Valdur Mikita "Mikita keeleaabits. Põliskeele omailm"

Valdur Mikita: “Koduraamatukogu tabamata ilu”

2019. aasta on rahvusvaheline põliskeelte aasta ja lisaks ka eesti keele aasta. Valur Mikita uusim raamat “Mikita keeleaabits” jutustab eesti keele omailmast, mis on põnev, salapärane ja ennekõike väga ilus. Keel on eesti rahva kõige suurem ja kõige vanem ühislooming. Pole kahtlust, et eesti keel kuulub maailma kõige elujõulisemate keelte hulka ja koduraamatukogudel on oma tabamata ilu.


Eestlased on ikka olnud nii raamatu- kui sõnahullud, mõneti ka sõnastikehullud. Keerulistel aegadel oli raamatute muretsemine aga mõnes mõttes lugemine üldse, üks passiivse vastupanu vorme. Raamatuid oli kodudes palju ja selline raamatukirg oli erandlik vahest isegi maailma mastaabis. Terved põlvkonnad lapsi sirgusid täiskasvanuks maitsetu mööbliga elutoas, kus oli VÄGA palju raamatuid. Sageli kaugelt liiga palju nende viletsate mööblitükkide kandevõimet arvestades. Me meenutame hingevärinaga neid üksteise otsa laotud raamatukuhjasid, lae alla või riiulite vahele kinnipressitud köiteid, nii et raamatukapi uksed alatasa kinni kiilusid. See oli aeg (aga võib-olla ka terve ajastu), mil mööbli põhifunktsiooniks oli kanda enda turjal raamatuid.

Kuna arvutit polnud veel leiutatud, siis oli raamatute vahel ruumi ka teistmoodi mõtterändudeks. Kuivõrd suurte inimeste raamatud mind veel ei paelunud, leiutasin ühe teistmoodi lugemise mooduse, libistades aegamisi silmadega üle raamatuselgade, uneledes samal ajal maailmadest, mis seal varjul võisid olla. Eks seegi oli lugemise viis, mis „võis pikaks ajaks unustusse viia”. Mõtlesin välja muinasjutulisi lugusid raamatutest, mis olid liiga paksud, liiga igavad või liiga tundmatud, et neid päriselt lugeda: „Parma klooster”, „Vene mets”, „Kolmevalitsus”, „Kannatuste rada”… Nii võis kušetile pikali visates ühe õhtuga neelata kümneid, isegi sadu raamatuid, meeliskledes hämaruse saabudes nende kummaliste pealkirjade üle. Küllap just sealt sööbisid igaveseks mällu mõistatuslikud tähekombinatsioonid pruunide entsüklopeediate selgadel, mis tegid paljudest lastest väikesed tähemüstikud. Ikka MAAP-PAIR, KIRV-MAAO ja nõnda edasi… Koduraamatukogude isevärklik ilu, mis saabki olla üksnes mälestus, mitte reaalsus.

Eesti keele tillukeseks kaitsealaks sobib aga selline koduraamatukogude kirgastav Paabeli segadus tegelikult väga hästi.

Valdur Mikita


Valdur Mikita “Mikita keeleaabits. Põliskeele omailm”

Valdur Mikita "Mikita keeleaabits. Põliskeele omailm"Siin raamatus on juttu põliskeelest ja keelemüütidest, keelemängudest ja maagilisest sõnast ning sünesteetide hämmastavast maailmast. Inimene võib lõpetada kooli ja mitte osata õigesti kirjutada, kuid südamevaluks pole põhjust: keeleline andekus ja õigekirjaoskus ongi erinevad asjad. Loovus ja isikupärane keeletunnetus on olulisem kui õigekiri. Loe edasi…

Vaata kõiki Valdur Mikita raamatuid!

About the author

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Raamatublogist

Siin blogis kirjutavad Rahva Raamatuga seotud toredad inimesed ja mõned külalisautorid sellest, mida nad armastavad: raamatutest ja lugemisest. Kui soovid sõna sekka öelda, kirjuta meile aadressil kristiina.karu@rahvaraamat.ee – raamatutest rääkivad kaastööd on alati oodatud. Mõnusat lugemist!

Liitu Rahva Raamatu uudiskirjaga ja saa värskeimad uudised otse oma postkasti!

Archives