Kui peaksid oma romaani kirjeldama inimesele, kes loeb harva ilukirjandust, siis milliseid tundeid lubaksid talle?
Inimene, kes harva ilukirjandust loeb, saab „Seda ilusat…” lugedes ühe kosutava puhkuse argielust ja ehk leiab mõned mõtlemisviisid, seose loomise viisid, mis järgmisel kolmapäeval aitavad tuju üleval hoida. Soovitan seda inimestele, kellele meeldib kui kultuur ja kultuuritus käivad käsikäes. Ja neile kes väidavad, et neil pole lugemiseks aega või energiat. Lugemine ju vastupidi, annab aega ja energiat juurde – kamoon!
‘Kas mõni tegelane üllatas sind kirjutamise käigus ennastki?
Kõige rohkem üllatasid mind need tegelased, kes tulid kähku ja jäid väga kindlalt pidama. Küllap on nende iseloom selline käre ja kompromissitu. Näiteks madam Veronique, keda pikalt ei eksisteerinud, aga kui tuli, siis ei saanud temast lahti. Või ka vend Nayan, kes tuli pigem ootamatult ja hakkas olulist rolli mängima. Peategelaste seas tajusin üllatusi vähem, aga kõigiga oli hetk, mil tegelasest sai päris inimene. Need hetked olid alati laetud suure sõbrunemistunde ja mõistmistundega. Mõtlesin endamisi, et saan neist aru, näen neid endaga samas ruumis seismas, neil on päriselt tujud ja tunded.
Kas see raamat tahab, et teda loetaks kiiresti või aeglaselt?
Ma pakun, et seda raamatut võiks lugeda pigem kiiresti kuna loos esineb põntse ja hüpekaid. Aeglase kulgemisega ei saa lugeja täit emotsiooni kätte. Ei saa aru, kas viibib maas või õhus. Kui lugeja on kunagi ameerika mägedel käinud, siis seal eelistab ta ju samuti kiiret sõitu, mitte aeglast, pea alaspidi loksumist? Kiiresti on kindlasti ägedam. Aeglaselt jälle omamoodi. Mõlemat pidi võib hakata sees keerama.
Milline oleks ideaalne koht selle romaani lugemiseks?
Võrkkiik. Laev. Mingi tasases tempos liikuv masin või seadeldis, mille liikumiskiirusest pole aru saada, aga keha tunneb, et päris paigal ei seisa. Buss selleks ei sobi kahjuks. Lennuk ka mitte. Suure laeva kajut oleks ideaalne, aga enne ideaalini jõudmist võib ka lihtsalt kodudiivanil proovida.
Miks just Antwerpen ja kuidas see ruum sinu jaoks loos töötab?
Kuna ma Antwerpenis elasin, hakkasin selles ruumis ka kirjutama. Olen väga kohatundlik ja tundub mõeldamatu kirjutada näiteks Tokyost, samal ajal elades Koplis. Või ka vastupidi. Uued kohad tekitavad uusi ideid. Patt oleks uues elukohas kirjutada romaani vanale maastikule.
Loos ei ole Antwerpen super oluline kuna mulle teisest küljest ei meeldi oma kohtadega liiga romantiliseks muutuda. Kuskil peab ju olema. Kuskil me kõik parasjagu oleme. Aga inimesed on ruumist olulisemad.
Alguses oligi plaan, et mulle pole tegelasi ümbritsev konkreetne asukoht oluline – ilmselt polnud veel ise Antwerpeni sisse elanud – , kuid mida kauem ma Belgias elasin, seda enam hakkasid sealse riigi korraldused mu tegelasi mõjutama. Belgia bürokraatia on tõeline maailma tipptase. On ütlus, et kui keegi seletab sulle Belgia poliitikat ning sa saad sellele pihta, on selgitaja seda valesti selgitanud. Belgia on tohutute vastuolude maa ja mulle pakkus nalja, kuidas belglane ise on selle kõige keskel äärmiseks pohhuistiks kujunenud. Belgia on ka sürrealismi sünnimaa. Selles mõttes on belglane mulle väga kodune ja peaaegu arusaadav.
Sinu loomingus on tähtsal kohal sürreaalsus. Kas sürreaalsed hetked tulevad kirjutades teadlikult või hiilivad nad teksti salaja nagu unenäod?
Sürreaalsus tuleb väga loomulikult ja pigem kandub eraelust paberile edasi. Ei pea seda vägisi otsima. Aga ma ei tea, kas see on tähtsal kohal, ma vist ei tähtsustaks seda liiga palju. Pigem tunnen, et igasugune sürreaalne mõte on mulle väga loomuomane ja turvaline. Kirjutades peaksin kindlasti rohkem pingutama kui võtaks eesmärgi sürreaalsust vältida. Seda ma teha ei tahakski. Siis tunduks kohe, et ma üritan olla keegi teine, kasutada tundmatuid vahendeid, mis enesearengu mõttes kindlasti on kasulikud, aga esmalt võiks end iseendana pushida, oma sürreaalsust avastada ja viia lugeja maailma, kus inglid asutavad MTÜsid ja kitsetalled põetavad alkohoolikuid. Sürreaalne ja lihtsalt sürr on ka väga erinevad asjad. Sellesmõttes pean end ikkagi realistiks. Kõige toredamad sürreaalsuse hetked ongi need, kus reaalselt mõtlev isik kasutab pragmaatilisi teadmisi, et jõuda sürreaalse tulemuseni. Näiteks arvutab kui kiiresti ta jõuaks koju kui hüppaks gravitatsioonist puutumatult õhku ja maakera tema all lihtsalt pöörleks. Tegelane Suraj arvutas välja, et siis ta jõuaks koju umbes 8 tunni ja 20 minutiga. Toredalt sürreaalne arusaam reaalsest maailmast.
Oled kirjutanud nii proosat kui ka teatritekste. Kuidas romaani kirjutamine erineb lavateksti loomisest, kas tegelased käituvad paberil teistmoodi kui laval?
Jah, teatriteksti ja romaani kirjutamine on kaks täiesti eri maailma. Teatrilaval on kasutusel aeg, ruum ja keha, mida paberil ei ole. Või on vaid inimese ettekujutuses, mis võiks tähendada, et inimene immiteerib peas erinevaid hääli ja teeb pause, jälgib täpselt tegelaste liikumist ruumis, vaat et jalutab nendega kaasa, tunneb nende hingeõhku, aga julgen väita, et keskmine lugeja, näiteks mina, siiski kiirustab sündmustest üle ega mäleta täpselt, mis kellel seljas või jalas on. Paberile kirjutades tuleb sellega arvestada ja asetada rõhk muule, näiteks tunnete ja mõtete kirjeldamisele, seejuures vältida liigset edasi tagasi sagimist kui see pole loos oluline. Teatris loomulikult ei pea ka ütlema, et „nüüd istun maha”, võib lihtsalt maha istuda, nagu see meelespea teatris on: tee, ära räägi. Paberil pigem vastupidi: räägi, ära tee. See kindlasti pole alati nii ja tore kui asju tehakse ka sedasi nagu neid tegema ei pea.
Mis on sinu jaoks ilu?
Ilu on üks pagana lai mõiste mis, nagu ka „Selles ilusas…” kirjutan, avaldub olukordades, kus inimene seab end kõrvaltvaatajaks ja esitab küsimuse: kas see rongireis võiks ka ilus olla? Kõige enam sümpatiseerib mulle aga ilu avaldumine kartuses. Tädi Klisi kartuses, et kui ta ei lisa taignale piisavalt suhkrut, jäävad pannkoogid maitsetud. Niisiis ütlen, et ilu võrdub kõige rohkem hooles teiste inimeste vastu. Oma sõprade, pere, loomulikult ka kontvõõraste vastu. Inimene, kes hoolib, on ilus inimene. Hetk, kus meie eest on hoolitsetud, on ilus hetk. Seesama väärtus teeb minu jaoks ka kunsti ilusaks. Puhta esteetikaga seda ei saavuta. Puhta esteetikaga saavutab midagi ägedat, maitsekat, stiilset, aga ilu on teine asi. Ilu on sügavam emotsioon. Vähemalt mulle meeldib niimoodi mõelda, kuigi loomulikult on olemas ka ilusad ilmad ja ilusad silmad, mis vahel ongi lihtsalt ilusad.
Kui saaksid üht asja soovida, mis läheks ka täide, siis mis sa sooviksid?
Ma soovin, et kõik Tallinna linnavalitsuse liikmed sõidaksid järgmised kolm kuud rattaga tööle ja ütleksid kui turvaline oli. Seejärel võiksid nad sõita ratastooliga Koplist Lasnamäele ja märkida üles kõik kohad, kust ei pääsenud edasi. Tallinnas kõndides kujutan tihti ette, kuidas olen hoopis Antwerpenis. Vist liiga valus on vaadata reaalsust ja võtta teatavaks, et linnavõim ei hooli sõbralikust, kaasavast keskkonnast. Kuigi ma päriselt ei tahaks arvata, et nad on halvad inimesed. Järelikult rumalad? Apaatsed? Igatahes on Tallinna linnaruum üks piinlik lugu, mille saaks vabalt nelja aastaga tunduvalt demokraatlikumaks muuta.
Viimaseks, mis oli sinu selle aasta suurim lugemiselamus?
Kuna mu põhiline aeg läks sel aasta kirjutamisele ja kirjutamise perioodil ma loen vähem, tulid suurimad kunstielamused teatrist ja muusikast. Siiski, kaks teost, mida esile tõstan ning lugeda soovitan on Pierre Lemaitre „Alex” ning Rosa Montero „Oht olla täie mõistuse juures”. „Alex” on väga nauditavate tegelastega põnevik ja kavala ülesehitusega lugu, kus lugeja saab justkui koguaeg paadis olla, ent seejärel sõidab paat kosest alla. Enamasti hoitakse põnevikes lugejat paadist võimalikult kaugel. Lemaitre on loonud teistsuguse mängu.
Ja „Oht olla täie mõistuse juures” soovitan kõigile, kes soovivad kirjanike tagatubadesse piiluda. Seda lugedes näeb raamatu ostja, näiteks too inimene, kes tihti ilukirjandust ei loe, kogu päris pundart, mis kirjaniku peas sõlmneb. Lisaks tuletab meelde, et kirjaniku tekst on ikkagi kunstiteos, mitte päriselu, mis mõistagi, vahel on ka vastupidi. Igatahes väga naljakas ja põnevate näidetega raamat kirjanike floorast ja faunast, tööst ja traumast. Shoutout kirjastus Salv ja Puänt! Neil on palju, mida tasub jälgida ja lugeda!
