Järgnevalt saad aga lugeda lähemalt Susani seiklustest Jaapanis.
Jaapani-reisi prioriteetide seas olid meil üsna kõrgel kohal igasugused veidra fookusega kohvikud: näiteks loomakohvikud, teenijannakohvikud ning üks ja ainus robotikohvik.
Robotirestoran pole üldse see, mida sa ette kujutad, kui kujutad ette seda, mida mina kujutasin – et sind teenindab mingi automatiseeritud süsteem või et kohviku sisekujunduses on palju roboteid.
Kuigi Tōkyōs on loomulikult olemas ka selline koht, kus ettekandjateks on nunnud robotid, keda juhivad omaenda kodudest puuetega inimesed, kes ei saa ise füüsiliselt kohal käia. Aga siin jutukeses pean silmas konkreetset asutust, mille nimi on Robot Restaurant.
Ma isegi ei tea, kust selle kirjeldamisega alustama peaks. Tänaval olid kohviku ette seatud hiigelsuured inimkujud, mis olid ühtlasi troonid, millele redelit mööda ronida. Kujud ise olid määramatu mikstuur poemannekeenidest, kosmosevalitsejatest, Jaapani ülikutest ja Ameerika indiaanipealikest. Et „kohvikusse“ pääseda, tuli jällegi osta pilet, ja kuna tegemist on ühe (kuri)kuulsama asutusega, siis eelmüügist ja mitu päeva varem.
Robotirestoran ise asus kuskil maa all, vist. Liblikamustri ja peegeltapeediga kaetud koridorilabürinti ja treppe oli nii palju, et päris kindel ei saa olla, aga arvan, et meid viidi kuhugi maa alla. Seal oli ootesaal, mille puhul ma ei saa taas kindel olla, kas tegu oli sisekujunduse või kassikullatehase ülejääkidega. Ruum nägi välja selline, nagu keegi oleks alla neelanud kõik Las Vegase kasiinod, neid natuke seedinud ja siis korraga välja oksendanud. Päriselt – seintes ja lagedes olid nii kuldsed sädelevad seinaplaadid kui ka reljeefsed kolmnurksed peegelplaadid. Põrand vilkus ja helendas, nagu kohati ka lagi. Mõned tugitoolid olid nagu kuldseid merekarpe meenutavad hiigelsuured konjakiklaasid, mõned toolid-lauad olid aga polsterdatud ja tepitud punase sametiga. Seintel helendasid Hiina draakonid, Jaapani geišad, suvalised liblikad ja neoon-uduklaasist vilkuvad tellised. Siia-sinna oli sisse visatud ka barokki ja veits Ed Hardyt. Ma ei teadnud, et nii palju värve üleüldse maailmas olemas on! Et igav ei hakkaks, käis vahepeal tiibklaverit mängimas sädelevas robotikostüümis inimene. Või kurat seda teab, võis ka päris robot olla. Igatahes ei osanud ma selle peale muud teha kui tellida endale gaseeritud riisinapsi. Kui kreisi, siis kreisi.
Kui külalistel oli lastud mõnda aega oodata ja baarikäivet teha, juhatati kõik järgmisse saali, kus tuli end varustada popkorni ja jookidega (populaarseim neist oli värviliselt helendava lambipirni seest serveeritav viin mulliveega) ning leida saali kummaski ääres olevatel tribüünidel istekohad. Ja siis läks lahti pooleteisetunnine show, millelaadset ma kunagi varem näinud polnud ning mille kõrval kahvatus isegi äsja nähtud ooteruum…
Pop-electro-trance-techno-soundtrack’i saatel veeresid järjest põrandale hiigelsuured robotid, nunnud koletised, kurjad koletised, neoon-ninja’d, kosmoseprintsessid, diskosamuraid, haldjad, päkapikud ja geišad ning hakkasid omavahel kaklema. Laserid? Olemas. Leegiheitjad? Olemas. Neoonlambid? Olemas. Ja see pole loomulikult kõik, aga mul lihtsalt ei ole vastavat sõnavara, et seda etendust adekvaatselt kirjeldada. Pool aega ei saanud päris täpselt arugi, mis toimus, sest kohe, kui aimasid, et hiigelsuur kroomitud draakon on kuri, veeres lavale mingi uus monstrum, kes ründas draakonit värviliste laseritega, aga draakonist omakorda sai jagu neoonroheline haldjapreili nappides bikiinides, kägistades robotit vana kooli meetodil kettidega. Kõik, kes polnud robotid, olid igasugustes kreisides kostüümides tantsijad, ning sellel rindel nägi olukord välja nii, nagu oleks kätte jõudnud karnevalitarvete tehase suvepäevade kolmas päev. Kuna jaapanlastel on mingi värk robotitega ja nad on juba 17. sajandist saadik robotite esivanemaid nikerdanud (karakuri mehaanilised nukud), peavad nad roboteid inimese sõbraks ja abimeheks ning selle põhjal võis vähemalt eeldada, et suures neoonmöllus olid robotid ja nende poolel olevad olendid head.
Kuigi süžeest oli võimatu aru saada, muusika ja muu paugutamine lukustas kõrvad ning värve ja tuledega vilgutamist oli pööraselt palju, oli etendus veidralt lummav ja pani suurema osa külastajaid kontrollimatult naerma. Kõike oli vist nii palju, et aju ei osanud teha muud kui suures segaduses kõvasti endorfiine toota. Vahepeal tehti ka pause, et rahvas saaks uued vilkuvad viinakoksid hankida ja popkorni juurde tuua, ning suhkru ja alkoholi toimel vehkis ja huilgas publik aina aktiivsemalt kaasa.
Kui robotite ja kollide LSD-sõda läbi sai, visati inimesed kiirelt tänavale, sest järgmine sats oli ju ootesaali valmis pandud.
„Kas meile sealt mingit manuaali ei antud kaasa, et kuidas reaalsusega edaspidi toime tulla?“ küsis keegi meist, kui justkui puuga pähe saanult robotirestorani ees tänaval seisime. Tunne oli tõesti selline, nagu võib arvatavasti olla kaineks saanud alkohoolikul või narkaril. Isegi Tōkyō tiheda liiklusega värvikirev kesklinn tundus äsja nähtud show’ kõrval tuim ja uimane nagu maakonnakeskus.
„Äkki nad lubavad meid sisse tagasi?“
Susan Luitsalu “Minu maailm. Seiklused ei hüüa tulles”
Raamatu värvikate kõrvaltegelaste galerii ulatub Bakuu taksojuhist onu Borjast ja Los Angelese staarfotograafist Riverist kuni Taani kroonprintsi Frederikuni. Susanit peetakse seikluste käigus eksikombel aseriks, kreeklannaks ja juuditarist vaeslapseks, aga ka Slovakkia supermodelliks ja Saksa Vogue’i toimetajaks. Loe lähemalt…
