Mart Kivastik "Taevatrepp"

Loe katkendeid: Mart Kivastik “Taevatrepp”

„Taevatrepp” on Mart Kivastiku uus romaan ajast, muusikast, sõprusest ja armastusest lapsepõlve ja tänapäeva Tartus. Varasemalt on Mart Kivastiku sulest ilmunud mitmeid kirjandusteoseid, viimased nende seast on “Armastuse vormid”  ja  “Autoportree naise ja hobusega”


„Kuula mind,“ hingeldas Georg, „sa pead, sa pead sõitma, käed lahti!“
Uu ei saanud enam aru, millest või kellega Georg räägib, ta silmad vaatasid küll Uu poole, aga nägid hoopis midagi muud, kindlasti mitte Uud.
„Millega ma pean sõitma, käed lahti?“
„Oota, oota!“ Georg mõtles kõigest väest, kuni mõte jõudis temani.
„Sa pead sõitma, käed lahti, jalgrattaga!“
„Ja siis?“
„Siis saab samuti ajas tagasi nagu James Webbi teleskoobiga.“
„Ma ei usu,“ ütles Uu mornilt.
„Ma ei tea isegi, kus mu ratas on. Kusagil kuuris vist.“
Georg oli jälle nägema hakanud, vaatas Uud, nagu ta vaatas teda esimest korda aastakümneid tagasi, kui Uu Georgi ateljeesse sattus. Tol korral ta tuligi vist rattaga. Georg oli siis viiskümmend. Kunstnik oma parimas eas, aega ära maalimas. Ja ta oli oma aja ära maalinud! Ise seda märkamata. Kui järsku oli hilja! Georg laskis Uu käest pettunult lahti.
„Ise tead,“ ütles Georg.


Uu lehvitas naisele hüvastijätuks ja sõitis hoovist välja tänavale. Täitsa mõnus oli, veidi külm, aga rattaga sõitmise tunne tuli kohe meelde. Tänavavalgustus põles, isegi tähti oli taevas. Uu sõitis mööda kõnniteed ajaleheputkani ja tagasi. Putkani oli paarsada meetrit. Ta pidas oma ukse ees kinni ja hingeldas õnnelikult. Tundus, et miskit pole meelest läinud. Ta sõitis veel kord ajaleheputkani, keeras tagasi ja üritas lenksust lahti lasta. Esialgu ei tulnud midagi välja, lenks hakkas vänderdama. Vanasti ta ometi oskas! Ta proovis uuesti, laskis käed lahti ja sai paar meetrit sõita, enne kui lenksust kinni pidi võtma. Asi seegi, paar meetrit on paar meetrit. Ta sõitis putkast edasi raudteejaama poole, keeras siis tagasi, võttis hoo sisse ja putka juures laskis käed lahti. See oli mõnus tunne, vabaduse tunne, tuul puhus näkku, ta tõstis käed üles ja korraks talle isegi tundus, et Georgil oli õigus, aega ei ole ega tule, ta on kohe tagasi seal, kus ta oli õnnelik, sest ta nii väga tahtis, et Georgil oleks olnud õigus, ja alles siis käis käntsa. Uu lendas üle kaela, näoga vastu asfalti …

Esialgu ei saanud aru, kas ta on päriselus või seal, teisel pool? Ta katsus käega. Põsk oli veidi katki, aga tühja sellest, tal oli ikka veel hea meel, ta lamas tänaval sirakil ratta kõrval ja luksus naerda. Kui isu täis oli, ajas end püsti ja uuris ratast. Pump oli eemale lennanud, muud häda polnud. Ta korjas pumba maast ja viis ratta trepikotta, pani lukku ja jättiski sinna. Marssis trepist üles ja isegi vist vilistas rõõmsalt, kui uksest sisse astus. Kai oli oma tuppa kobinud.

Tiuks põõnas, nina püsti. Tekkis kange tahtmine sinna nipsu lasta, aga ta hoidis end tagasi. „Mis tegid?“ nohises Tiuks. „Ei midagi, rattaga käisin sõitmas.“ Tiuks tegi ühe silma lahti, nägi Uu õnnelikku nägu ja pani silma kinni tagasi.


All ukse ees oli sama seis, mis öösel. Nagu vaataks telekast kordust. Sama naabrinaine tegi tagaukse ees suitsu. Selles mõttes on suitsetamine muidugi tüütu, keegi justkui kogu aeg jälgib sind. Uu oli kiivri pähe pannud. Hiljem võtab ära, kui on kindlamalt sadulas. Tänaval polnud võimalik päeval midagi proovida. See oli autosid täis. See oleks lõpp, nii olevikul kui minevikul. Nii et paluks olla ettevaatlik. Uu võttis suuna parki, seal meeldiski talle rohkem. Ta sõitis kiriku juurde ja jäi korraks seisma. Sõitis aeglaselt ümber kiriku, vahtis lehti täis tenniseplatsi. Toomemägi oli ilus. Hoolimata aastaajast. Varemed, värgid-särgid, nagu üks ta ajaloohuviline taksojuht ütles, Tüür, Tüür, kurat, oli surnud, appi! Kuhu ka ei vaata,  kedagi ei ole enam! Isegi taksojuhid, poleks uskunud, talle oli tundunud, et neid surm ei võta. Ei tea miks. Käed-lahti-sõidu puhul on oluline tasakaal. See on väga lihtne, kui sa pidevalt rattaga sõidad. Siis võid samal ajal jäätist süüa, kas või pesu vahetada, aga kui sa ei oska, siis on raskem. Nagu eile näiteks. Uu võttis pargi kirikupoolsest otsast hoo sisse ja laskis käed lahti … ja võttis kohe lenksust kinni. Ta ei osanud enam, käed lahti, sõita! Uskumatu. Ta proovis uuesti, juba jonni pärast. Ta oleks peaaegu kukkunud, aga sai juba paar meetrit rohkem. Hakkas tulema, hakkas tulema, peab lihtsalt julgema! Peab lihtsalt julgema, käed lahti, sõita. Kõik käis kuidagi loomulikult, lihtsamini kui eile. Ta laskis uuesti käed lahti …


Mart Kivastik “Taevatrepp”

Mart Kivastik "Taevatrepp"Viimsel hingetõmbel usaldab kunstnikust sõber Georg Uule saladuse, kuidas käia minevikus. Uu on insener ja imedesse ei usu, aga trikk toimib! Minevikus on mõnus, igavene suvi ja Procol Harum, pikad juuksed, tüdrukud ja Jenkki näts. Päriselus on sügis, sõbrad kiilakad ja kibestunud, tüdrukud abielus ja isa, kes vanasti oli spordimees, põeb Alzheimerit. Miski ei kisu siia tagasi. Lõpuks peab Uu siiski otsustama, kuhu jääda või kuidas üldse. Loe edasi…

About the author

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Raamatublogist

Siin blogis kirjutavad Rahva Raamatuga seotud toredad inimesed ja mõned külalisautorid sellest, mida nad armastavad: raamatutest ja lugemisest. Kui soovid sõna sekka öelda, kirjuta meile aadressil kristiina.karu@rahvaraamat.ee – raamatutest rääkivad kaastööd on alati oodatud. Mõnusat lugemist!

Liitu Rahva Raamatu uudiskirjaga ja saa värskeimad uudised otse oma postkasti!

Archives