Te olete valinud kirjutada varjunime all. Miks just nimi Helene Moss? Kas sellel on teie jaoks eriline tähendus?
Huvitaval kombel tuli mõte kasutada enda varjunimena Helene Mossi nime enne, kui ma teadsin, et see on seotud mu esivanemaga. Valisin Helene Moss puhtalt sisetunde järgi, see kõlas õigesti ja sobis pärast kümneid eri variante. Alles hiljem, kui kuulsin, et see nimi kuulus kunagi minu suguvõsa naisele, sain aru, kui sügavalt tähenduslik see tegelikult on. Usun, et päris Helene valis hoopis mind. Ta ootas üle mitme põlve, et järglasena sünniks keegi, kelle kirjutamise stiil talle meeldib ja kellele ta oma lood kirjutada usaldab. On suur au olla see väljavalitu.
Kas varjunimi on teile rohkem kaitsekilp või loominguline vabadus?
Alguses oli see kaitsekilp, võimalus hoida isiklik elu ja kirjanduslik eneseväljendus lahus, aga mida aega edasi, seda rohkem muutus see loominguliseks vabaduseks. Mulle meeldib kirjutada julgelt ja vahetult elust nii nagu see on, kaasaarvatud kirglik seks, mis on tervisliku elu lahutamatu osa. Kuulsus ega tähelepanu pole minu jaoks, mulle pole seda vaja.
Kui palju on Helenet teis?
Helene Moss on minu alter ego, varjupool. Ta on vaba ja kompromissitu, samas kannab endas tugevaid perekondlikke väärtusi, veendumusi ja tõekspidamisi. Iga lugu, mille ma kirjutan, peegeldab nii teda kui ka mind. Kuigi me oleme kaks hinge, oleme me raamatu kaanel ja sees üks.
Teie raamatutes on tugevaid emotsioone, kirge, armastust ja keerulisi suhteid. Miks see temaatika teid köidab?
Sest elu mõte on armastus ja selle ümber keerleb kogu elu. Ühes igatsuse, pettumuste, tagasilöökide ja kaotustega – kõik sellised hetked testivad inimesi, õpetavad neid ja muudavad tugevamaks, iseseisvamaks. Keerulised suhted paljastavad inimese tõelise olemuse. Mulle meeldib kirjutada sellest, mis on rääkimata, allasurutud ja varjatud, kuna peidetud kihtides on sageli kõige rohkem tõtt. Minu romaanid toovad lugejates sisemisest sügavusest pinnale nende enda mõtted, põhjustades iseenda sees analüüsi elu keerdkäikude üle. Paljud naised on mulle kirjutanud, et tänu minu raamatutele on nad hakanud märkama oma vajadusi, piire ja soove. Et nad on leidnud julguse elada oma elu enda tingimustel. See on suurim kingitus, mida üks kirjanik võib saada.
Kui palju on teie lugudes teid ennast?
Kõik ja mitte midagi korraga. Igas loos on tegelikult minust mõni mõte, tunne, kogemus või unistus. Mõnikord räägin ma läbi tegelaste seda, mida arvan ja mõtlen, aga pole kunagi välja öelnud. Teinekord panen nad ütlema asju, mida õpin alles ise mõistma. Ma ei avalda autobiograafiat, aga kirjutada lugusid ilma iseend sinna sisse põimimata, pole lihtsalt võimalik.
Kas olete kunagi kirjutanud midagi, mille avaldamist te kartsite, kui jah, miks?
Jah, vahel ma varjan päris tegelaskuju, aga mitte selleks, et valetada, vaid et teda kaitsta. Ma ei karda avalikku arvamust ega kriitikat. Mu romaanides on palju tõtt, ka minu enda kohta (eriti viimases raamatus), ent kaitsen kõiki, kaasa arvatud ennast, impressumis toodud tekstiga. Ma võin öelda, et kõik on tõsi ja võin ka öelda, et kõik on väljamõeldis, jättes päeva lõpuks lugeja otsustada, mida ta usub.
Milline on teie kirjutamisrituaal? Kas alustate tegelasest, stseenist, emotsioonist?
Kõigi kümne raamatu lood on mulle saadetud kirjutamiseks Universumi kaudu ja nad tulevad ise minu juurde, mitte ma ei mõtle neid välja. Lugu loob ennast ise ja kui on valmis, võtan ma selle vastu ning teen valmis kava, kus on kirjas peatükkide kaupa, mis toimub. Siis hakkan looma sisu. Kirjutada romaani ei ole niisama klaviatuuril tippimine, vaid see on ka arvestus, kui palju sõnu peab olema ühes peatükis, sõlmudes kokku omavahel loogiliseks stsenaariumiks, mis on omamoodi segu matemaatikast ja psühholoogiast. Samuti nõuab see usaldust protsessi vastu, sest igal sõnal peab olema oma kindel koht ja mõte. Ja käsikiri peab saama valmis kindlaks tähtajaks. Kui jääda ootama tuju ja tundeid, võib juhtuda nii, et poolik lugu jääbki poolikuks ning sahtlist kaugemale ei jõua. Distsipliin toob tulemuse, mis on minu puhul näiteks raamatu kirjutamise perioodil 1000 sõna päevas. Luban endale harva erandeid, aga siis peab olema väga hea põhjus.
Miks just nüüd oli õige aeg kirjutada romaan, mis nii tugevalt vihjab teie enda elule?
Seda otsustasin mina kõige vähem. Lugu tuli ja ütles: „Palun väga, ma sain nüüd valmis.“ Ehk siis Helene ise valib, millal on õige aeg. Mis järjekorras ma midagi pean kirjutama, on kõik tema otsustatud. Ta dikteerib nii sisu kui ka pealkirja ja kõik muu sellega kaasneva. Miks pidi kümnes raamat tulema temanimeline ja rääkima minu elust, teab vaid Helene ise, aga ta ei ütle. Ta on väga kangekaelne ja kinnine hing. Käin temaga surnuaial aeg-ajalt vestlemas, ja seal on tema moodus mu küsimustele vastata läbi märkide. Näiteks küsin ma midagi ja annan valiku ja siis lendab must ronk minust vasakult mööda. See ongi tema vastus.
Milline teie romaanide seast on teie arust kõige täiuslikum. Miks?
Võiks ju arvata, et „HELENE“, aga tegelikult on kõik raamatud ühtmoodi täiuslikud. Ma ei muudaks nendes midagi, sest just nii nagu ma olen nad kirja pannud, ongi nad ideaalsed. Iga lugu, iga vahejuhtum, iga kirgliku hetke kirjeldus on tulnud otse südamest. Need ei pruugi olla täiuslikud faktiliselt, aga on eluliselt. Ja selles peitubki nende tõeline väärtus, sest Helene lood puudutavad hinge, haaravad endasse ega lase enne lahti, kui raamat on läbi loetud ja käest pandud. Elades edasi lugeja peas, muutudes vaikseks sosinaks, mis käib temaga kaasas veel pikka aega.
Millist lugejat te loodate „HELENE“-ga kõige rohkem kõnetada?
Neid, kes on olnud minuga algusest peale. Need, kes on lugenud mu varasemaid raamatuid ja hingavad minuga samas rütmis. „HELENE“ on teatud mõttes minu romaanide finišilugu, tuues päevavalgele suure osa minu elust ja kätte vastused, mida lugejad on tahtnud teada, aga pole olnud võimalik küsida.
Kas teie sulest ilmub veel raamatuid?
Aus vastus on, et ma ei tea. Algul oli „Cougar“-i sari, siis tulid „Üks öö veel“ kaks osa ja sealt edasi üksikud raamatud. Hetkel pole mul lugu, mida kirjutada, aga kohe kui Helene saadab mulle uue loo, olen mina valmis selle raamatuks vormima. Nii et elame, näeme.
