Raivo Järvi nimi ei vaja tutvustamist. Tema jutupliiatsite ja kaubamärgina mõjuva naeratuse seltsis on üles kasvanud mitu põlvkonda lapsi. Raivo oli jutuvestja, kes põimis tervikuks pildi, teksti ja muusika ning läks (tele)ajalukku oskusega joonistada nii, et keegi ei teadnud, milline pilt lõpuks sünnib.
Onu Raivo raadiorännakutega said maailmas enam aimu täiskasvanudki. Mis oli aga kõige selle välise taga? Selle laia ja avatud naeratuse taustal?
„Mäletan, kuidas ema rääkis mulle kord ühe seiga oma isast, minu vanaisast. Sellest, kuidas tal oli poliitvangina üksikkongist koju tulles ees rinnuni habe ning küüned olid pikad ja kollased. Aga samal ajal oli tal kaasas plekkpurki korralikult laotud soolakala ja jalas ahjutahmaga läikima viksitud saapad. Ehk on selline tegutsemine mul geenides, sest minagi olen pedantlik. Üleliiagi vist, aga see annab mulle sisemise stabiilsuse. Kui on midagi väga pahasti, siis aitavad mul ennast maandada kaks asja: koristamine või sporditegemine,” pihtis Raivo kord ühes raadiosaates.
On loojaid, kes suudavad vaid lohakuses luua, ja on neid, kellele korralagedus toob pigem tuska. Raivo kaldus kunstnikuna pigem korraarmastajate poolele, kunstlik segadus oli tema jaoks lihtsalt naljakas. ERKI lõpetamisest kuni parlamendi liikme palgani ehk peaaegu paarkümmend aastat vabakutselise leiba söönud Raivo töötuba oli oma puhtuses paras vaatamisväärsus. Jah, ta tegi selles tillukeses ruumis tööd, aga ometi jäi sisenedes alati mulje, et ta on alles äsja saanud selle värskelt sisustatud ja piinlikult korras ateljee võtmed ning teeb siin nüüd esimest kavandit.
Esimese ateljeeruumi sisustas Raivo oma koju – sinna Railita jäänud elutoa ja köögi vahel paiknenud väiksesse tuppa. Just siin kavandas ta „Laupäeva õhtul koos isaga” algustiitriteks tarvilised pildid ja joonistas läbi „Kõige suurema sõbra” saates räägitud muinaslood. Ikka nii, et rääkis omaette valjul häälel muinasjuttu juurde ja alustas printsessi poole kiirustava printsi joonistamist hobuserauast. Tuba ise oli aga lihtne: laud, riiulid, toolid. Saepuruplaadist mööbel oli valget värvi ja ükski pliiats ei vedelenud niisama, vaid püsis kasutamisvalmiks treituna korralikult topsis. Roheliseks värvitud mitmekihilisest papist kõrge paberikorv laua all oli eeskujulikult tühi. Laeni ulatuvatel riiulitel olid reas mitmes keeles raamatud ja lauaaluses sahtlis seisid eri suuruses puhtad vatmanpaberid ning akvarelliplokid. Valmistööde tarvis mõeldud torud ja kõvakaaneline joonestusmapp nõjatusid sealsamas korralikult vastu seina. See Pegasuse tiivasahinast kantud sulnis vaikelu kestis mitu aastat, kuni Raivo selle toa poja sünni eel talle valmis seadis. Oma loomingu kolis ta aga Faehlmanni tänaval telemaja kõrval asunud väikse puitmaja hoovi- uberikku. Muidugi tuli selles pisikeses üheksaruutmeetrises toakeses enne kunsti veel remonti teha, aga vähemalt oli Raivol ateljee eeskojas oma isiklik vesiklosett, kraanist tuli külma joogivett ja elektrivool oli ühtlane. Teevee keetmiseks oli sellest kõigest küll. Lõpuks sai sellestki ruumist siin samuti valge, avar ja maast laeni riiulitega tuba, kus täpselt laua kohal oli ka üks kahepoolne õhuaknaga valgusallikas. Vaatamata sellele, et remondi käigus tuli akna ette ateljee turvalisuse huvides paigaldada trellid, ei tõkestanud need looja vabadust. Külalisi Raivo siia naljalt ei kutsunud. Muusasid samuti mitte, sest inspiratsioon oli tema sõnul pigem vaid kõrgelennuline väljend, ei enamat. Nii oli ateljee Raivo jaoks aastaid lihtsalt üks proosaline koht, kus oli kerge töötada. Ja ehkki sellest väikesest toakesest sai aastate vältel ka kiratsevast abielust põgeneva mehe pelgupaik, oli siin siiski pisike paradiis. Just selles toas püsis kõik Raivo jaoks alati oma, puutumatult puhas ja korras. Ka siis – ja eriti siis –, kui miski muu tema elus enam kaugeltki korras ei olnud.
Mõne meelest on vabakutselise elu piin, sest puudub palgatööle omane rutiin. Raivole selline elu aga sobis – loomevabadus tähendas tema jaoks muu hulgas võimalust luua just endale sobivad harjumused. Ateljee oligi tema töökoht, kus ta tegutses täie rauaga hea neli tundi jutti ja siis tegi pausi. Või midagi muud. Oli ka aegu, mil töö haaras mehe endasse palju pikemaks ajaks, ent kaheksa tundi istumist andnud ennast ka kohe tunda – luud-liikmed jäid tardumusest kangeks. Siis tuletas Raivo meelde üht õppejõudu, kunstnik Evald Okast, kes olevat tudengitele tunnistanud, et tema üle kahe tunni korraga töötada ei suuda. Oli Okase põhjus milline tahes, ent taolise kahetunnitempo võttis omaks ka Raivo, kui sai endale Kuku raadios saate. Nii pühendas ta alguses kaks tundi selle ettevalmistustele, siis joonistas kaks tundi ning seejärel läks kaheks tunniks jõusaali või kohvikukohtumisele. Kui siis aga kohvikus keegi kuulsalt kunstnikult autogrammi tuli paluma, muutus Raivo alati pisut kohmetuks. Ei, mitte seetõttu, et tal oleks midagi tuntuse või tähelepanu vastu olnud, vaid hoopis seetõttu, et tal ei olnud kunagi kaasas sobivat kirjutusvahendit. Äärmisel juhul oli tal pintsaku sisemises rinnataskus kiivalt joonistamiseks hoitud pliiats, mida ei saanud ju nime sirgeldamise peale kulutada. Lõpuks kogus Raivo nii taskusse kui ka paberimappi „paar proosalist pastakat”, mis mehe sellistes olukordades päästsid. Kuid pedandi kohmetus jäi, sest igaks juhuks põuetaskusse pistetud pastakal oli pahatihti peal mõni logo ja teinekord ei läinud see hetkeolukorraga üldse mitte kokku. Fakt aga oli, et niisugused asjad häirisid rohkem Raivot kui teisi.
/-/Kõige paremini tundis Raivo ennast muusikat kuulates ja luues. Oli see tekst või pilt, talle meeldis vaimutöö. Oma autoportreena nägi Raivo samuti töölooma, Tori tõugu hobust, kes higistab ennekõike tööd tehes, aga teinekord raputab ka uhkelt lakka. Nii samastus Hobuse aastal ja Kaljukitse tähtkujus sündinud mees oma sadade loomajoonistustega. Tema omapärane väljenduslaad ja joonistusstiil olid ühtaegu nii tugevus kui ka nõrkus. Raivo võitles hooti isegi hirmuga, et publikul tekib temast tüdimus. Mis temast siis saaks? Ka raha ei osanud Raivo lugeda, küsimisest rääkimata.
„Olen kohutav võhik ja see on mu kõige nõrgem külg. Ehkki professor Ahas õpetas meile ERKIs, et ideaalsel kunstnikul on kolm külge: ta on andeks, töökas ja hea ärimees.“ Kõigile neile kolmele kriteeriumile olevat Raivo sõnul vastanud ainult Pablo Picasso. Teistel on aga tavaliselt alati üks moment puudu. Raivol puudus ärimehegeen. Nii ei suutnud ta iial ettemaksu küsida, vaid soovis alati enne töö ette näidata. Teadmine, et talle makstakse, tekitanud aga kunstnikus alati sedavõrd suure entusiasmi, et loomisprotsess sai kiirem kui tavaliselt. Samas oli ta hädas väärilise tasu küsimisega. Oma tuntuima tootepildi – kollase kassipildi kohukese pakendil, mis meile tänaseni kaupluste piimaletis mitmes versioonis vastu vaatab – andis ta Tallinna piimakombinaadile kõige odavama võileiva hinna eest. Ometi oleks sellest võinud saada tema püsisissetulek…
Piret Kooli “Raivo Järvi. Kõike muud kui KUKUPAI”
„Raivo Järvi. Kõike muud kui KUKUPAI” on valusalt aus sissevaade kunstniku ellu. Loe edasi…
About the author
