David Wallace-Wells kirjeldab oma lähitulevikku käsitlevas reisikirjas ilustamata meid ees ootavate kliimamuutusega kaasnevaid probleeme – toidunappust, pagulas- ja teisi kriise, mis kujundavad meie maailma ümber. Kliima soojenemine muudab maailma veelgi rohkem, mõjutades poliitikat, kultuuri, meie suhet tehnoloogiaga ja meie ajalookäsitlust. See on kõikehõlmav, vormides ja moonutades peaaegu igat tänapäeva inimeksistentsi tahku.
Kliimanarratiivid
Maailma lõpu õigesti ennustamine ei peaks olema midagi, mis pakub suurt rahulolu. Inimkond on jutustanud maailma lõpu lugusid lakkamatult, tuhandete aastate jooksul, ja lugude õppetunnid muutuvad iga kujuteldava maailma hävinguga. Ehk näib teile loogiline, et ühiskond, mis on läbi põimunud maailmalõpu lugudest, oskab suhtuda ärevakstegevatesse keskkonnauudistesse pädevalt. Selle asemel oleme reageerinud teadlastele, kes edastavad meile meie planeedi appikarjeid, nagu kellelegi, kes teevad tarbetut hädakisa. Tänapäeva filmid võivad küll käsitleda viimsepäeva stsenaariumeid, kuid tegelike kliimasoojenemisega seonduvate ohtude ettekujutamisel oleme äärmiselt nõrgad. See on kliima kaleidoskoop: meid võib köita otse meie ees olev oht, kuid me ei suuda seda kunagi selgelt tunnetada.
Filmides kujutatakse laastavaid kliimanähtusi kõikjal, kuhu vaadata oskame, kuid nendele ei keskenduta piisavalt, justkui väljendaksime oma ärevust globaalse soojenemise pärast teatrilavastuste kaudu, mis on meie endi välja mõelda ja kontrollida – ehk lootuses, et maailma lõpp jääbki fantaasiaks. Seriaal „Troonide mäng“ algab selge kliimamuutuste ettekuulutusega, kuid vaatajat hoiatatakse, et „talv on tulemas“; filmi „Tähtedevaheline“ idee põhineb ökoloogilisel kriisil, kuid kriis avaldub viljasaagi hävingus. Filmis „Inimlapsed“ kujutatakse osaliselt kokku varisenud tsivilisatsiooni, kuid see seisneb viljatuses. Film „Mad Max: raevu tee“ pakub ülevaate globaalsest soojenemisest, mis on muutnud meie maailma kõrbeks, kuid filmis kujutatud poliitiline kriis saab alguse hoopis naftanappusest. Filmi „Viimane mees Maa peal“ peategelane satub sellisesse olukorda maailma laastava viiruse tõttu, filmis „Kena vaikne kohake“ kujutatud perekonda vaigistavad hiiglaslikud putukatest kiskjad, kes neid väljas varitsevad ja seriaali „Ameerika õuduslugu“ hooaja „Apokalüpsis“ keskne teema on tuumatalve meenutus. Paljudes tänapäeva ökoloogilist ärevust väljendavates zombi-maailmalõpu filmides kujutatakse zombisid alati välise jõuna, mitte meile tuttavatena. See tähendab, et filmides pole nad meie sarnased.
Mida tähendab meelelahutuse leidmine seriaalides ja filmides kujutatud maailmalõpustsenaariumidest, seistes silmitsi reaalse maailmalõpu võimalusega? Popkultuuri üheks ülesandeks on pakkuda meile lugusid, mis juhivad meie tähelepanu kõrvale pärismaailmas toimuvalt ja toovad meieni köitvaid alternatiive, pakkudes asendust ja vaheldust reaalsele elule. Ajal, mil leiavad aset ahelreaktsioonidena avalduvad kliimamuutused, proovitakse ka Hollywoodis lahti mõtestada meie muutuvat suhet loodusega, mida oleme kaua aega lähedalt vaadanud, kuid mis on muutunud kliimamuutuste tõttu kaootiliseks jõuks, mida peame mõnes osas meie enda süüks. Meelelahutus võib meil aidata süütundega leppida, kui seadused ja avalik kord seda ei suuda, kuigi meie kultuur nagu meie poliitikagi on suunatud süü omaksvõtmise asemel teiste süüdistamisele. Siin on oma osa ka teatud tüüpi tunnete ennetamisel: kliimakatastroofi kujutavates lugudes võime otsida puhastavat elamust ja kollektiivselt üritada ennast veenda, et me jääme kõige selle keskel ellu.
Juba praegu – kõigest üks kraad soojemas maailmas – on maastikupõlengud ja kuumalained ja orkaanid tunginud uudistesse ning tõenäoliselt jõuavad need ka peagi lugudesse, mida jutustame, mis muudab tänased ettekujutused hävingust meie kultuurist üsna naiivseteks. Hakkame nägema õudusunenägusid maailma lõpust, mis jõuavad ka meie laste magamistubadesse, kus õed-vennad kunagi jutustasid sosinal surmast või jumala salgamise tähendusest või pikaajalise tuumasõja võimalusest; nende vanemate jaoks saab kliimamuutuste põhjustatud trauma tavaliseks psühholoogiliseks probleemiks, mida saab sageli süüdistada ka teistes isiklikes muredes ja ärevuses. Mis saab siis, kui kliima soojeneb kahe või kolme kraadi võrra? Arvatavasti jõuab kliimamuutuste mõju meie elust ja maailmast edasi ka aimekirjandusse ning seda hakatakse vähemalt mingilgi määral pidama ainsaks tõeliselt tõsiseks teemaks.
Ilukirjanduses, meelelahutuslikus popkultuuris ja selles, mida kunagi nimetati „kõrgkultuuriks“, tundub käivituvat erinev, veidram sündmuste käik. Esmalt näib see olevat vana „sureva Maa“ žanri taaselustamine – selle algatas inglise kirjanduses lord Byron oma luuletusega „Pimedus“, mille ta kirjutas pärast vulkaanipurset Kagu-Aasia saartel, mis põhjustas põhjapoolkeral „suveta aasta“. Taolist muret keskkonna pärast kajastati Victoria-ajastu ilukirjanduses, sealhulgas H. G. Wellsi kirjutatud „Ajamasinas“, mis maalis pildi kaugest tulevikust, kui enamik inimkonnast olid orjastatud koopaelanikud ja rügasid maa all väga väikese maa peal elava, ärahellitatud eliidi heaks; veelgi kaugemas tulevikus oli peaaegu kogu elu Maal aga hävinud. Uus versioon sellest loost võiks sisaldada ka leinanuttu ja tänapäevase nimega „kliimaeksistentsialismi“ õitsengut. Üks teadlane kirjeldas mulle hiljuti raamatut, mida ta kirjutab, kui segu raamatutest „Maailma ja minu vahel” ja „Tee”.
Maailma muutumise ulatuse tõttu võib see žanr are kiiresti kaduda – kliima soojenemine, mis võib muutuda liiga laialt levinud ja ilmseks nähtuseks isegi Hollywoodi jaoks, ei pruugi enam ilukirjandusse jõuda. Kliimamuutustest on võimalik rääkida lugusid siis, kui see on väike osa inimkonna igapäevasest elust või suur osa nende elust, kellest tegelikult ei hoolita. Kui maailma keskmine temperatuur tõuseb aga kolme või nelja kraadi võrra, pole keegi kliimamuutustega kaasnevate tagajärgede eest varjatud ega soovi seda vaadata suurelt ekraanilt, kui me niigi näeme seda kõike aknast välja vaadates. Kui kliimamuutuste tagajärgede ulatus laieneb ja meile hakkab tunduma, et me ei suuda nende eest põgeneda, ei pruugi kliimamuutuste kujutamine jääda enam lugudesse, vaid see muutub meid ümbritsevaks keskkonnaks. See pole enam narratiiv, vaid miski, mida kirjandusteoreetikud nimetavad metanarratiiviks ning see järgneb sellistele narratiividele nagu religioonile toetuv tõde või usk progressi, mis on meie kultuuris varasemalt levinud. See toimub maailmas, mis ei hooli enam nafta ja ahnusega seotud eepiliste mõõtmetega draamadest ja kus isegi romantilised komöödiad leiavad aset üha soojenevas maailmas, sarnaselt 1930. aastate kergetele komöödiafilmidele, mis kandsid endas ülemaailmse majanduskriisiga seotud ärevuse hõngu. Ulmekirjandus tunduks veelgi prohvetlikum, kuid raamatuid, mis ennustasid kriisi kõige kohutavamal viisil, ei loeta, nagu tänapäeval jäetakse lugemata „Džungel“ või isegi „Õde Carrie”: miks lugeda raamatuid sellise maailma kohta, mida näete ise aknast välja vaadates? Hetkel võivad globaalset soojenemist kirjeldavad lood pakkuda endiselt meile reaalsusest eemaldumise naudingut, isegi kui see tuleb õudusloo kujul. Kui me aga enam ei suuda teeselda, et kliimamuutuste põhjustatud kannatused on meile kas ajaliselt või geograafiliselt kauged, lepime nendega ja hakkame ka lugudes toimuvat kujutama nende kontekstis.
India romaanikirjanik Amitav Ghosh murrab pead oma raamatu-mõõtu essees „Suur meeltesegadus“ („The Great Derangement“) selle üle, miks globaalne soojenemine ja looduskatastroofid pole veel jõudnud tänapäeva ilukirjanduse kesksete teemade hulka, miks me ei suuda piisavalt hästi kujutada ette pärismaailmas aset leidvaid kliimakatastroofe, miks ilukirjandus pole veel muutnud globaalse soojenemise ohtusid meie jaoks piisavalt „reaalseks“ ja miks pole kirjutatud tohutult romaane žanris, mille olemust ta peaaegu täiuslikult kirjeldab ja mida ta kutsub „ökoõuduseks“.
Teised kutsuvad seda „kliimaulmeks“: ilukirjandusžanriks, mis hoiatab meid ökokatastroofi eest, pakub meile õpetlikke seiklusjutte, mis on sageli poliitiliselt laetud. Ghosh peab silmas aga midagi teistsugust: suurt ökoromaani.
“Mõelge näiteks lugudele, mis seostuvad selliste küsimustega nagu „Kus te viibisite hetkel, kui Berliini müür langes?“ või „Kus te olite 11. septembril?““ kirjutab ta. „Kas kunagi on üldse võimalik küsida samamoodi: „Kus te olite, kui süsihappegaasi sisaldus atmosfääris ületas 400 miljoni osakese kohta?“ või „Kus te olite siis, kui Larsen B liustik lagunes?““.
Tema vastuseks oli, et tõenäoliselt nii küsida ei saa, sest kliimamuutustega seotud dilemmad ja draamad ei sobi kokku sellist tüüpi lugudega, mida me jutustame endile endist, eriti tavapärastes romaanides, mis lõpevad püüdlustega meid ergutada ning äratada meis lootust ja rõhutada individuaalse südametunnistuse kujunemist ning mitte niivõrd sotsiaalse saatuse konteksti. See on kitsas romaani definitsioon, kuid peaaegu kõik, mis ümbritseb meie laiemat narratiivset kultuuri, näitab, et kliimamuutused ei sobi romaani teemaks, arvestades kõiki vahendeid, mis meile kättesaadavad on. Ghoshi küsimus kehtib isegi koomiksite põhjal tehtud filmide korral, mis võiksid teoreetiliselt sobida globaalse soojenemise näitlikustamiseks. Kes oleksid kangelasteks? Mida nad teeksid? See mõistatus aitab tõenäoliselt selgitada seda, miks nii palju tänapäevasest meelelahutuslikust popkultuurist, mis siiski keskendub kliimamuutustele, alustades filmist „Päev pärast homset“, on imal ja pedantne: kollektiivne tegevus ei paku meile dramaatilist pinget.
See probleem on veelgi teravam videomängude puhul, mis peaksid täiendama või isegi asendama romaane, filme ja telesaateid ning mis keskenduvad narratiivse žanrina veelgi kramplikumalt peategelase, st teie enda, tõekspidamiste ümber. Need lubavad vähemasti simulatsiooni peategelase iseseisvast tegutsemisest. See võib tulevikus meile pakkuda suuremat lohutust, eeldusel, et jätkame teekonda oma maailma hävitamise suunas, nagu oleksime zombid. Juba praegu kutsub maailma populaarseim mäng Fortnite mängijaid võitlema nappide ressursside pärast äärmusliku ilmastikusündmuse kontekstis – justkui teie ise peategelasena võiksite probleemi ületada ja sellele lõpliku lahenduse leida.
Lisaks kangelase probleemile on küsimus ka pahalases. Ilukirjandusse ei pruugi sobida eepilised lood, milles kliimamuutused on toimuvale loomulikuks kontekstiks, kuid vähemalt žanrikirjanduses ja suurfilmides leidub selle kohta mitmeid näiteid, alustades superkangelaste saagadest ja lõpetades tulnukate kallaletungidega. Lood, mida jutustatakse, ei ole lihtsamad ja tuttavamad kui need, mida varem kirjeldati kui „inimene looduse vastu“. Raamatutes „Moby Dick“ või „Vanamees ja meri“ või paljudes vähemtuntud teostes oli loodus tavaliselt metafooriks, mis viitas teoloogilisele või metafüüsilisele jõule. See oli nii seetõttu, et loodus oli saladuslik, seletamatu. Kliimamuutustega on ka see muutunud. Teame nüüd äärmuslike ilmastikunähtuste ja loodusõnnetuste tähendust, kuigi need jõuavad meieni siiski teatud prohvetliku ülimuslikkusega: see tähendab, et võime oodata veel teisigi ilmastikusündmuseid ja see kõik on meie endi kätes. Filmi „Iseseisvuspäev“ stsenaariumi ümber kirjutamiseks ökoulmeks ei ole vaja palju pingutada. Kelle vastu aga filmi kangelased tulnukate asemel võitleksid? Meie endi?
Vaenlasi oli lihtsam hoomata lugudes, mis kujutasid võimalikku tuumahävingut, mis on lihtsasti mõistetav analoogia kliimamuutustele, mis valitses Ameerika kultuuri terve inimpõlve. Seda pilas film „Dr. Strangelove“, mis kujutas maailma saatust paari hullunud inimeste kätes; kui pomm plahvatab, teaksime täpselt, keda selles süüdistada. Selline moraalne selgus ei kuulunud Stanley Kubrickule ega väljendanud tema nihilismi, vaid hoopis vastupidist: tavapärast tarkust geopoliitikas tollasel just alanud tuumaajastul. Sama vastutuse loogika esines ka Robert Kennedy memuaaris Kuuba raketikriisist rääkivas raamatus „Kolmteist päeva“ („Thirteen Days“), mis pidas ajahambale hästi vastu seetõttu, et see sobis kokku raamatu lugeja kogemustega 1962. aasta nädalatel, mil oli võimalik jälgida seda, kuidas terve maailma häving muutus vähem ja rohkem reaalseks pikaleveninud telefonimängu käigus, mida mängisid kaks meest ja nende üsna väikesed meeskonnad.
Kliimamuutustega seotud moraalne vastutus on palju segasem teema. Globaalne soojenemine pole miski, mis võib juhtuda, kui mitmed inimesed hindavad olukorda piisavalt valesti. See on midagi, mis leiab juba aset igal pool ja ilma ühegi konkreetse süüdlaseta. Tuumahävingu taga võib teoreetiliselt olla mõnikümmend süüdlast, kuid kliimakatastroofi süüdlaseid on mitu miljardit ja nende vastutus ulatub läbi aja ja üle terve Maa. Me ei saa öelda, et see jaguneb ühtlaselt: kuigi kliimamuutustele annavad tema lõplikud mõõtmed tööstusrevolutsiooni kulgemine arengumaades, lasub enamik vastutust praegusel hetkel maailma rikastel riikidel – rikkaimad 10 protsenti maailma riikidest põhjustavad poole heitgaasidest. See jaotus vastab üsna täpselt globaalsele sissetulekute ebavõrdsusele, mis on üks põhjustest, miks paljud vasakpoolsed osutavad näpuga kõikehõlmava süsteemi suunas, süüdistades selles tööstuskapitalismi. Nii see ongi. Siin ei mainita aga vaenlast, vaid kahjulikku investeerimisviisi, millest sõltub enamik maailmast ja millesse paljud on panustanud raha, nautides lisaks oma praegust eluviisi. Nende hulka kuulun kindlasti mina ja teie ja kõik teisedki, kes maksavad Netflixi kasutamise eest selleks, et pääseda igapäevasest reaalsusest. See ei tähenda, et maailma sotsialistlikud riigid käituvad süsinikuga vastutustundlikumalt, ega seda, et nad on minevikus nii teinud.
Süü jagamine ei paku dramaatilist pinget. Tänapäevased moraalilood vajavad vaenlasi ja see vajadus suureneb siis, kui süüdlase leidmine kujuneb poliitiliseks vajaduseks, mis kindlasti juhtub. See on nii ilukirjanduslike kui ka aimekirjanduslike lugude probleem, mille korral üks kirjandusliik tarbib teise loogikat ja energiat. Loomulikud pahalased on naftaettevõtted ja ühes hiljuti läbi viidud filmiuuringus, milles keskenduti kliimakrahhile, leiti, et suur osa süüst lasus suurkorporatsioonide ahnusel. Neile on aga keeruline omistada täielikku vastutust, kuna transport ja tööstus paiskavad atmosfääri vähem kui 40 protsenti heitgaasidest. Saame paremini süüdistada ettevõtete väärinformatsiooni jagamist ja eitamist, millest grotesksemat, suurkorporatsioonidele omast kurjust on raskem ette kujutada, ja ühe inimpõlve möödudes peetakse naftafirmade-poolset kliimasoojenemise eitamist üheks kõige suuremaks inimeste tervise ja heaolu vastu suunatud vandenõuks. Kurjus ei võrdu aga vastutustundega ja kliimamuutuste eitamine on pälvinud kõigest ühe poliitilise partei tähelepanu ühes maailma riigis – riigis, kus asuvad ainult kaks maailma kümnest suurimast naftaettevõttest. Ameerika tegevusetus aeglustas kindlasti kliimamuutustega võitlemise progressi ajal, kui maailmas oli kõigest üks suurvõim. Ameerika Ühendriikidest, mis paiskab atmosfääri kõigest 15 protsenti maailma heitgaasidest, väljaspool ei ole aga midagi sarnast kliimamuutuste eitamisele. Usk, et globaalse soojenemise süü lasub ainult vabariiklastel või selle naftatöösturitest toetajatel, on üks Ameerika eneseimetluse vorme.
Selline eneseimetlus kaob tõenäoliselt koos kliimamuutustega. Mujal maailmas, kus tegeletakse süsinikuheite vähendamisega sama aeglaselt ja ollakse poliitilistele muutustele sama tugevasti vastu, ei ole kliimamuutuste eitamine probleemiks. Suurkorporatsioonide mõju fossiilsete kütuste kasutamisele on loomulikult silmanähtav, kuid samamoodi on nähtav ka lühiajaliste võitudega kaasnev inerts ja nende võlu, ning maailma tööliste ja tarbijate eelistused, kellest osa tegutseb täieliku teadlikkuse juures oma isekusest, osa aga teadmatusest ja osa naiivsusest, soovides saavutada isiklikku rahulolu. Kuidas seda ilukirjanduses kujutada?
Lisaks vaenlase leidmisele peame mõtlema ka lugudele, mis räägivad loodusest ja meie suhtest sellega. Sellised lood põhinesid väga pikalt lihtsal, mõistukõnedest ja allegooriatest leitaval loogikal. Kliimamuutustega muutub kõik, mida arvasime end looduse kohta teadvat, sealhulgas ka selliste lugude moraalne raamistik. Me jutustame selliseid lugusid endiselt peaaegu igas vanuses kuulajatele, alustades põngerjatele mõeldud multifilmidest, mida nad vaatavad juba enne seda, kui õpivad tähti tundma, ja lõpetades muinasjuttudega, mis pärinevad varasematest aegadest, ning katastroofifilmide ja ajakirjades avaldatud artiklitega, milles räägitakse ohustatud liikide saatusest, ning õhtuste uudislugudega äärmuslikest ilmastikunähtustest, milles ei mainita kuigi sageli kliimasoojenemist.
David Wallace-Wells “Elamiskõlbmatu maa. Elu pärast kliima soojenemist“
Lood on halvad, palju halvemad, kui arvatagi oskame. Me võime küll muretseda maailmamere taseme tõusu pärast, kuid me ei pruugi ettegi kujutada kõiki õudusi, mis kliima soojenemisega kaasneda võivad. Californias möllavad maastikupõlengud nüüd aasta ringi, hävitades tuhandeid kodusid. Ameerika Ühendriikides tabab “kord 500 aasta jooksul esinev” torm mõnda asulat iga kuu ja üleujutused sunnivad igal aastal kodust lahkuma kümneid miljoneid inimesi.
See on kõigest ees ootavate muutuste eelvaade. Ja need muutused lähenevad kiiresti. Kui miljardid inimesed ei muuda suurel määral seda, kuidas nad oma elu elavad, võivad mõned piirkonnad Maal muutuda meile peaaegu elamiskõlbmatuks ja mõned teised paigad kohutavalt vaenulikuks juba käesoleva sajandi lõpuks.
About the author
