„Mulle sai küllalt ruttu selgeks, et lavastus võikski koosneda erinevatest aegadest pärit mälupiltidest ja hetkedest.“ Intervjuu Oliver Reimanniga

Mis sind Édouard Louis’ raamatu „Ühe naise võitlused ja metamorfoosid“ juures kõige tugevamalt kõnetab?

See, kui halastamatu aususega näitab autor, kuidas ühe inimese – tema ema – elu kujundavad nii isiklikud otsused kui ühiskondlikud tingimused. Raamat toob esile vägivalla, vaesuse ja piiratud võimaluste mõju. Need ei ole kujutatud abstraktse sotsiaalse probleemina, vaid ühe konkreetse naise elukogemusena. See muudab loo väga inimlikuks ja valusalt reaalseks. Mind kõnetas enim poja püüd mõista ning mõtestada nii ema kannatusi kui enda rolli selles loos. See tekitab tugeva emotsionaalse pinge, põimuvad armastus, süü, tänulikkus ja arusaamine.

Louis’ tekst on autobiograafiline ja intiimne, mis hetkel sa tundsid, et sellest võiks saada lavastus?

Esimeste lehekülgede lugemise hetkest alates, sest Louis on üpris dramaatiline, tema kirjutamisviis on väga vahetu ja emotsionaalne. Ta jutustab oma ema loo nii intensiivselt ja konkreetsete olukordade kaudu, et neid stseene on lihtne laval ette kujutada. Maailmas tehakse teatrites tema tekste palju, teadsin seda enne, kui lugema hakkasin, niisiis lugesin ilmselt juba kerge eelhäälestusega kujutada silme-ees lavapilte.

Louis’ tekst on üsna esseistlik ja reflekteeriv. Kuidas tõlkida selline mõtisklev proosa teatrikeelde? Ja mis oli selle teksti lavale toomise juures kõige keerulisem?

Lähtusin piltidest, mälupiltidest. Loo käivitaja on foto emast ning seejärel kirjeldab Louis oma raamatus mitmeid mälupilte. Mulle sai küllalt ruttu selgeks, et lavastus võikski koosneda erinevatest aegadest pärit mälupiltidest ja hetkedest. Need on nagu killud ühest elust – stseenid, mis ei moodusta tingimata lineaarset lugu, vaid pigem emotsionaalse ja kogemusliku terviku. Dramaturg Priit Põldma aitas mul nende mälupiltide vahele paigutada monoloogid, mis reflekteerivad juhtunut hilisemast ajaperspektiivist vaadatuna. Nii tekib laval kaks tasandit: konkreetne, mängitav situatsioon minevikus ja mõtisklev pilk sellele samale kogemusele tagantjärele.

Kõige keerulisem oligi leida tasakaal nende kahe tasandi vahel. Raamatus on palju analüüsi ja mõtestamist, mis toimuvad autori peas, kuid teatris peab mõte kuidagi kehastuma – muutuma tegevuseks, olukorraks või suhteks laval. Samal ajal oli oluline säilitada teksti intiimsus ja ausus, mitte muuta seda liiga illustratiivseks või didaktiliseks.

Milline on sinu jaoks võtmeküsimus, millele see lavastus püüab vastata?

Kuidas mõista ja aktsepteerida oma lähedasi nii nagu nad on, lubada neil unistada ja lennata nii nagu soovivad ja sealjuures üksteist toetada.

Mis sind ema tegelase juures kõige rohkem huvitas?

Eelkõige tema muutumine ja küsimus, kas muutumine on ikka muutumine, kui seda piirab nii selge klassivägivald. Ema tegelaskujus on korraga nii haavatavust kui jõudu – vastandeid. Ta on inimene, keda on kujundanud väga keerulised olud, kuid kellel on siiski võime mingil hetkel oma elu suunda muuta. Just see vastuolu – haprus ja tugevus – tegi selle tegelase minu jaoks paeluvaks.

Sa oled ka autoriga kohtunud. Milline inimene Édouard Louis sinu jaoks on?
Kohtudes avastasin, et ta on äärmiselt tundlik ja tähelepanelik kuulaja, hea vestluspartner. Ta räägib oma kogemustest ja oma pere loost suure aususe ja otsekohesusega, kuid samal ajal on ta väga teadlik sellest, millisesse ühiskondlikku konteksti need lood asetuvad. Louis on väga huvitatud sellest, kuidas tema tekste tõlgendatakse, kuid ei püüa seda protsessi kontrollida. Pigem usaldab ta lavastajaid ja näitlejaid ning on avatud erinevatele lähenemistele. Tema looming lähtub väga isiklikest kogemustest, mis ei ole kerged teemad, kuid ta räägib neist julgelt ja otse. See teeb temast minu jaoks autori, kelle puhul isiklik lugu ja ühiskondlik mõte on väga tihedalt seotud.

Kas kohtumine temaga muutis kuidagi sinu arusaamist sellest tekstist või üldisemalt tema loomingust?

Materjali uppudes tundus vahepeal, et ta on pisut tõusiklik, kuid kohtudes sain aru, et ta on tegelikult päris kena inimene.

Kui palju autor üldse sekkub või huvitub sellest, kuidas tema teoseid teatris lavastatakse?

Kui küsisin talt, mis tundeid see temas tekitab, et näeb teatris oma lugu paratamatult teistmoodi ja see ei ole enam justkui tema lugu, siis ta vastas: „Minu teose põhjal tehtud lavastus kuulub lavastajale, näitlejatele. See ei ole enam minu võitlus, see on nende näitlejate ja lavastajate võitlus. Minu jaoks on see väga ilus ja oluline tunne.”