„Ma olen muidu DJ,“ kelkis maapoisi välimusega veidi lihtsameelne nooruk. „Kas ma oma maki võin väeossa kaasa võtta? Äkki saaks teinekord väeosas meelelahutuseks diskot teha? Kas on võimalik?“ proovis ta positiivset vastust välja nuiata.
„Loomulikult võib,“ ei olnud major kitsi. „See on väga hea mõte, “ kiitis ta veel takka.
Võinuks uskuda, et äkki ongi elu ajateenistuses nii roosiline. Loomulikult korjati see helitehnika, mille noorsand kaameli kombel seljas väeossa vedas, kohe ära ja sama targalt sai ta selle esimesele linnaloale minnes koju viia. Ning ainuke disko oli siis, kui seersant rühma üles rivistas, lasi ringis seisvatel meestel kordamööda erinevat värvi jalarätti ja froteerätti lehvitada, mis pidi värvimuusikat imiteerima, ning käskis tal poolpaljalt ringi sees tantsu vihtuda. Sel hetkel meenus Liivakule lahke major, kellel silm ka ei pilkunud, kui ta kutsealusele täielikku jama ajas. Nii algas kümme aastat kestnud teenistus, mis nüüd viis Liivaku tema teisele missioonile — seekord Afganistani.
***
Kui ta naisele teada andis, et novembris tuleb minna, tekkis tollel juba märtsis tugev masendus, mis muutis mineku emotsionaalselt palju raskemaks. Liivak ei olnud ka ise kindel, miks ta minna tahtis. Asi ei olnud ainult rahas, kuigi missiooniga võis ohvitser kuni viisteist tuhat eurot kõrvale panna. Kulutada seal kõrbes ju kusagil polnud. See oleks aidanud korteri remondiks võetud pangalaenu hetkega tasuda. Või oli see karjäärialane ambitsioon, mille realiseerimisele teravamas kriisikoldes käimine kaasa aitas? Või pelgalt seiklusvajadus? Lõpuni ei olnud ta seda endale selgeks mõelnud. Suve alguseks naine siiski harjus mõttega ja missioonile minek ei kutsunud enam esile nii suuri süümepiinu pere ees.
Kuid vaevalt oli ta hingepiinadest vabanenud, kui leidis ühel pühapäeval padjalt kuueaastase tütrekese kirja. Väriseva ja hajuva lapsekäekirjaga oli joonelisele vihikulehele jäetud sama väriseva südamekesega kaunistatud kiri: „Issi sa oled nii kallis. Siis kui sa pikaks ajaks ära lähed siis ma hakkan sinust puudust tundma. Ikkagi me veel ju näeme eks? Ja siis kui sa ära lähed, siis me ju räägime arvutist nagu väiksena. Liisi sinu oma.“ Sel hetkel needis ta end küll maapõhja, et oli ennast missioonile lubanud. Liivak teadis, et Afganistanis ei ole nii luksuslikku võimalust Skype’is perega telesilda pidada, nagu see oli olnud mõned aastad tagasi Kosovos. Ta läks kohe lapse juurde, kes piilus teisest toast vargsi, kas isa ikka saab kirja kätte. Ta võttis tüdruku sülle ja kuivatas üle põse voolanud pisara vargsi tema särgi sisse. Talle tundus hirmutav mõte, et tütar peaks ilma isata kasvama, kui ta peaks Afganistanis surma saama. Lapsest oli kohutavalt kahju, surma saamine ise millegipärast ei hirmutanud.
***
Lõpuks sai missioonieelne valjaõpe läbi ja seda tähistati kompanii traditsioonilise peoga. Liivak jäi sellele veidi hiljaks, kuna kolis Paldiski ühiselamutoast välja ja pidi kogu oma vara Tartusse kaasa transportima. Nelja kuuga oli ta suutnud ühikasse üllatavalt palju asju koguda, mis tuli nüüd ühe päevaga tagasi viia. Ta oli kogu oma Paldiski elamise pakkinud väikese Seat Ibiza peale ja kimas maakoha poole, kus pidu peeti. Ta jõudis peole kaks tundi pärast selle väljakuulutatud algust. Tegusad mehed polnud jõude vahtinud, vaid olid selleks ajaks sõduri kombel kõvasti joonud. Mõned juba liiga palju. Esikus võtsid teda vastu kaks meest, kes olid nahkdiivani ette põrandale magama jäänud. Ilmselt olid samad mehed süüdi ka ülakorruse nahkdiivani täisoksendamises. Liivak läks neist välja tegemata edasi. Pole esimene ega viimane kord, mil sõdur põrandal peab magama või lakku täis on. Liivak läks edasi lärmi suunas, mis kostis ilmselt peosaalist. Kuigi luuraja jäi hiljaks, polnud kompaniiülem tooste veel öelnud. Seetõttu pidi ka Liivak solidaarsusest mõned pitsid võtma, kuigi oli plaaninud varakult koju sõita. Pidi võtma, kuna toostid olid head.
„Esimese pitsi tõstame me Eesti terviseks. Elagu Eesti!“ kõlas kompaniiülema esimene toost.
„Elagu Eesti!“ kajas meeste hääl avaras ruumis.
„Teise pitsi joome presidendi terviseks,“ jätkas kompaniiülem suhteliselt tempokalt, andes napilt aega pitside uuesti täitmiseks.
„Kolmanda pitsi võtame hukkunud kamraadide mälestuseks,“ lausus ta. Liivak oli liigutatud, tundus, et ka mehed. Joobnute lällamine rauges ja mehed jõid vaikides kolmanda pitsi. See oli päris kena hetk. Hiljem kuulis Liivak, et tegemist on traditsioonilise toostide triloogiaga, mida skaudid on kaua kasutanud. Igatahes sundisid need kolm pitsi Liivakut kainenemise huvides nii kaua peol olema, et ta nägi ära ka esimese kakluse. See oli kompaniide pidudel suhteliselt tavaline, et mehed veidi ragistasid. Sõdurid olid pikalt suure pinge all töötanud ja professionaalidena omavahelised hõõrumised väljaõppel maha surunud, et ülejäänud meeskonda mitte ohtu panna ja üksuse lahinguvõime säilitada. Nüüd aga tekkis võimalus paks õhk välja lasta ja alkoholist innustust saanuna läksid rusikad käiku. Jõuvahekorrad paika pandud, oli kompanii valmis lahingusse minema.
Taavi Liias “Talibani pojad”
Raamatu autor Taavi Liias teenis 2009. aastal luureohvitserina Kosovos ja 2012–2013 Afganistanis. Kahe välismissiooni vahele jäid religiooniantropoloogia õpingud Tartu Ülikoolis. 2016–2019 oli Liias Kaitseliidu Tartu maleva väljaõppe- ja operatiivsektsiooni ülem. Praegu õpib ta Kaitseväe Akadeemia magistriõppes sõjateadust ja -tehnoloogiat. Loe edasi…
Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev soovitab: „Tegemist on isiklikul kogemusel põhineva sõjaromaaniga, mida pole eesti kirjanduses olnud pikemat aega. Lugu jutustatakse kahest vaatepunktist, üks neist on Eesti Kaitseväe kapteni ja teine Talibani sõjakomandöri oma. Teos, mis väärib lugemist.“
