Emaduse kaleidoskoop
Emadepäev toob fookusesse väga erinevad lood – rõõmsad, keerulised, pooleli jäänud. Sinu teekond emaks saamiseni on olnud väga mitmekihiline. Kuidas sa ise täna sõnastad, mida tähendab sinu jaoks emadus? Mida tähistab emadepäev sinu jaoks?
Minu jaoks on emadus ajas muutuv suhe iseenda ja oma lapsega. Iga etapp – teekond lapseootuseni, rasedus, sünnitus, lapse kasvamine – toob kaasa erineva viisi olla ema ja iseennast selles rollis mõtestada. Näiteks aeg, kui laps iseseisvub, nihkub fookus hoidmiselt usaldamisele ja kohalolekust lahtilaskmisele.
Emadepäev võib olla ilus ja helge, samas ka kurb. Tähistan seda päevana, mil meenutan oma esimest poega, tänu kellele ma emaks sain, ja olen tänulik oma teise poja eest, kellega saan koos kasvada. Selle päevaga seoses tuleb silmas pidada, et see tähtpäev ei mahuta kõiki neid lugusid, mida emadus ja emaks olemine endas kannavad.
Sageli räägitakse emadusest üsna ühes võtmes. Mis on see, mida sa sooviksid, et inimesed rohkem mõistaksid nende lugude puhul, mis ei kulge "tavapäraselt“?
Kõik, mis meiega juhtub, muudab ja vormib meid. Kui teekond emaks saamiseni on olnud teistsugune, ei pruugi emadus alata hetkest, kui laps ilmavalgust näeb, vaid võib kujuneda läbi sellele eelnevate kogemuste. Oluline on mõista, et emadus ei pruugi olla kõigil ühesugune sirgjooneline rada, vaid väga erinevate teekondade summa. Emadus ei võrdu ainult lapse olemasoluga, vaid võib hõlmata ka kogemusi, mis jäävad teistele nähtamatuks, kuid kujundavad inimest sama sügavalt.
Olen oma raamatus kirjutanud nõnda: „On naisi, kes soovivad väga last, aga seisavad silmitsi viljatusega ja on naisi, kes ei saa kunagi emaks. On emasid, kes peavad oma raseduse katkestama, on emasid, kes peavad läbi elama raseduse katkemise, on emasid, kes kaotavad oma lapse emakavälise raseduse tõttu, on emasid, kelle laps sünnib surnult, on emasid, kes peavad läbi elama vastsündinud lapse surma, on emasid, kelle haige laps sureb ja on emasid, kelle täiskasvanud laps sureb. Nad kõik on naised ja emad.” See loetelu toob nähtavale kogemused, mis jäävad tavapärasest emaduskujutlusest välja.
Raamatust „Vaikuse valgus”
Sinu raamatus „Vaikuse valgus” põimuvad nii väga valusad kui ka helged hetked. Kuidas sa leidsid endas jõu neid kogemusi kirja panna ja jagada?
Minu jaoks on kirjutamine olnud ajas kujunenud viis läbielamistega toime tulla, minu moodus kogemusi läbi töötada ning neile sõna abil vorm ja kuju anda. Nii olen ma leina, valu ja kaotusega toime tulnud. Mulle väga meeldib Lehte Hainsalu ütlus, et kõike me ümber tuleb tänuga usaldada, kuigi sellise usalduseni jõudmiseks tuleb vahel käia pikk ja vaevaline tee – minu kogemus kinnitab seda.
Alustasin oma mõtete ja tunnete ülesmärkimist üsna paralleelselt sellega, mis minuga juhtus ja toimus. Esialgu oligi see minu isiklik viis toimunuga toime tulla. Mõte, et sellest võiks kunagi kujuneda raamat, tekkis alles palju hiljem.
Viljatusravi ja kaotuse teema võib kõrvaltvaatajale tunduda kauge või isegi hirmutav. Millist rolli võiks sinu raamat selle teema ja valdkonna mõttes mängida? Mis aitaks sinu arvates lähedastel sellises olukorras inimest paremini toetada?
Minu raamatu roll on tuua viljatuse ja viljatusraviga seotud kogemused inimlikku, mõistetavasse keelde ning teha nähtavaks see, mis kõrvalt sageli varjatuks jääb - kõik need ootamised ja lootmised, ebaõnnestumised, uued proovimised. Ma loodan, et raamat aitab näha, mis selles protsessis toimub, ja annab võimaluse kogemust ära tunda ning sõnastada.
Lähedaste jaoks on keskne teadmine, mis selles protsessis inimesega toimub, ka selles osas saab minu kirjutatud raamat abiks olla. Sel teekonnal olev inimene ei vaja lubadusi, näiteks et järgmine kord kindlasti õnnestub, vaid just seda, et mis iganes olema saab, tal on keegi kõrval, kes kuulab ja mõistab, ilma nõuannete, võrdluste või pisendavate lohutustega.
Kuidas me ühiskonnana muutuma peaksime
Oled oma raamatus väga tabavalt välja toonud, et haridussüsteemis keskendutakse rasedusest hoidumisele, aga näiteks viljakuse säilitamisest eriti ei räägita. Sinu lugu näitab, et emadus võib sündida väga erinevatel viisidel ning mitmete takistustega. Milline peaks tänasel päeval tegelikult seksuaalharidus olema?
Tänapäevane seksuaalharidus on endiselt küllaltki riskikeskne, keskendudes haigustele ja rasedusest hoidumisele. See jätab varju seksuaalsuse kui osa terviklikust heaolust ning loob killustatud arusaama sellest, kuidas inimese keha ajas toimib. Positiivset lähenemist seksuaaltervisele ja -haridusele on sageli kritiseeritud väitega, et see soodustab varast seksuaalkäitumist, kuigi uuringud seda ei kinnita, vastupidi.
Seksuaalharidus peaks liikuma riskiennetuselt tervikliku elukaare käsitlusele, kus seksuaalsus, viljakusteadlikkust ja suhted hõlmavad ka nõusolekut, kehalist autonoomiat ja toimetulekut. See tähendab, et lisaks rasedusest ja suguhaigustest hoidumisele käsitletakse ka viljakusteadlikkust ning seda mitte hirmutamise, vaid realistliku ja tõenduspõhise arusaamana keha toimimisest ja valikute tagajärgedest.
Kuidas võiks ühiskond sinu hinnangul muutuda, et kõik erinevad lood emaks, lapsevanemaks saamisest oleksid rohkem nähtud ja hoitud?
Ühiskond peaks liikuma „ühe õige loo” eelduselt erinevate võimalike teekondade teadliku tunnistamise suunas. See tähendab, et avalikus ruumis ja keeles on koht ka nendele kogemustele, mis hõlmavad kaotusi, viljatusravi, teadlikku lastetusvalikut või alternatiivseid viise lapsevanemaks saamiseks, ilma et neid käsitletaks kõrvalekalletena. Oluline on vähendada vaikust ja stigmat, et vältida üksindust, ebanormaalsuse tunnet.
Süsteemsel tasandil tähendab see laiendatud käsitlust hariduses, tervishoius ja tööelus: hariduses teadmised viljakusest ja selle muutumisest; tervishoius järjepidev tugi ka siis, kui teekond ei kulge ootuspäraselt; tööandjate tasandil arvestamine, et sellised protsessid mõjutavad inimest ajaliselt ja emotsionaalselt (nt paindlikkus raviperioodidel). Inimestevahelisel tasandil eeldab see oskust kuulata ilma eeldusteta, mitte suruda peale positiivseid lõppe ega võrdlusi.
Toetuseks emadele, eranditeta
Kui sa mõtled naistele, kes on täna sarnase teekonna keskel, siis mida sa tahaksid neile kõige rohkem öelda või edasi anda?
Sinu kogemus on oluline, kõik see, mis sinuga juhtunud on, on oluline. Ebakindlus, teadmatus ja määramatus, väsimus ja tüdimus, lootuse ja pettumuse vahel pendeldamine ei tähenda, et sa teed midagi valesti, vaid peegeldab seda, millega silmitsi seisad.
Oluline on ennast mitte ainult sellele protsessile taandada: see, mis toimub sinu kehas või selle ümber, ei määra kogu sinu väärtust ega identiteeti. Samal ajal ei pea sa oma kogemust vähendama ega pingutatult positiivseks mõtlema, keerulised tunded võivad olla olemas ilma, et neid peaks parandama. See, mida sa läbi elad, on tähenduslik, mitte ainult võimaliku lõpptulemuse, vaid ka selle tõttu, kuidas see sind puudutab ja muudab.
Oled ka ise suur raamatusõber ning lugeja. Kui peaksid soovitama mõnele (tulevasele) emale lugemist emadusest, perekonna elust, mõnest emaduse keerdkäigust, aga soovitada võid vaid ilukirjandust, siis mida soovitaksid?
Väga hea küsimus. Ei saa ma ilma Tammsaareta ehk esimesena tuli ikka pähe „Tõde ja õigus" I osa, kus emadus on suuresti allutatud ellujäämisele ja patriarhaalsele korrale. Silvia Rannamaa „Kasuema" näitab, et emaduse kujunemiseks on oluline suhe, mida on vaja teadlikult üles ehitada ja hoida.
Uuemast kirjandusest toon välja Piret Eesmaa „Hiirekõrvul", mis käsitleb poeetiliselt võimalikke karisid ja kadalippe lapse saamise teekonnal. Andra Teede luulekogu „Lind ei ole" avab naiseks olemise ja emaduse identiteedi küsimusi tänapäeva maailmas.
Postituses kasutatud fotode autor on Aleksandra Puks.
