Tallinna kõige jubedam kummitustorn
Keskajal ja hiljemgi moodustasid Tallinna ametlikult kaks eraldi territooriumi – all-linn, kus kehtis Lüübeki linnaõigus, ja ülalinn ehk Toompea, kus kehtis kohaliku valitseja, maaisanda õigus. Neid kahte linna eraldasid ööseks lukustatavad linnaväravad. Väravad on oma algse mõtte kaotanud, kuid väravatornid seisavad kindlalt oma kohal. Mõlemad tornid on ka vanalinna kuulsad kummitusmajad.
Lühikese jala väravatornis, Lühike jalg 9, ilmutab end Musta Munga rahutu vaim. Legend räägib, et oma eluajal teenis see mees leiba timuka abilisena. Selleks, et oma verist tööelu lunastada, hakkas ta mungaks, kes aga surreski rahu ei leidnud ja ilmutas ennast inimestele palvetava nägemusena, vahel ka lihtsalt kiusupunnina. Väravatornis on öösiti nähtud seintelt vastu kumavaid veriseid mehenägusid, räbalates tantsu keerutavaid munkasid ja paekiviseintest välja liuglevaid purjelaevu. Mööda naabruses asuvat kaitsemüüri võib aga aeg-ajalt näha tütarlast helesinise kleidi lehvides hiigelämblike saatel jooksmas ja kõndimas.
Lühikese jala väravatornis nähtud kord ringi liikumas ka munka ja lõvi. Arvatakse, et see lõvi sümboliseerib munka patusele teele ahvatlenud naist. Samuti on torni ümbruses olnud mees ja valges kleidis naine ning tornist kuuldud hääli, nähtud kahte munka, ühel neist kirves seljas. Veel on väravas nähtud sinipunases valgusjoas kolmeliikmelist munkade tantsuansamblit.
Eriti kurikuulus on Lühikese jala elamu kolmas korter. 1935. aasta sügisel kolis sinna üks vene daam. Ta oli küll naabritelt kuulnud, et just tema korteris olevat ühe daami ja ühe mungakuues mehe viirastust nähtud, aga ta ei omistanud kuuldustele suuremat tähelepanu.
„Kord istusin oma toas,“ jutustas naine. „Kell oli umbes kaks pärast lõunat ja päike paistis heledasti sisse. Äkki märkasin heledat valgust läbi klaasukse, mis ühendab minu tuba väikese pimeda ruumiga. Nägin halli sutaani kandvat mehekuju, mis sellest heledast valgusest eraldus. Munk seisis väljasirutatud kätega nagu krutsifiksil. Ta pea oli langenud sügavale rinnale, nii et ma ta näojooni ei näinud.
Munga kuju oli suur, kindlasti üle loomuliku suuruse. Läksin klaasukse juurde ja avasin selle. Viirastus jäi liikumatult samasse asendisse. Nii möödus ligi pool tundi, misjärel kogu pilt kadus.
Umbes kahe nädala pärast ühel õhtul nägin taas munka. Ta põlvitas põrandal, käed palveks koos. Tema selja taga paistis suur torn, mille tipp oli nagu kirikutel. Esmakordselt nägin nüüd ta nägu: see oli kahvatu ja sissevajunud. Silmad väljendasid sügavat kurbust.
Ühel viimastest kordadest nägin ma seinal ühe mehe pea kujutist. See oli erakordselt suur, ligi kolm korda suurem kui tavaline pea. Kahvatut nägu piiras habe. Üle otsaesise, nina ja suu ulatusid vertikaalselt kaks sügavat verist haava. Kuid peatselt see viirastus kadus ja ma nägin seinal hoopis ühte väikest pilti, jällegi ühe munga kuju väljasirutatud parema käega. Läksin voodisse. Öösel ärkasin mitu korda. Toas oli täiesti pime, kuid pilt helendas täies hiilguses. Hommikulgi, kui ärkasin, oli kujutis ikka veel seinal näha, kuid see oli kahvatumaks muutunud. Lähenesin seinale ja puudutasin pilti sõrmedega –ei mingeid tulemusi.“
1930. aastatel oli okultism Tallinnas väga populaarne, seda peeti lausa Põhjamaade okultismi pealinnaks. Seletamatutele ilmingutele püüti leida ka teaduslikku põhjendust ja sellega tegelesid täiesti arukad inimesed, kes olid Tallinnas selle tegevuse jaoks loonud mitmeid seltse ja ühinguid. Üks nendest oli Psüühiliste Uurimuste Selts, kelle kõrgendatud tähelepanu objektiks oli väravatorn. Korteri number kolm “küsimuses” peeti istungeid ja on koostatud vähemalt 16 protokolli. Selts avaldas 1935. aastal saksakeelse raamatu “Maja Lühikeses jalas”, kust leiab aruande ka kummituse kohta. Kummituse uurimisel püüti saada temaga meediumi vahendusel kontakti ja see olevat ka õnnestunud.
Väidetavalt olevat kummitava munga vaim seltsi ühe seansi ajal end ise ilmutanud ja teada andnud, et oli kunagi Tallinna timukas.
„Mispärast te mind otsite? Kes otsib uudishimust, kes teadmiste himust, aga pole kedagi, kes otsiks mind minu enda pärast. Te olete siia kogunenud, et näha minust pilti või kujutlust. Kuid siin ei ole kedagi, kes mulle rahu tuua tahab. Teie südamed on külmad. Kutsuge kokku need, kes minu hinge otsivad, mitte need, kes minu kujutist näha tahavad. On parem, kui te minu nime ei tea. See võiks ainult pealiskaudsuseni viia. Tõelist kaastunnet teil minu vastu ju ei ole. Aga süda peab südamega, hing hinge ja vaim vaimuga ühinenud olema. Ainult siis tekib ühtsus ja ainult siis tekib side Jumalaga. Mina pean palvetama ja teie peate palvetama. Ma palvetan möödunu ja tuleviku pärast. Teie peate palvetama oma tuleviku pärast. Milline oli minu surm, hävitamine, mida ma teistele olin korda saatnud, seda tegid nad nüüd minuga. Nüüd võiksin ma kõik lunastada. Ja kõik puhastada. Seepärast pean ma siin nii sageli viibima. Ma ärkasin, kuid oli liiga hilja. Mis on piin? Piin on maa ja seos sellega. Kõik need ahelad, mis mind ta külge seovad. Päästke ja kaitske rahvast paremini kui mina. Valu ja igavene piin on nende saatus, kes rahvast valesti õpetavad ja tema valudest rõõmu tunnevad. Millal õpib maailm vaikima ja siis palvetama?”
Hiljem sai temast munk, Must Munk, kuid kunagi tehtud kurjast ta vabaneda ei suutnud. Nii kummitabki ta rahu leidmata väravatornis, kuigi hiljem saame teada, et teda võib näha ka naabermajas.
Poola restauraatorid taastasid Lühikese jala väravatorni 1988. aastaks, misjärel sai see uueks koduks ansambel Hortus Musicusele ja Tallinna Filharmoonia kammerkoorile. Isa Rein Õunapuu õnnistas samal aastal värskelt remonditud ruumid sisse, kunstnik Jüri Arrak jäädvustas õnnetu munga ühele oma maalile. Seega sai kummitus rahu ja pole ennast enam ilmutanud.
Samas tekivad seal ka uued kummituslood. Hiljuti tulin üles mööda Lühikese jala treppi, kui mul võttis nööbist kinni üks härrasmees, kes rääkis, et tal olnud siin kontor. Ühel päeval olevat sekretäri laual paberid iseenesest õhku tõusnud.
Aastast 2015 seisavad Taani kuninga ajas kolm 2,5 meetri kõrgust pronksist munka nimedega Ambrosius, Bartholomeus ja Claudius. Öösel nende olematud näod helendavad.
Jaak Juske “Tallinna vanalinna kõhedad kummituslood”
Tallinna vanalinnas on üle poolesaja maja, kus pidavat ilmutama end kummitused. Mida neist lugudest arvata? Olen aastate jooksul näidanud Tallinna vanalinnas kuulsamaid kummitusmaju tuhandetele huvilistele. Rääkinud Lühikese jala väravatornis end ilmutavast mustast mungast, Stenbocki maja verise kleidiga tütarlapsest või Rataskaevu tänava majast, kus saatan pulmi pidanud. Ja mis kõige põnevam, neid lugusid tuleb järjest juurde. Mitmed lood on aastasadu vanad ja neist on liikvel erinevaid versioone. Iga jutustaja lisab veidi värvi. Üldjoontes on sisu siiski sarnane. Loe edasi…
