Elisabeti kirjutatud read panevad mõtlema ja aitavad leida selgust hetkedel, mil elu kipub viltu vedama, ja tuletavad meelde, kui suur väärtus peitub väikestes igapäevastes rituaalides: hommikukohvis, vaikuses, looduses jalutamises. Siinse intervjuu kaudu avab Elisabet meile ukse oma mõttemaailma ja tema sõnadest koorub välja, kuidas olla inimene, kes märkab, tunneb ja hoolib, eriti siis, kui maailm muutub lärmakaks.
🌼 Raamatus kordub mõte hoolivusest ja tänulikkusest. Kas teil on olnud elus keegi, kes on teid nendel teemadel eriliselt õpetanud?
Ma ei oska kedagi otseselt välja tuua. Eks ikka mu vanavanemad ja ema-isa – keskkond, kus kasvasin ja arenesin. Kuigi ma ei mäleta, et keegi neist oleks kunagi selliseid sõnu kasutanud. Eks see oli ikka eeskuju. Mu isa oskas alati olla hetkes, vähemalt hilisemas elus. Mäletan, kuidas ta ühel kevadpäeval puhastas üht vana suurt vasest küünlajalga, sai sellega ühele poole ja ütles seepeale: „Tänaseks aitab!” Mu vanavanemad olid eestiaegsed inimesed, kes olid kogenud kannatusi ja eluvalu, kuid just seetõttu oskasid väikestest, kuid olulistest asjadest rõõmu tunda – külalistest, kohvijoomisest, võõrustamisest, väljasõitudest, seenelkäikudest, lauamängudest ja ajaveetmisest. Kõikidest asjadest, mis elus tegelikult olulised on.
🌼 „Püha kohvijoomine” ja „koristades maja ja hinge” kõlavad poeetiliselt väga hästi, kuid on ka väga praktilised rituaalid. Kas teil on veel rituaale, mis aitavad teid igapäevaselt tasakaalus hoida?
Kui on kiired ajad, siis proovin ikka elada nii, et ei loobu oma hommikusest rituaalist teistest varem tõusta ja veidi oma kohvitassi taga mõtiskleda ja vaikselt niisama istuda. Ka looduses tiirutamine koos koeraga on asendamatu maandaja mu jaoks.
🌼 Te oskate väga täpselt märgata väikseid sotsiaalseid detaile – kuidas end tasakaalus hoiate, kui maailm ja some-maailm vahel liiga lärmakateks muutuvad? Mis on teie „esmaabi” hetkedeks, kui kõik kisub kiiva?
Eks see enese tasakaalus hoidmine olegi raske – eriti tänapäeval, kui infot ja müra, mida töödelda on nii palju. Meelerahu leidmine on järjest keerulisem. Tuleb endale sisendada, et kõike ei peagi jõudma, kõigil distantsidel ei saa ega peagi olema rekordipanija. Püüda keskenduda olulisele – inimestele, kes on su ümber, lähedastele. Ja leppida, et praegu on raske, ent see läheb mööda. Paraku on need õpetussõnad, mida endal on raske järgida, kuid neid tasub ikka endale vahel meelde tuletada.
🌼 Milline on olnud kõige õpetlikum näitlejaroll või tegelaskuju, keda olete pidanud kehastama? Miks?
Võin küll ütelda, et kõik rollid on õpetanud mind, mitte vastupidi. Eks näitleja paneb ju rollidesse alati midagi endast, tõlgib rolli keelde, mida ta ise kõige paremini valdab. Ikka suured ja vastutusrikkad rollid õpetavad kõige rohkem, ja nende kaudu õpid ka elu ja inimesi, ka iseennast paremini mõistma.
🌼 Kui mõtleksite oma lapsepõlve valgele kaustikule ja tänasele kollasele raamatule – mida te väikesele Elisabetile ütleksite?
Kui mõtlen väikese Elisabeti peale, siis mul oli rikas lapsepõlv – kõikide sugulaste, vanavanemate, igasuguste tädide-onude, paikade, retkede, sündmuste ja tähtpäevadega, ent ma poleks iialgi osanud ette kujutada, et mu täiskasvanuelu kujuneb nii külluslikuks. Et mul on selline pere, sõbrad, töö, kolleegid. Värvikirev elu.
🌼 Millist raamatut kannate endaga lapsepõlvest tänaseni kaasas?
Kannan endaga kaasas peaaegu kõiki Astrid Lindgreni raamatuid. Tsitaadid nendest on mul igapäevaelus kasutusel. „Kähku kaaderippi!” „Ilusa ilma puhul on töökoda suletud!” „Üllas neitsi lendab ja sõuab!” „Vaata ette – su äraneetud kuklites võiks olla rohkem kaneeli” jne. Ma ei saa üle ega ümber ka Eno Raua „Naksitrallidest”.
🌼 Milline on teie lemmikkoht enda mõtete koondamiseks või kirjutamiseks?
Üldiselt on mu lemmikkoht kodu, aga kirjutamiseks sobivad suurepäraselt ka kohvikud – see ebaisikuline sumin ja sagin aitab millegipärast eriti hästi keskenduda.
🌼 Palun jagage ka mõni raamatusoovitus, milline raamat on viimasel ajal erilist naudingut pakkunud?
Viimased lugemiselamused on Piret Raua „Keedetud hirvede aeg” ja Robertson Davies’e „Orpheuse lüüra”.
