Tema värske raamat „Arstitudengipäevik“ on aus sissevaade sellesse teekonda, kirjeldades arstiks õppimise võlusid ja valusid. Toivo lugu tuletab meelde, et ükski unistus pole liiga suur ja ükski hetk liiga hilja, et alustada.
Mis hetk või sündmus pani teid mõtlema, et nüüd on aeg arstiks õppima minna?
Esmakordselt ja otsustavalt, isegi natuke ootamatult, tabas mind see mõte 2018. aasta kevadel, kuid ettevalmistused selleks sammuks käisid tegelikult juba aastaid varem.
Kõik sai alguse minu ema Hille Tänavsuu haigusloost. Ema haigestus 2007. aasta paiku vähki ning sai aastaid erinevat ravi. Mina olin tol ajal Ekspressi ajakirjanik kuid käisin emaga arsti vastuvõttudel kaasas ning aitasin tal lõpuks saada ravimi, mida Tervisekassa toona ei rahastanud. Ravim andis emale veel ühe ilusa eluaasta, mille jooksul täitusid mitmed tema igatsused ja unistused, muuhulgas sai ta aega veeta oma laste ja lapselastega, näha minu poja sündi. Kui ema kustus, lõime Vähiravifondi „Kingitud Elu“, kust on tänaseks abi saanud üle 3500 inimese vanuses 7-91.
Seega võib öelda, et ühe naise tragöödiast sündis vähiravifond – õnnistus tervele Eestile, aga sellest sündis ka üks arst.
Kuigi idee arstiks õppimisest sündis 2018. aasta kevadel, pääsesin arstiteaduskonda sisse alles 2019. aasta suvel. Vahepeal tuli kõvasti bioloogiat järele õppida, seda tegin koos Reaalkooli gümnasistidega.
Mis pani teid otsustama, et see teekond väärib raamatusse kirja panemist?
Kirjutamine on mul kuidagi veres. Kirjutasin 20 aastat Eesti Päevalehes ja Eesti Ekspressis. Esimestel kursustel ülikoolis kogetu andis piisavalt inspiratsiooni ja elevust, et kõik seiklused kirja panna. Hiljem liikusin koolipingist juba rohkem praktilisele arstitööle ja inimeste ning elu enda pakutavad lood, rõõmud ja mured – mida raamatus on väga palju – lihtsalt väärisid kirja panemist.
Nii kirjutas see raamat end justkui ise minu õpingute käigus, leheküljed täitusid paralleelselt minu kogetuga. Kokku sai ühe arsti kujunemise lugu. Mõtted elust ja surmast, kolleegidest ja patsientidest, inimeseks olemisest.
Millised oskused ajakirjanikuna tulid arstiks õppides kasuks ja millised hoopis segasid?
Mulle andsid plusspunkte meeletu töövõime ja töötahe, sihikindlus ning distsipliin. Kirjalik eneseväljendus oli ka abiks. Suurimaks väljakutseks oli ilmselt logistika: arstiteaduse põhikohaga päevaõppesse astudes ei kolinud ka Tartusse, vaid jäin käima Tallinna ja Tartu vahet. Kokku sai nii „maha sõidetud” koolitee, pikkusega umbes 7 ringi ümber maakera!
Mis oli arstiõpingute juures kõige naljakam või ootamatum hetk?
Koolis ja eriti haiglas on palju head huumorit ja mitmed vahvad seigad on ka raamatusse saanud. Ühte konkreetset hetke on raske valida. Mind valitses värskest olümpiavõitjast maratonijooksja tunne iga kord kui sain positiivsele hindele tehtud mõne suure ja mahuka eksami, milleks olin nädalaid valmistunud: näiteks sisehaiguste eksami või lõpueksami. Kõik pingutused kandsid head vilja ja tagasi vaadates ei jäänud põhjust midagi kahetseda.
Kas teil on mõni kindel patsient või kogemus, mis kinnitas, et tegite elus õige valiku?
Töötades praegu EMOdes Ida-Tallinna Keskhaiglas ning Hiiumaa haiglas, samuti perearstina Ülemistel, näen iga päev patsiente, kellele olen saanud arstina pakkuda lahenduse või leevenduse. Olgu selleks kinni õmmeldud haav, kontrolli alla saadud vererõhk, leevenenud valu või koguni pääsemine vahetust surmasuust. Patsientide tänusõnad ja õiged raviotsused sisendavad loomulikult enesekindlust. Samas naudin vast kõige rohkem seda, et igas valves õpin taas midagi uut, kogen ja näen asju, millega pole varem kokku puutunud. See tekitab arstina kõige paremas mõttes „elus olemise” ja liikumises/arengus olemise tunde. Mind inspireerib see väga!
Mis on järgmine mäetipp, mida soovite vallutada?
Hetkel arenen niiöelda horisontaalselt – laiendan arstina kogemusepagasit – vertikaalsel liikumisel olen meditatsioonis ja inspiratsiooni korjel: astusin sügisel peremeditsiini residentuuri ja kraadin, kas see on valdkond, millega lõpuni minna või tulevad mingid muud mõtted. Proovin olla rohkem olemas oma armsale suurele perele, kelle jaoks jäi ülikooli ajal alati aega väheks. Ühesõnaga naudin arstitööd ja kuldset kevadet, kaardistades võimalikke uusi mäetippe.
Mida ütleksite inimesele, kes kaalub oma elus samasugust pööret, aga kardab?
Kõik on võimalik sellel, kes usub ja kellel on tahe, siht. Iseenesest kasvab ainult umbrohi.
Ma soovitan oma igatsusi mitte sahtlipõhja lükata, vaid asuda neid teoks tegema. Olen täheldanud, et väga paljud inimesed alahindavad oma võimeid ja sisemist jõudlust. Inimestes on peidus palju jõudu raskuste ületamiseks ja mugavustsooni piiride laiendamiseks. Iga raskus on ületatav: minul näiteks tuli väga palju juurde õppida bioloogiat ja keemiat, kuid lõpuks said kõik eksamid tehtud. Olen rõõmus kui raamat kedagi päriselt tegudele inspireerib.
Mida võiksid lugejad endaga kaasa võtta „Arstitudengipäevikust“?
Mõne jaoks on see hoogne ja vahva seiklusjutt ühe arsti kujunemisest: saab naerda pisarateni ja ka nutta. Teise jaoks on see tõuge ja inspiratsioon viia oma unistused ellu. Minu juurde on tulnud aga ka mitmed inimesed, kes ütlevad, et nende lapsed õpivad praegu Tartus arstiteaduse 1. kursusel ning ajavad raamatus näpuga järge, millised väljakutsed neil järgmisena ees seisavad.
Minu jaoks on raamat eelkõige austusavaldus Jumalale, kes on mind ja minu peret rikkalikult õnnistanud, ja mitte ainult ülikoolis.
