Varsti on jõuluõhtu, mis on ka Juliani sünnipäev. Tavaliselt on see aasta parim päev, mil jõulupuu on ehitud ja küünlad süüdatud, õhus on mandariinide ja piparkookide lõhn ja kaminas praksub tuli. Aga sel aastal on kõik teisiti ja Julian mõtleb, et jõulud on lihtsalt ära jäetud…
Ühel päeval kohtab Julian elurõõmsat Hedvigit. Tüdruk meenutab talle, kui ilusad pühad võivad olla ja Julian hakkab uskuma, et jõulud võivad siiski tulla.
Aga majas, milles Hedvig elab, on midagi müstilist…
Kes on see kummaline vanamees, kes pidevalt välja ilmub?
Ja mis see on, mida Hedvig varjab?
Kõndisin veel mõned meetrid edasi, aga Hedvig hüüdis veel ühe korra. “Ma ei mõelnud seda, mis ma ütlesin!” Ja siis kuulsin ma enda taga jooksusamme. Pöörasin end ümber. Ta jooksis nii kiiresti, nagu oleks lennanud, ja minuni jõudes oli ta hingetu.
“Vabandust, vabandust, vabandust,” ütles ta.
Ma ei teadnud, mida vastata. Võib-olla oleksin mina ka pidanud vabandust paluma. Aga ma ei näinud sellel mõtet, sest ei kavatsenud niikuinii temaga enam tegemist teha.
“Ma pean koju minema,” ütlesin ma.
“Kas sa tõesti pead?” küsis Hedvig.
“Mul on kodutöid,” ütlesin ma.
“Täna on ju reede,” ütles Hedvig.
“Lisakodutöid,” ütlesin ma. “Palju… ee… nädalavahetuse kodutöid. See on midagi uut, mis õpetaja välja mõtles.”
“Aga ma mõtlesin, et äkki me võiksime sõpradeks saada,” pakkus Hedvig.
“Sõpradeks?”
“See kõlab arvatavasti väga imelikult,” ütles Hedvig. “Aga ma arvan, et me hakkame seda nii meeletult ja kohutavalt kahetsema, kui meist sõpru ei saa. Kui me praegu siin üksteisest lahkume, siis soovime kogu ülejäänud elu, et see tegu oleks jäänud tegemata.”
“Oi?” ütlesin ma. “Kogu ülejäänud elu?”
See tüdruk oli päris kindlasti kõige kummalisem inimene, keda ma kunagi kohanud olin.
“Seetõttu arvan ma, et selle asemel, et üksteisest lahkuda, võiksid sa tulla minu juurde külla,” ütles ta.
“Ah nii,” vastasin ma.
Ootamatult naeratas Hedvig jälle. See oli tõeliselt hiiglaslik naeratus ja oli võimatu talle mitte vastu naeratada.
“Me võime kakaod teha,” pakkus Hedvig.
“Kakaod,” kordasin ma.
See oli peaaegu natuke hirmus, et ta kakaod pakkus, sest see on ju tegelikult, nagu sa võib-olla mäletad, kõige parem asi, mida ma tean.
“Ja mul on piparkooke,” ütles Hedvig.
“Piparkoogid,” kordasin ma ja tundsin, kuidas kõht korises.
Piparkoogid on kah muide üks parimaid asju, mida ma tean. Eriti koos kakaoga.
“See ei ole kaugel,” ütles Hedvig. “Ma elan siit ümber nurga, Fjordi tee 2.”
“Okei siis,” nõustusin. “Kodutööd võivad ju natuke oodata. Kuna sul on kakaod.”
Ja nii juhtuski, et läksin Hedvigiga koos tema juurde. Maja oli vana ja valgeks värvitud. Selle ees oli suur aed, kus puud ja põõsad olid lumega kaetud. Kõikidest akendest kumas soe valgus ja välisuksel rippus suur kuuseokstest pärg, mis oli kaunistatud tumepunase siidpaelaga. Hedvig avas ukse ja läks sisse.
“Tere?”
Keegi ei vastanud.
“Nad on korraks välja läinud,” ütles ta.
Panin oma saapad põrandale. Seal oli palju teisi jalanõusid. Pruunid meestekingad, mustad naistekingad ja mõned poistekingad, umbes sama suured kui minu omad.
“Kas sul on vend?” küsisin ma.
“Jah,” ütles Hedvig. “Suur vend. Ma ootan juba, et sa saaksid temaga kohtuda. Ta oskab nii hästi joonistada. Mõnikord proovin mina ka ja tean täpselt, kuidas ma tahan, et see välja näeks. Mul on peas kõige imelisemad pildid, aga ma ei suuda neid lihtsalt välja saada, kas saad aru, mida ma mõtlen? Mul tulevad välja ainult rohmakad, koledad pliiatsitõmbed, mis ei meenuta mitte midagi. Aga mu venna joonistused on… nagu joonistused, mis hüppavad paberilt välja ja saavad elavaks. Ma tõepoolest loodan, et ühel päeval sa kohtud temaga, siis näed.”
Ta võttis mu jope ja riputas selle enda mantli kõrvale nagisse. Seal oli vaevu ruumi, sest igal pool koridoris olid talveriided, paksud joped, sallid ja mütsid. “Tere tulemast Puuoksa Villasse!” ütles Hedvig. “Minu teada kõige parem koht maailmas.”
“Kas sellel majal on nimi?” küsisin ma.
“Igal endast lugupidaval majal peaks nimi olema,” ütles Hedvig. “Kas sinu omal ei ole? Siis pead sa oma vanematele ütlema, et teil tuleb pead kokku panna ja võimalikult kiiresti midagi tõeliselt toredat välja mõelda. Puuoksa Villa on nii ilus, arvan ma. Nii puuoksa kui ka villa lõpus on a, nii et need peaaegu riimuvad. Kui me siia kolisime, sain ma kiiresti aru, et mulle hakkab siin meeldima, sest nii mõnusa nimega maja peab ju olema üks hea koht elamiseks.”
“Jah,” vastasin ma. “Vist küll. Millal sa siia kolisid, muuseas?”
“Oh, siis kui ma väike olin. Tule!” ütles Hedvig. “Köök on siinpool.”
Ta viis mind pikka, paljude ustega koridori, mõned uksed olid praokil, aga ma ei näinud tubadesse sisse. Hedvig läks kiiresti vasakult kolmanda ukseni ja avas selle. Köök oli suur ja sinist värvi ja lõhnas nii hästi toidu ja piparkookide järele, et ma muutusin aina näljasemaks. Seintel rippusid pannid ja potid ja pliidi kõrval seisis hiigelsuur lilleline pott, mis oli täis kulpe ja vispleid. Hedvig oli ilmselt harjunud siin toimetama, sest nüüd võttis ta seina küljest konksu otsast ühe keedukannu, keeras end pliidi poole, pani kannu pliidiplaadile, võttis tohutust külmkapist piima, sahtlist küpsetusšokolaadi, valas natuke piima kannu, viskas sinna sisse mõned šokolaaditükid ja alustas segamist lillelisest potist võetud vispliga.
“Kas sa teed tihti süüa?” küsisin ma.
“Igatahes,” ütles Hedvig, “eriti kakaod.”
Ta vispeldas kannus, ilma et ükski tilk oleks üle ääre läinud, ja äkki meenus talle midagi.
“Meil on ju vahukoort vaja!”
Ta läks külmkapi juurde ja võttis sealt ühe kausi, milles oli juba valmis vahukoor.
“See on hommikusöögist,” selgitas Hedvig.
“Kas teil on iga päev hommikusöögiks kakao?”
“Peaaegu igal hommikul. Igatahes siis, kui mina saan otsustada.”
“Kas sa siis saad?”
“Mis sina arvad?”
Ta naeris ja ma nägin suurt vahet ta esihammaste vahel.
Siis valas ta kakao sinistesse kruusidesse ja tõstis kummassegi tassi hiiglasliku lusikatäie vahukoort. Ta pani piparkoogid lauale ja sirutas käed ette.
“Ole lahke ja istu, mu hea külaline. Sul ei ole aimugi, kui hea meel mul on, et sind kohtasin.”
Ja sel ajal, kui me seal köögis istusime ja vahukoorega kakaod jõime ja saime endale suured valged vuntsid nagu vanadel taatidel, mõtlesin ma, et ta ei olnud ainus, kes meie kohtumise üle rõõmus on. Ja ma ei olnud lihtsalt rõõmus, vaid mul oli mingil moel tunne, et meie kohtumine oli õige…
Aga et Hedvig mu elu muudab, sellest ei olnud mul vähimatki aimu.
Maja Lunde “Lumeõde”
“Lumeõde” võlub esile maagilise meeleolu igas vanuses jõuluarmastaja jaoks. „Mesilaste ajaloo“ autor Maja Lunde ja auhinnatud illustraator Lisa Aisato on loonud unustamatu jutustuse, mis kulgeb läbi 24 peatüki.
Särav ja kohati kurb, pikitud pisukese müsteeriumiga, sisaldades palju lund ja üllatusi – see silmatorkav värviliste illustratsioonidega raamat võib olla kaaslaseks peatükk haaval jõule oodates, mille lugemisest saab tekkida pühadetraditsioon. Loe edasi…
About the author
