Millest sa kõige sagedamini inspiratsiooni leiad?
Elamisest. Minult küsitakse tihti, miks ma kogu aeg ei kirjuta, vaid mul on ka muud tööd ja tegemised, aga mulle tundub nii oluline maailmas ringi käia, kohtuda erinevate inimeste, ametite, murede, rõõmude, unistuste, isiksuste, püüdlustega. Juba teismelisena, kui ma veel ei teadnud, et minust saab kirjanik, võisin pikalt istuda võõra vanainimese õuel ja kuulata tema lugusid või kusagil kellegagi tutvudes lõputult küsimusi küsida. Minu meelest on päriselu nii eriilmeline ja külluslik, et see ületab kõike, mida enda lõputust kujutlusvõimest kirjutuslaua taga välja võiksin mõelda.
Kus ja millal sa kõige meelsamini kirjutad?
Ma saan palju inspiratsiooni välisest maailmast – pealtkuuldud vestlustest, kuuldud lugudest, tunnistatud hetkedest, uutest paikadest. Aga kuna ma olen nii avatud kõigele, mis mu ümber toimub, siis ma ei oska kirjutada kohvikus, bussis, lennukis, raamatukogus või näiteks nii, et laps kõrval mängib. Nooremana oli mu lemmikaeg kirjutamiseks midagi hullumeelset nagu 4:30 või 5 hommikul. Tundsin, et kogu maailm magab ja kogu energia on minu päralt. Aastatega olen vist õppinud kirjutama rohkem siis, kui vaja ja siis, kui otsustan. Aga ma ikkagi vajan selle jaoks plaanitud aega ja kuigi märkmeid teen trammis või koosolekut oodates, siis päriselt kirjutama hakkan üksi ja kodus, kui muid kohustusi ei ole.
Minu meelest on päriselu nii eriilmeline ja külluslik, et see ületab kõike, mida enda lõputust kujutlusvõimest kirjutuslaua taga välja võiksin mõelda.
Kuidas sa tead, et üks tekst on valmis?
Tavaliselt siis, kui midagi enam lisada ei ole või kui mõtted on juba jõudnud järgmise raamatu juurde liikuda. Mõne raamatu olen hooga ära kirjutanud ja enam polegi midagi lisada. Mõne kirjutanud ühe soojaga, aga siis pärast settimist mitu kuud juurde kirjutanud. „Kirjad Buenos Airesest“ kirjutasin alguses mustandi ja alles viis aastat hiljem valmis. „Eluisu“ aga valmis nii, et esimesi tekste hakkasin kirjutama seoses lähedase lahkumisega ja kui ühel hetkel kirjutasin teksti, kus märkasin, et kurvastus oli möödas, tundsin, et see peatükk elus sai lõpetatud, see raamat sai valmis.
Mida sa soovid, et „Eluisu“ annaks lugejale?
Ma loodan, et see annab märkamishetki argipäevas. Et jah, meie elus on palju raskusi ja takistusi ja olukordi, aga suur roll selles, kui hea meie elu on, on sellel, kui heaks me selle elame. Raamat sündis sellest tundest, et ellu on vaja rohkem head, rohkem kergust, rohkem elumõnu ja elurõõmu – ning hakkasin seda teadlikult otsima.
Sinu raamat kõlab isiklikult ja väga ausalt. Kuidas sündis see teos?
Ma tunnistan, et ma olen väga enesekriitiline üleanalüüsiv kirjutaja ja väga palju mõtlen iga tekstiga üle, et miks ma seda kirjutan ja kellel seda vaja on. „Eluisu“ tekstid sündisid rasketel aegadel, aga nii suure helguse ja elu hoidmisega. Viimased aastad – pandeemia, sõda Ukrainas ja palju muud on meid kõiki palju muutnud, ning igas raskes hetkes on võimalik jääda spiraalima, kui raske on – või hakata otsima teed kurbusest välja. Kui see raamat kokku sai, oli mul enda jaoks ebatavaline tunne, et seda raamatut on vaja ja erinevad inimesed saavad siit erinevaid killukesi, mis neile või nende lähedastele ühel või teisel moel toeks on.
