel inimestel tekib pärast selle raamatu lugemist soov külastada nii Hiiumaad kui ka seda väikeküla.
Kuna olen ise Hiiumaalt pärit, avastasin selle küla ja ranna juba peaaegu kümme aastat tagasi, enne raamatu lugemist, kui olin sõbraga ümber Hiiumaa matkamas. Võin kinnitada, et tegu on ühe kaunima rannaga Hiiumaal, kuhu satun nüüd pea igal suvel koos oma lastega.
Mart Onemar, SEB Treasury osakonna juht
Mardil on panganduses kogemust pea 20 aastat. Enne Treasury üksusega liitumist töötas ta krediidianalüüsi valdkonnas analüütikuna, hiljem analüüsiosakonna juhina olles samal ajal ka erinevate krediidikomiteede liige. Vabal ajal meeldib Mardile purjelauaga sõita, tennist mängida ja kinos käia. Ta hindab head ilukirjandust, mis pakub juhtimistöö kõrvalt ajule puhkust ning mõjub tema arvates tänapäevases kiire tempoga maailmas lausa meditatiivselt.
