Mis sinu arvates teeb „Mio, mu Mio“ loo ajatuks ja miks võiks see kõnetada ka tänapäeva lapsi ja täiskasvanuid?
„Mio, mu Mio“ teeb ajatuks looks sõprus ja üksildus: igatsus kuuluda ja olla nähtud on alati inimlik. Lindgreni lugu räägib armastusest ja unustusse jätmisest, vastamisi seisavad kurjus ja headus, mis panevad proovile usu ja lootusetuse piiri. Mio teekonnal muutuvad argus ja julgus millekski õpitavaks – julgus sünnib hirmu kiuste. Kõike seob mõte ja selle teostus: heast mõttest üksi ei piisa, oluline on ka samm selle elluviimiseks, mis kõnetab nii tänapäeva lapsi kui täiskasvanuid.
Millist tunnet või mõtet sooviksid, et lapsed (ja nende vanemad) „Mio, mu Mio“ etenduse lõppedes kaasa võtaksid?
„Mio, mu Mio“ etenduse lõppedes võiksid lapsed ja nende vanemad kaasa võtta tunde: ma saan hakkama! ma julgen! Et ma tean, mida ma teha tahan! Ja et ma usun, et ma leian endast jõudu saavutada seda, mis mind tugevamaks teeb! See on lootust ja eneseusku kandev tunne, mis ärgitab tegutsema: tekib tahtmine mõnele sõbrale helistada, soovi vanaemale kiri kirjutada, vanematele külla sõita ning isegi isu õhtul leiba küpsetama hakata, sest julgus ja hoolivus tahavad päriselus kuju võtta.
Lastelavastuste publik on eriti vahetu ja aus, kas lastele mängimine erineb sinu jaoks täiskasvanud publikule mängimisest? Kui jah, siis kuidas?
Minu jaoks nad ei ole erinevad. Samas ütles meie õpetaja Kalju Komissarov meile kunagi, et lapsed on tunduvalt targem publik kui täiskasvanud inimesed. Sama mõtet on omal moel väljendanud ka Antoine De Saint-Exupery oma teosega „Väike prints“.
Aga tunded ja süda on meil kõigil, nii lastel kui suurtel. Ja just südamele me mängimegi: südamest südamesse. Kui publik on nõus oma südame meile avama, siis puistame sinna oma loo armastusega, sõltumata vanusest.
Kas sul on endal lapsepõlvest mõni Astrid Lindgreni tegelane või raamat, mis on eriliselt meelde jäänud? Millised on hetkel sinu pere lemmikud lasteraamatud, mida lastele ette lugeda?
Lapsepõlvest on mul eriliselt meeles „Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist“, mis oli omal ajal tõeline lemmik. Hiljuti lugesime oma lastele „Pipi Pikksukka“ ja „Arabella, mereröövli tütart“ ning „Kalle Blomkvist“ on meil praegu poole peal. Mõtlen, et järgmisena võiks ette võtta, kas „Röövlitütar Ronja“ või „Mary Poppinsi“.
Minu ema luges mulle omal ajal ette „Muumitrolli“ ja „Meister ja Margaritat“. Eks oli muudki, aga just need on eredamalt meeles. Ning eks jõuavad millalgi ka need meie kodusesse öökapi repertuaari.
Klaudia lugemissoovitused natukene suurematele lugejatele:
Durian Sukegawa „Oamoos“. Ma ei hakanud seda raamatut kohe lugema, sest tol hetkel, kui see minu juurde jõudis, vajasin ma üht suurt armastuslugu. Sellist ma tookord ei leidnud. Lugesin hoopis „Kameeliadaami“ uuesti ning nautisin väga Jelena Skulskaja teost „Neljas süžee“.
Aga siis avasin ma „Oamoosi“ ja avastasin end alles tund hiljem samalt kohalt istumas, kael kange, keha kummalises asendis nagu lastel vahel teleka ees. Ma ei raatsi seda raamatut lõpetada. Limpsin seda nagu šokolaadi, natuke korraga. Kuidagi ei taha, et see lugu otsa saaks.
Veel üks soovitus neile, kes armastavad põnevikke: Martin Alguse „Midagi tõelist“ . Sellest loost valmib märtsis ka film. See on raamat, mis mind meeletult köitis. Lugu sellest, et kõik on halvad ja samas keegi pole halb. Ma ei taha liiga palju ära rääkida, sest põnevike puhul ei saa vihjeid pillata, kuid see pole ainult haarav lugemine, vaid ka lugu, mis sunnib tugevalt omaenda tegude ja arvamuste üle mõtlema.
Kutsume kõiki väikeseid ja suuri minema teatrisse! Tutvu „Mio, mu Mio“ lavastusega lähemalt Ugala kodulehel.
