1. Mida mäletad esimesest koolipäevast?
Mäletan suurt ärevust, et viimaks ometi on see päev käes, elu hakkab pihta! Mu vend juba käis ammu koolis ja see tähendas, et viimaks olen ka mina tegija. Aga siis peale aktust astus üks Paul mulle kogu aeg aulast klassi minnes kandadele ja see on vist peamine asi, mida ma mäletan. Kui isa pärast küsis, kuidas läks, siis rääkisingi vist ainsa asjana sellest Pauli tallumisest. Ju mul oli siis ja on ka praegu omadus meeles pidada peamiselt negatiivseid asju.
2. Mis on sinu kõige eredam mälestus kooliajast?
Neid on palju. Peamine mälestus on ühest Tartu koolist, kus ma käisin alg- ja põhikoolis. Ma olin seal ise saamatu ja jobu ja ka kõik teised teadsid seda ja ma ei osanudki endast kuidagi teistmoodi mõelda. Aga siis kui ma läksin keskkooli teise kooli, siis seal ei tundnud mind keegi, keegi ei arvanud, et ma olen loll ja laisk jne. Ja siis ma kuidagi muutusin, jah, see oli murrang.
3. Lemmiktund? Miks?
Alates keskkoolist kirjandustund, sest see oli minu tund, ma sain seal kuidagi asjadest aru ja ka õpetaja oli kuld. Ja mulle tundub, et ma ka praegu paljuski läbi kirjanduse ja kirjutamise seletan enda jaoks maailma. Ma ei arva, et ma olen mingi eriline sotsiaalne hälvik, aga umbes sama halb suhtleja nagu teisedki inimesed. Ja ma alati põen ja mõtlen mingite olukordade peale, et oleks võinud siis ja seal öelda seda ja teha toda. Aga väga harva tulevad need head mõtted õigel ajal. Aga kirjutades saab ise kõik rahulikult läbi mõelda ja sõnastada, olla adekvaatsem ja mingis mõttes ka asju ja olukordi kontrolli all hoida.
4. Mida tegite vahetunnis?
Jooksime, kaklesime, äritsesime, mängisime kaarte, lasime ragulkaga, käisime poes limpsi ja saia ostmas, nurga taga suitsetamas.
5. Palju hüppasid kehkas kaugust?
Üldse ei mäleta, mulle pole kehaline kunagi meeldinud ja ilmselt ma ka sellepärast ei mäleta, et ma lihtsalt puudusin sellest tunnist, kui kaugust hüpati. Mul oli selline huvitav haigus, et osade tundide ajal jäin haigeks.
6. Lemmiktoit koolisööklas?
Vähemasti algklassides ei olnud seda, ma ei mäleta. Küll aga mäletan seda, et ma mõtlesin, et kuidas oskavad need koolikokad, suured paksud mutid, nendest samadest asjadest – makaronid, kartul, kapsas, liha, piim – teha sellised jubedused kokku.
7. Milliste pättus(t)ega koolis hakkama said?
Kunagi algklassides hakkasin koju minema ja ju mul oli sellest nii hea meel, et rõivistus lennutasin oma koolikoti aknasse. Aknad olid küll võretatud, aga kuidagi see võre paindus ja kott tegi klaasi katki. Siis pidi mu isa kooli tulema ja selle klaasi ära parandama. Isegi veel praegugi on isa ees veidi piinlik. Isa parandas ikka koolis päris mitmeid asju. Ja hiljem õpetaja juba palus, et kas ta võiks, nagu ta oli, vilunud ja osavate kätega, korda teha ka asju, mida mina isiklikult pole katki teinud.
8. Mis oli koolis kõige raskem, ebameeldivam?
Algklassides ebameeldiv klassijuhataja, sadistist direktor ja kehalise kasvatuse õpetaja, siis mingid kas vanemad või tugevamad tüübid, kellega läks alati seisuks ja kakluseks. Ma ei osanud neid asju kuidagi lahendada, vanematele kah ei julgenud rääkida ja lihtsalt kannatasin.
9. Klassiõhtud ja koolipeod?
Meenub jälle midagi nõmedat, ei taha rääkidagi. Igatahes ma väga ei nautinud neid ja ka ei skoorinud seal. Ma pole ka kunagi mingi tantsumees olnud ja see muusika oli nõme minu jaoks, heavy metal’it seal ei mängitud, ja kui seda ei olnud, siis oligi nõme.
10. Kelleks sa tahtsid kooliajal saada?
Kunagi põhikoolis tahtsin saada bändimeheks, midagi Gunnar Grapsi ja Europe’i laulja sarnaseks. See unistus pole täitunud ja ehk ongi hea.
11. Milline on hea õpetaja?
See, kes armastab oma ainet ja talle meeldivad ka inimesed ja neid õpetada. Mul on selliseid olnud!
12. Kui saaksid valdida/soovitada ühte raamatut, mis peaks olema lastele lugemiseks kohustuslik, siis see oleks..
Krabat.
13. Mida soovitad ja soovid kooliminejatele ja kooliskäijatele?
Head teed! Ja isegi kui on raske, siis teadke, et teil on kõik väga hästi, sest nõukaaja kooli mentaliteeti, jõhkrust ja koolitoitu ei ületa miski.
Urmas Vadi “Neverland”
“Neverland” on külluslik raamat inimeste obsessioonidest, haarav nagu film, mille omavahel põimuvaid liine tahad muudkui edasi jälgida. Mis saab eakast näitlejannast, kes hakkab reaalsusega sidet kaotama? Aga patriootlikust eestivenelasest, kes astub kaitseliitu? Ja peategelaste paarist, kui naine tüütu mehe pärast pikka kooselu päevapealt maha jätab? Romaan annab ühtlasi nii ängistava kui ka halenaljaka pildi sellest, kuidas inimesed oma kujutluste ja üksteisega (ammugi veel üksteiseta) hakkama ei saa. Iñárritu ja Aronofsky Eesti kastmes, koos autorile omaste fantaasiaelementidega.
Maarja Kangro
Loe edasi…
Urmas Vadi kõik raamatud leiad e-poest!
