Illustraator Sirly Oder´i lapsepõlve mahutus palju 80ndatel valminud kodumaiseid lastesaateid, ka neid, kus Onu Raivo kõigi väikeste inimeste rõõmuks lugusid jutustas ja ägedaid pilte joonistas. Nüüd, 30 aastat hiljem luges ta raamatut „Raivo Järvi. Kõike muud kui KUKUPAI“, et mõista, kes oli see Onu Raivo inimesena.
Kunstnike elulood on mind alati paelunud, mõnda olen lugenud lausa mitu korda, sest need aitavad mingitel hetkedel iseendast paremini aru saada ja tunda, et minu elulised valikud ja mõtted sarnanevad veel kellegi omadega. Eriti pakuvad need elulood äratundmisi hetkel, kui minu valikud on natuke vastuolus ühiskondlike ootustega.
Mulle väga meeldis lugeda ja avastada, mis tegi Raivo Järvist ISIKSUSE. Väga sümpaatne oli tema minimalistlik lähenemine tööruumile – seal ei olnud boheemlaslikku segadust, pigem olid laual näha vaid need töövahendid, mida ta vajas ja mitte midagi rohkemat. Mõistsin lugedes teda kui kunstnikku, kes oli enda tööde suhtes kriitiline ja ei soovinud tihti enda vanu töid üle vaadata, kuna nägi seal vigu. Ja mõistsin ka tema vajadust olla üksinda. See üksindusvajadus paneb inimese tihti isekaid otsuseid tegema, samas võib see vajadus olla nii tugev, et teisiti ei saa. Ja sain väga hästi aru ka sellest, et ta ei suutnud selga panna riideid, mis olid valet sinist värvi, igal värvil on palju eri varjundeid ja kunstnikul on sellest väga selge arusaam. Leidsin tema isiksuse juures palju imetlusväärset – oskus olla tasakaalukas, mitte kunagi häält tõsta, isegi mitte väga keerulistes situatsioonides, käituda väljapeetult nagu Inglise džentelmen, samas naerutada enda anekdootidega sõpruskonda, oskus hinnata muusikat, filme, balletti ja ilusaid riideid, hoida enda ümber puhtust, tahet elu üle mõtiskleda ja kasutada-arendada enda annet.
Raamatust jäi kummitama ka tema elu nukram pool. See, kuidas noorpõlve traagiliselt lõppenud armastus oli võimeline varjutama kogu ülejäänud elu ja suhteid. Inimlik hirm väljuda abielust, mis mõjus mõlemale poolele destruktiivselt. Ja ka edevuse kergelt hukatuslik pool, mis laseb rahal justkui tuulde lennata ja paneb ehk mõningaid elulisi otsuseid tegema välise sära põhjal.
Seda biograafiat lugedes tekib paratamatult ka küsimus, kas oli üldse õige tuua avalikkuse ette ühe väga privaatse inimese (era)elu. Eks sellele leiab erinevaid vastuseid, sõltuvalt lugejast. Aga minul jäi lugedes tunne, et seda raamatut oli vaja eelkõige Raivo Järvi lähedastel. Kuna inimsuhted on elu üks suuremaid väljakutseid ja nii mõnigi on öelnud, et suhtlemine on oskus, mida päriselt mõne teise aine asemel koolis õpetama peaks, siis jäi ka pisut salapärasest Raivost maha nii mõnigi keerukas suhtesõlm, mida on ikka veel vaja lahti arutada. On täiesti võimalik, et selle raamatuta ei oleks saanud Raivo lähedased selgitusi selle kohta, miks mõni asi elus läks just nii nagu läks. Me eestlastena ei ole ju väga avameelsed, pigem käime aastaid ringi mõtiskledes ja oletades, miks keegi just nii või teisiti käitus, selle asemel, et otse küsida.
Aga ärge kartke, et see raamat läbinisti kurb on. Ei ole. Sinna mahub ka kantrimuusikat, paks kass, kõigi suur sõber Leopold, üks valge kauboi stiilis kaabu, estraaditantsu, James Bond, pisut moenarrilik peapael ja kõike muud ajastule omast.
Soovitan lugeda! Oli huvitav. Ja aitas läbi teise isiku iseennast lahti mõtestada, nagu head biograafiad seda ikka teevad.
Piret Kooli “Raivo Järvi. Kõike muud kui KUKUPAI”
Raivo oli jutuvestja, kes põimis tervikuks pildi, teksti ja muusika ning läks (tele)ajalukku oskusega joonistada nii, et keegi ei teadnud, milline pilt lõpuks sünnib.
Onu Raivo raadiorännakutega said maailmas enam aimu täiskasvanudki. Mis oli aga kõige selle välise taga? Selle laia ja avatud naeratuse taustal?
„Raivo Järvi. Kõike muud kui KUKUPAI” on valusalt aus sissevaade kunstniku ellu. Loe edasi…
Vaata kõiki illustraator Sirly Oderi raamatuid Rahva Raamatu e-poest!
About the author
