„Head teha ongi hea.“ Intervjuu Pantokraatori liikme Erik Sakkoviga

Üks ansambli asutajaliikmeid, klahvpillide mängija ja vähiravifondi Kingitud Elu nõukogu esimees Erik Sakkov, avab seekordses intervjuus Pantokraatori värske albumi „Déjà vu“ taga olevad lood: alates Eesti luule kasutamisest ja ajaloo kordumise kõhedusest kuni otsuseni annetada kogu plaaditulu heategevusse.

Kuidas sündis „Déjà vu“ idee ja miks just selline nimi?

Déjà vu on meile kõigile tuttav tunne – „ma olen seda juba varem kogenud, siin olnud või see on juba varem juhtunud“ – natuke õudne tunne. See tunne tabas meid August Sanga 1938. aastal kirjutatud luuletust „Inimsoohämarus“ lugedes. Vaadake ise – meie plaatide kaantel on kasutatud luule kenasti ära trükitud – Britid pakuvad garantiide vihmavarju, Poola väljadel algas masurka (taplus tänases Ukrainas), loll rahvas (jähuud) osaleb massimiitingutel ja valib endale kohutavaid juhte ning lihtsatel inimestel pole muud, kui taevast abi otsida … see oleks ju nagu täna maailmas toimuva kirjeldus! Aga ei, see on aasta 1938, see kohutav aasta, millele järgnes veel väga palju väga halbu aastaid. Need aastad on plaadi selgroog – kui me ei suuda õppida sellest, mis siis korraldati, ei ole väikerahvastel paremat saatust oodata, kui ingerlastel, karjalastel ja eestlastel toona, ja sellest räägivadki plaadi A-poole lood.

Albumil on kasutatud Eesti luuletajate tekste. Kuidas valisite, kelle loomingut kasutada?

August Sangast ma juba rääkisin, siin oli luulel loo sünni juures määrav roll. Laulu „Karjala“ puhul oli lihtsalt tunne, et see muusikaline algidee nagu kirjeldaks võimsaid Soome graniitkaljusid ja loodust ning tellisime Anzori Barkalaja käest teksti, öeldes, et loo demo on siin ja pealkiri on ka olemas – „Karjala“. Anzori sai hiilgavalt hakkama. Kuna mu emapoolsed vanavanemad on üks Karjalast ja teine Ingerimaalt, oli suur kiusatus ka Ingeri laul teha – siin jällegi sobis ideaalselt Merca luuletus „Kodukased“, poeedi käest sai siis palutud luba pealkiri „Ingeriks“ muuta. Ühe jaoks on kodukased Setomaal, teise jaoks Ingerimaal. Kui aga muusika sünnib enne, kui sõnad, on väga palju luule lugemist ja otsinguid. Sellisel viisil õige luuletuse otsimine võib võtta kuid. Rõõmustav leid oli näiteks Anzori luuletus „Luhal“ – kuna Panto juured on Tartus, Emajõe kallastel – see sobis nii Henno Kelpi toodud muusikalise ideega kui ka plaadi A-poole Eesti elu kirjeldusega – 6/8 taktimõõdus armastuslaul Emajõe luhal. Aga selleks, et leida Peep Ilmeti luuletus „Ikkagi“, ei pidanud palju pingutama – siin hakkasid loo riff ja Peebu luuletus ise kokku mängima. Mõne loo puhul aga sai katsetatud ka erinevaid versioone erinevate tekstidega – need lood oleksid täna teistsugused, kui me oleksime teistsugusele luulele ja ideestikule pidama jäänud. Veiko Belialsi luuletuse „Las“ leidmine oli näiteks õnnelik juhus ja interneti-leid, aga „Narrivile“ lausa nõudis ise selle loo alge juurde, mis meil siis olemas oli. Juhan Liivi „Mis isad ütlevad“ kasutamine aga oli kui saatuse sõrmega näidatud – plaat vajas hädasti ilusat rahustavat kokkuvõtet ja Elmar Liitmaa tõi sobival hetkel väikese kitarririfi, öeldes, et tal endal ei ole ideed, mida sellega edasi teha. Katsetamise käigus meenus äkki see Liivi luuletus ja kõik klappis ideaalselt. Aga loo „Papale“ riff tuli mulle pähe isa matustel, nagu isa oleks lahkumiskingituse ulatanud …  ja loole teksti otsides lugesin Merca kogumikku ja …  déjà vu … Merca oli kirjutanud luuletuse oma isale mõeldes – see lugu on kokku pandud nähtamatute kätega.

Mis teid progressiivse rock’i kui stiili juures kõige enam kõnetab?

See, et proge eesmärgiks on luua kujutluspilte ja emotsioone, et kõik on lubatud ja miski pole moodne või ebamoodne. See, et interpreedid saavad ennast väljendada kartmata väljuda kindlaks määratud žanrist. Hea proge kuulamisel tekkivad tunded ja emotsioonid on nii suured, et tunned, nagu oleksid osa kunstist, mitte ei kuula „meelelahutust“. Ma võin kuulata ühte oma ansambli YES lemmiklauludest, „Awaken“, juba 50 aastat, ja ikka ma tean millise koha peal mul kananahk tekib! Sest see on nii võimas! Võimas muusika! Proge on muusika, mida soovitan kuulata kõrvaklappidega – siis avanevad paljude kuulamiste jooksul ka need kihid, mida alguses tähele ei pannud. Proge on täis üllatusi – kuulaja ei oska alati aimata, kuidas lugu edasi areneb. Proge on nagu maalikunst – me ei ütle ju mingi maali kohta, et seda on juba nähtud küll, vaid vaatame ja uurime heal meelel ikka ja jälle. Proge ei lähe moest ära, vaid see kõlbab kuulata ka 50 või 100 aasta pärast.  

Kuidas iseloomustaksite albumi helimaailma ja sõnumit inimestele, kes teid varem pole kuulanud?

Ega muusikast rääkimine lihtne ülesanne pole. Mu soov on – andke sellele muusikale võimalus. Kuulake. Uurige sõnu. Mõtelge kaasa. Ärge pange seda muusikat taustaks, see ei ole tapeediks mõeldud. Pange kõrvaklapid pähe. Kuulake. Kas kõnetab? Kas on huvitav? Kas on ette aimata, kuidas üks või teine muusikaline fraas laheneb, või tuleb üllatusi? Kas teie peas tekib seos albumi alguse, keskpaiga ja lõpu vahel? Kuulake interpreete ühekaupa – keskenduge ka bassipartiidele ja kogege, mida muusik on endast andnud, kui ta oma partiisid stuudios sisse mängis. Ja siis mõelge terviku peale ja mõelge kaasa – äkki võiks siin hoopis selline asi tulla või äkki saaks mõnda kohta hoopis teiste instrumentidega lahendada? Siis avastate äkki, et oletegi sellesse võlumaailma kaasatud ja omaks võetud. Jah, kaasa mõtlemine on just see, mida me taotleme. Meie eesmärk ei ole teie meelt lahutada, vaid teid mõtlema panna, teile elamusi pakkuda.

Kuidas sündis otsus annetada kogu plaadimüügi tulu vähiravifondile Kingitud Elu?

Ma olen fondi Kingitud Elu nõukogu esimees ja näen kogu seda valu ja vaeva päevast päeva. Kui sündis mõte bändikaaslastele ideest rääkida, mul suuri kahtlusi ei olnud. Me kõik teame kedagi, kes on vajanud abi ja kui plaadi läbivaks motiiviks on „Laske meil (väikerahvastel) ometi elada“, siis miks mitte teha ise algust – näidata hea teoga, et ka rockbänd saab suuri asju teha ja muutusi esile kutsuda. Aitame inimestel elada, kingime neile elupäevi juurde! Ärme ainult nõua, vaid näitame teed! Poisid olid kohe nõus. Kuulajatele ütleme aga, et peale hea muusika saate ka hea karma. Head teha ongi hea. Meie fond ei ravi ainult abivajajaid, meie fond ravib ka … annetajad. 

Milliseid sõnumeid soovite oma muusikaga praegusel ajal inimesteni tuua?

Õppigem mineviku lollustest ja ärgem laskem ajalool korduda. Lõpetagem üksteise tümitamine ja hoidkem kokku, aidakem üksteist. Ja hooligem oma rahva kunstnikest, luuletajatest ja muusikutest – see on meie rahva ja kultuuri vundament (mis siis, et üks mees Facebookis arvas teisiti).

Milline luuletaja või tekst teid isiklikult kõige rohkem kõnetas sel plaadil?

„Inimsoohämarus“, August Sang. See on võib-olla paras hetk mainida hoopis meie järgmist plaati, sest „Déjà vu“ on esimene plaat triloogiast. Järgmisel plaadil kõlavad William Shakespeare surematud sonetid ja sama küsimuse vastuseks oleks Sonett 121. Lugege läbi ja otsustage ise.

Kui peaksite kirjeldama „Déjà vu“ tunnet ühe sõnaga, mis see oleks?

Kõhedus.