„Mio, mu Mio” liigub reaalsusest muinasmaailma. Kui tähtis on sinu meelest fantaasia lapse kasvamisel ja miks ei tohiks see kaduda ka täiskasvanuna?
Muidugi on fantaasia ülioluline ja tarvilik mitmel puhul. Tihti algab fantaasia igavusest, muudab ema supipotid trummikomplektiks või pappkasti mereröövlilaevaks. Fantaasia aitab avastada ja leiutada – kui ma ei tea, kuidas pilti seina lüüakse või on puudu vajalikest tööriistadest, kasutan fantaasiat ja kuidagi saab pilt seina löödud. Samuti aitab fantaasia emotsioone reguleerida, nii lapse kui ka täiskasvanuna. Väikesel Miol on vaja tunda hoitust ja rõõmu, ning kuna hall ja ebasõbralik maailm talle seda ei paku, siis leiab ta läbi oma kujutluse tee selleni, millest ta enim puudust tunneb. Läbi fantaasia leiab ta endas jõudu, et edasi minna. Seda sama teen ka mina täiskasvanuna, kui mõnel väsitaval ja pimedal novembrikuisel päeval end mõtetes hoopis päikeseliselt palmisaarelt leian. Niiet mina üldse ei arva, et täiskasvanutel vähem fantaasiat on, vastupidi – nad lihtsalt kasutavad seda omamoodi ning rohkem salaja.
Millist tunnet või mõtet sooviksid, et lapsed (ja nende vanemad) „Mio, mu Mio” etenduse lõppedes kaasa võtaksid?
Igaüks leiab ilmselt seda, mida tal parasjagu vaja kuulda on. Tahaks, et lapsed saaksid kaasa tunde, et ehk julgevad nad nüüd natuke rohkem midagi, mis enne väga hirmus tundus. Ning sellise tunde, et elus eksisteerivad rõõm ja kurbus, hirm ja julgus käsikäes. Ning sellise tunde, et elus ei ole kõik garanteeritud ning hea on osata rõõmu tunda sellest, mis tundub iseenesestmõistetav, nagu vanemate olemasolu või maitsev õhtusöök. Vanemate inimeste osas – ka neile kulub vahel seesama meeldetuletus ära. Ja natuke lohutust. „Ole julge, mine edasi,” nagu suvatses tihti öelda üks meie õppejõud teatrikoolis.
Kas sul on endal lapsepõlvest mõni Astrid Lindgreni tegelane või raamat, mis on eredalt meelde jäänud? Miks?
Peaaegu et kõik! Vahtramäe Emil, vennad Lõvisüdamed, Ronja. Räägin ilmselt paljude eest, armastus Lindgreni raamatute vastu on põlvkondadeülene. Neis lihtsalt on see midagi, Lindgreni lood on nii elusad, korraga nii ilusad ja valusad.
Kui peaksid selgitama lapsele, mis on näitleja töö, siis kuidas sa seda teeksid?
Öeldakse, et lapse töö on mäng. Nii ka näitleja töö.
Kui jalkamäng käima läheb, siis see, mis jalkaväljakul toimub, on vägagi päris. Mängijad jooksevad ja higistavad päriselt. Neil on päris ülesanne – pall väravasse lüüa. Ja nad tahavad päriselt palli väravasse lüüa, mitte ei teeskle, et nad tahavad. Nii ka teatris. Tegu on mänguga, aga mängima peab päriselt. Me mõtleme ise reeglid välja, aga kui oleme need välja mõelnud, siis mängult usume neid päriselt. See ongi näitleja töö. Mängureeglid tehakse selgeks, ülesanne antakse kätte, ja siis kolm-kaks-üks – ja läks! Mäng läks käima ja kui kaotajaks ei taha jääda, siis pane ajama.
Laureni lugemissoovitusi:
- Astrid Lindgreni elulooraamat „Päev nagu elu”.
Lindgreni elulugu ja isik on samaväärselt inspireerivad nagu kõik tema kirjutatud lood. Olen seda raamatut soovitanud kõikidele oma sõpradele. - Tove Janssoni „Nähtamatu laps ja teisi jutte” seeriast „Muumioru lood”. Kui on vaja iseendale meenutada midagi olulist.
- Tanya Tagaqi „Lõhkine hammas”. Täiesti teisest ooperist. Loomingu Raamatukogus ilmunud teos, mis on minu üks viimaste aastate suurimaid lugemiselamusi. Üks kummaline ja kütkestav lugemine. Igaühele ei soovita.
Kutsume kõiki väikeseid ja suuri minema teatrisse! Tutvu „Mio, mu Mio“ lavastusega lähemalt Ugala kodulehel.
