Kui asi puudutab kirjandust, siis oleme hirmus uudishimulikud ja nii küsisime Urmas Vadilt päris mitu küsimust!
Rahva Raamat: Kellele see romaan mõeldud on?
✨ Urmas Vadi: See raamat on inimestele, kes arvavad, et on teineteise jaoks loodud, aga siis saab armastus otsa. Just nii, kui lähevad katki teksad just sel hetkel, kui nad on hakanud jalas kõige paremini istuma.
RR: Sul on hea huumorimeel. Kas ka seda romaani lugedes saab natuke naerda?
✨ Urmas: Saab küll! Ja minu jaoks oligi selle raamatu kirjutamisel üks oluline aspekt see, et kuigi siin on tõsiseid ja süngeid teemasid, siis kuidas seda kirjeldada nii, et lugejal endal pärast ei oleks tunnet, et keegi on tema hammaste vahele liiva visanud.
RR: Romaani tegevus algab 70ndatel ja liigub sealt edasi. Aga kas raamat puudutab kuidagi ka tänast päeva?
✨ Urmas: Ma kirjutasin seda raamatut 4-5 aastat ja sinna sisse jäid ka koroona-aastad ning algas Ukraina-Venemaa sõda. Sel ajal tajusin, et minu läheduses oli väga palju inimesi, kellele see mõjus vaimselt väga laastavalt. Ja ka siin raamatus on inimesi, kes lähevad natuke lappama.
RR: Sinu romaanides on vahel ka maagilise realismi elemente, kas ka sel korral?
✨ Urmas: Üks mu tuttav küsis, kas selles raamatus ka loomi ja linde on, kes räägivad. Ja ma hakkasin mõtlema, et ega vist ei ole, sest siin võtavad inimesed kogu tähelepanu endale. Aga siiski – siin on üks sidrunheinapott, mille sisse kustutatakse konisid ja see pott küll lausub mõned sõnad.
RR: Kas oled oma värskele raamatule juba lugejatelt tagasisidet saanud?
✨ Urmas: Olen saanud lugejakirju täiesti võõrastelt inimestelt, kes ütlevad, et see raamat läks neile väga korda. Ja kes ütlevad, et ma oleks justkui nende salamõtteid lugenud. Ja vot see mulle meeldib – kui ma suudaks lugeda kellegi salamõtteid.
Aitäh, Urmas Vadile.
Urmas Vadi “Kuu teine pool”
Mõned asjad meie elus on kindlad, teised jällegi pole. On midagi, mis ei muutu kunagi, isegi kui me otsime teistmoodi teid, teeme jänesehaake, et elu ja ennast ja teisi ära petta. Ja sel hetkel, kui oleme jõudnud juba mõelda, et kogu see elamise asi tuleb päris hästi välja, vajume taas nendesse kulunud mustritesse justkui vankriratas roopasse. Ja pole kedagi, kes meid välja tõmbaks! Ning siis on asju, mis muutuvad hoolimata sellest, et me üldse ei taha. Inimesed, kes arvasid, et on teineteise jaoks loodud, kasvavad lahku, armastus saab otsa, kuigi seda oli ju kunagi nii palju! Käed hakkavad värisema, sõrmus tiliseb vastu teetassi, teksad kuluvad katki just sel hetkel, kui nad on hakanud kõige paremini jalas istuma!
