Milline näeb välja sinu kui kirjaniku tavaline päev?
Eks ta sarnaneb suuresti töölt vallandatud inimese või pensionäri päevaga, sest ega ma ju kusagil kontoris või tehases tööl ei käi, vaid vedelen suure osa päevast kodus, jalutan koeraga, viimasel ajal käin lapselapsel lasteaias järel… Seda, et ma kirjanik olen, reedavad vaid mõned tunnid hommikul, mis ma veedan arvuti klahve klõbistades.
Milline on sinu meelest kirjaniku roll tänapäeva Eestis?
Eks kirjaniku roll on kirjutada, nii nagu linnu roll on laulda ja lille roll on õitseda. Ja siis sõltub juba igast konkreetsest kirjanikust, linnust ja lillest, kas teda ka tähele pannakse ja hinnatakse.
Millist kirjandust sa ise kõige rohkem loed?
Olen omal ajal lugenud peaaegu valimatult kõike, mis kätte sattus. Seetõttu on mul ilukirjanduse puhul tihti kahtlus: mis seal ikka sellist võib olla, mida ma juba varem lugenud pole? Ja sageli nii ongi, aga mitte alati, ja see on tohutult tore, kui õnnestub taaskord millestki vaimustuda. Ajalooraamatute ja elulugudega on selles mõttes riske vähem, eeskätt otsid neist ju lihtsalt uut ja huvitavat infot ning reeglina leiadki. Nii et mu valikud kalduvad viimasel ajal just nende poole.
Kas on mõni raamat, mis on sind nooruses eriti mõjutanud?
Kindlasti näiteks Švejk, mis ahvatles ka ise naljakate jutukeste kirjutamist katsetama. Ja mõnevõrra hiljem „Sada aastat üksildust” ja „Meister ja Margarita”, mida lugedes ma vaimustusega mõistsin, et kirjanik on oma loomingus täiesti vaba ja teda ei pea üldse huvitama ega kammitsema argireaalsus. Ja nende kõrvalt „Muumitroll”, mis tõestas, et lastekirjandus on väga tõsine asi ja andis aimu, milline mõnu on välja mõelda täiesti uusi maailmu.
Kui sa ei oleks kirjanik, siis millist ametit võiksid ennast pidamas ette kujutada?
Ma olen aina enam veendunud, et kirjanik olemine polegi mingi amet, vaid lihtsalt saatus, nii nagu on saatus sündida vasakukäelise või punapeana. Kirjanikuks olemine ei pruugi lihtsalt kohe välja paista ja ebasoodsate tingimuste korral jääbki elu lõpuni varjatuks. Ja nii nagu vasakukäelised ja punapead peavad igasuguseid ameteid, võib seda teha ka kirjanik, ta võib olla arst, õpetaja, meremees, lendur – kes iganes. Aga kui tal veab, siis ei peagi ta mingit ametit selgeks õppima ja võib olla ainult see, kellena ta sündis. Sest kummalisel kombel makstakse ka selle eest vahel raha.
Kui sul oleks võimalik minna ajas tagasi ja kohtuda mõne ajaloolise või väljamõeldud tegelasega, siis kellega ja miks?
Kindlasti oleks väga põnev minna tagasi sõja-eelsesse Eesti Vabariiki. Näha puruks pommitamata Tallinna. Käia vanas Estonias ja Töölisteatris. Näha laval Paul Pinnat, Erna Villmerit, Ruts Baumannit. Kohata turul Tammsaaret. Siis sõita Tartusse ja näha ära ka ajalooline Kivisild ja Oskar Luts tema lemmikkõrtsis.
Millisena sa näed eesti kirjanduse tulevikku?
Ma ei oskagi mõelda nii üldistes ja ähmastes kategooriates. Iga kirjanik on eriline, kordumatu saatusega indiviid. Mõnel on annet, mõnel mitte. Mõnel läheb hästi, mõnel läheb halvasti. Me loeme ja armastame ikkagi konkreetseid autoreid, mitte mingit abstraktset „eesti kirjandust”.
Kui peaksid soovitama ühe raamatu, mida iga eestlane võiks elu jooksul kindlasti lugeda, siis millise?
Ma arvan, et igaüks võiks hakatuseks läbida aabitsa. Ja siis, kui tähed on selged, otsustagu ise, mida ta järgmisena loeb.
Kui sul oleks võimalus jätta endast maha üksainus tekst või mõte tulevastele põlvedele, siis milline see oleks?
Seda ei pea mina välja mõtlema, see ainus tekst settib aja jooksul ise välja. Selge on see, et kirjanikust jääbki järeltulevatele põlvedele heal juhul vaid üks teos, mida mäletatakse. Väga paljude kirjanike puhul ei jää muidugi sedagi. Uut tuleb ju pidevalt peale. See on umbes samamoodi nagu kerkib maapind nii, et arheoloogid peavad iidseid linnu sõna otseses mõttes maa alt välja kaevama. Ainult mõned üksikud kõrgemad tornid on tänapäevani näha. Sama seis on ka raamatutega.
Kui sa mõtled oma kirjutajatee algusele, siis mida sooviksid noorele endale öelda?
Ma ei hakka midagi ütlema, sest on selge, et ta nagunii ei kuulaks mingi vanamehe heietamist. Ja õige kah, 20-aastane ei saa elada 55-aastase reeglite järgi, see oleks väga imelik. Igal vanusel on oma tõde ja omad sihid. Praegu ma ei viitsiks teha paljugi sellest, mida omal ajal tegin, aga see ei tähenda, et ma tollal milleski eksisin.
Kas sul on ka juba soolas järgmised raamatud? Kui jah, siis kas midagi täiskasvanutele või lastele?
Ei ole midagi soolas. Tegelikult on raamatu avaldamine veidi lapse sünni moodi ja uurimine a la „millal teil siis peenikest peret oodata on?”, muudab asjaosalised alati kohmetuks. Sama lugu on raamatutega. Kui kunagi tuleb, siis tuleb, aga kui ei tule, ega siis ka midagi katki ei ole.
Fotode autor: Eva Maria Mitendorf
