Anna Gavalda romaanis „Ma armastasin teda” kaalutleb minategelane „Ma ei armasta ennast nii palju, et minu laused mulle olulised tunduksid. Enne mõtle, siis ütle, öeldakse. Mina jäängi mõtlema.” Kui läheme sinu kui autori ja luuletaja algusaega, siis kuidas said aru, et nüüd ainult mõtlemisest enam ei piisa?
Mu isa on kunagi öelnud, et head luuletust ei saagi välja mõelda, selles on oma osa turgatusel. Kui ikka turgatab pähe selline sõnade kombinatsioon või kujund, mida pole enne kuulnud ja mis tekitab mingit enneolematut tunnet või meeleolu, siis ongi põhjus see kirja panna ja miks mitte ka luuletuseks vormida.
Oled oma luulekogu „Aga armastusel on metsalinnu süda” kirjeldades öelnud, et armastuses on ikka veel nii palju sellist, mida keegi pole varem kirjutanud, sõnadega kätte saanud. Mida sõnadega kättesaamine sinu jaoks tähendab? Kas see aitab tunnet kirjeldada või ka teatud teemad justkui ära lõpetada, kui need kord kätte saadud?
Sõnadega kättesaamine tähendab minu jaoks seda, et leiad selle hetkel ainuvõimaliku, tikutulega otsitud, kullakaalulise sõna või väljendi, mis ütleb just seda, mida sa tahad ja sobib samal ajal kompositsiooni.
Kas luulekogul „ Aga armastusel on metsalinnu süda” on eesmärk? Kas luulel üldse peaks olema eesmärk?
Eesmärgi peale ma pole mõelnud. Aga teiste luuletajate sedalaadi riimilist luulet lugedes olen tihti tundnud, et mingid vanad ja kulunud hingekihid nagu kukuksid ära ja pudeneksid tolmuks. Rahutute ja raevukate riimide teravikus tekib uusi ning värskeid hingenahku.
Millist sõnumit Naised Köögis kõige rohkem edasi kanda tahavad?
Sugupoolte lõpmatut võrdsust otsides jõuame vist lõpuks ikkagi ummikusse. Oleme kindlamas voolusängis, kui otsime viise, kuidas ebakõlad välja naerda ja teineteist ikka ja jälle armastama õppida. Meie laulude moto on: „Laulud endast lugupidavale naisele ja suure südamega
mehele”. Neid mõlemaid on Eestimaal õnneks rohkesti ja tore on see, et ka mehi on meie publiku seas üha rohkem.
Millised ametid tuleksid lisaks luuletajale ja lauljale veel kõne alla?
Tantsija või paleontoloog. Aga mingil juhul ei tahaks ma olla parkimiskontrolör, sest oleks piin pidevalt minusuguseid hajameelseid tuulepäid trahvida.
Kas luuletaja elukutse, luuletajaks olemine, eeldab ka palju raamatute lugemist?
See eeldab tõesti igasuguste raamatute lugemist. Eelkõige muidugi luule. Aga vahel ma ei jõua ära imestada, et hea romaan, mõni teaduslik uurimus, essee, kroonika, regilaulude kogumik, muinasjuttude väljaanne, kellegi käsikiri, lihtsalt kiri või läbimõeldud sõnum võib tuju heaks teha ja anda ainest uueks luuletuseks või peatükiks.
Hiljuti ostsin muide päris palju raamatuid. Näiteks koomiksivormis raamatu „Naiste võitlus“, mida peaksid lugema kõik need, kes kahtlevad, kas naiste õiguste eest oli ja on vaja võidelda ja türgi kuulsa naiskirjaniku Elik Sharafaki, „Arhitekti õpipoiss”, mille kavatsen läbi lugeda ja siis emale kinkida, kes on samuti türgi keelest hulga ilukirjandust tõlkinud. Ostsin veel Inga Gaile teose „Klaas”, sest mind huvitab, kuidas minu põlvkonna läti kirjanik näeb 1930ndate aastate Lätit. Kristina Viini „Isepüüdlejat” pole veel jõudnud lugeda, aga kavatsen selle raamatu seltsis mõne süvenenud tunni veeta, ja Ott Kiluski raamatust „Elajas ja videvikumadu” kavatsen jõuluvanale mõne teravmeelse salmi lugeda.
Millise uue teose kallal praegu kõige suurem loominguline töö käib?
Kõige rohkem paneb südame põksuma uus luulekogu. Aga pooleli on veel proosaraamat ja olen kogunud materjali romaani jaoks. Tuleval kevadel saanuks mu isa 80-aastaseks. Just avastasin Ajalooarhiivist ühe julgeoleku toimiku, kus on hulk tema riimilisi luuletusi, osa neist avaldamata. Uskumatu ikka, kuidas KGB üritas kontrollida isegi sürrealistliku luuletaja mõttelendu ja seda ideoloogilistesse raamidesse suruda. Teisest küljest jälle tore, et on säilitatud, nüüd on hea juubeli puhul avaldada, jumal teab kuhu muidu need käsikirjad kadunud oleksid.
Plaanis on välja anda ka esseedekogumik loovkirjutamisest, mis lähtub minu vabade kunstide professorina peetud loengusarjast
„Teekond homo sensibilis’e (ehk tundliku inimese) juurde. Loovuse kujundlikud väljakutsed.” Kuid tahan selle kirjutada ka praktiliseks käsiraamatuks, et ka koolides oleks sellest kasu. Olen neli aastat töötanud loovkirjutamisõpetajana ja võin öelda, et mul on oma meetod, mis ei lähtu eelkõige ameerikalikust loovkirjutamistraditsioonist, vaid põhineb meie oma luule ja proosa eredatel näidetel ja meie oma kirjanike
ilukirjanduslikel mõttearendustel.
Kas kirjutamine on andnud sulle midagi, mida sul muidu ei oleks või ära võtnud midagi, mille kaotamist sa kahetsed?
Kirjutamine on andnud teadmise, et kusagil algsel tasandil kõlab kõik kokku. Umbes nagu Juhan Liivi luuletuses „Muusika“, mille Pärt Uusberg viisistas. Kaotamisest rääkides on põhiline vist see, et mõnikord on raske oma kirjanduslikku sisekõnet peatada ja lihtsalt lõdvestuda, enamasti on tunne, et võin nii mõne olulise inspiratsioonihetke maha magada. Selle kutsehaiguse käes vaevleb kuuldavasti teisigi kirjanikke.
Kas on selliseid raamatuid, mis on justkui kohustuslikud ja eeldatakse, et on kõigil loetud, aga sinul ei ole?
Mis oli või on ehk tänaseni sinu lemmikraamat?
Preussleri raamatus „Krabat” on stiil, sügavus, ajalootunnetus, vaimsed küsimused, unenäolisus, armastus ja seiklus parajas tasakaalus. See oli üks minu esimesi lemmikuid ja mul on hea meel, et ka minu poeg luges selle mõne aasta eest kolm korda järjest läbi.
Aga kui lastele tundub raamatutest põnevam kõik muu, siis mil moel õnnestuks laste tähelepanu raamatute ja lugemise suunas siiski juhtida?
Ma arvan, et isiklik raamaturiiul (kuigi mõnes moodsas kodus on sellised nähtused kadumas) on lapsele ikka vajalik asi. See on kollektsioon, mis ütleb – ma olen juba nii palju lugenud (ka mõnesentimeetrine raamat võib olla palju), ma ei karda lugeda ja uut teost või sarja ette võtta.
Laps tahab, et raamat oleks põnev ja seda ei saa talle ette heita. Ainus, mida täiskasvanu saab teha, on soovitada lapsel laenutada või osta raamatuid, kus põnevus ja sügavus oleksid kooskõlas, naljakas ja tõsine täiendaksid teineteist. Aga muidugi sellest ei piisa. Kui asi on kohmakalt kirjutatud või oskamatult tõlgitud, ei haara see kedagi. Hea ilukirjanduslik maitse on omadus, mida tuleb treenida kogu elu.
Me oleme oma kodus teinud äkilisi elektrikatkestusi. Kui vool välja läheb, siis ei pea kellelegi põhjendama, miks telekas ja arvuti ei tööta. Varsti leiavad lapsed ise tee raamatuni. Suured taskulambid ja küünaldega laternad loovad põneva meeleolu ning valgustavad piisavalt, et lugeda.
Kohe-kohe on jõulud ukse taga. Millised on teie pere jõulud ja kuidas leiate üksteise jaoks aega? Kas teie perel on mingid kindlad traditsioonid, ilma milleta jõulutunnet tekkida ei saa?
Emade juures, meie lapsepõlvekodudes Raplas ja Treimanis käies oleme saanud alati traditsiooniliste jõulude tunde kätte, kus on kuuse- ja piparkoogilõhna, kirikus laulmist, ühist söömaaega ja kingituste ootamist.
Minu sisekõne peaaegu alati jõulude ajal on aga see, kas inimesed ka tegelikult kohtuvad, kas on aega millegi sisulise jagamiseks ja teiste ärakuulamiseks või täidetakse vaid vana kommet. Oma Tartu kodus oleme juurutanud seda, et igaks jõuluks teeme uusi ehteid ja kaunistusi ise koos lastega ja et oleks vähemalt üks õhtu, kus ise luua laule ja luuletusi.
Silveri ema Anni lahkus sel sügisel igavikuteele ja tema põlistalu Treimanis seisab praegu tühjana. Tema oskus vana jõulutunnet luua, toite valmistada ja kõigi jaoks sära ning soojust tuua, oli imetlusväärne. Lapsed tahavad ka sel talvel kindlasti Treimanisse. Eks vaatame, kuidas
vanas talumajas jõulutunde loomisega ise hakkama saame.
Paljudes peredes lauldakse jõuluajal koos jõululaule ning loetakse ette luuletusi. Kuidas teie peres kingituste kättesaamine käib?
Jõuluvana tulek oli minu lapsepõlvekodus loominguliste etteastete tulipunkt, milleks tõesti valmistuti, uusi luuletusi ei õpitud selleks, et kinki saada, vaid selleks, et perel ja külalistel oleks põnev. Olen püüdnud seda põhimõtet ka oma lastele juurutada, seega „Jõuluvana punanina” salmid kindlasti ei sobi, sest nii jätad kasutamata võimaluse öelda või teha midagi olulist ja õhkkonda loovat.
On sul ka oma lemmikjõululuuletus?
Esimesena meenub Jaan Kaplinski luuletus, mida mu ema alati jõuluvanale loeb:
Taas lapseks on saanud me Jumal,
kes valitseb taevaid ja maid.
Ema süles küünalde kumal
ta istub ja naeratab vaid.
Sulab kõik, mis su hinge saastas,
tema naerusilmade all.
Meie Jumal on üks kord aastas
meile jälle nii ligidal.
Mulle meeldib see mõte, et jõulud tähistavad lapsemeelset osa Jumala hingest, pühaduse loomingulist ja mängulist poolt, mis sulatab
lahti kõik hinge saastava. Sügavuti vaadates tähistavad jõulud ka siirast ja puhast armastust laste ja vanemate vahel.
Mida soovid eesootavaks jõuluajaks?
Ma olen sageli märganud, et seda, mida endale kõige rohkem soovid, oskad soovida ka teistele. Ma soovin, et jõuaksin teoks teha mõned matkad, mida ammu olen plaaninud – nii perega kui üksi. Et leiaksin aega jalutada ja joosta ja ei masenduks sellest, kui ka kõik mõtted, mis meeli valdavad, pole head ja helged. Luulet kirjutades on mulle selgeks saanud see, et mõnikord võib mustast masendusest õide puhkeda roos – sündida võib mõni ilus luuletus või laul, pähe võib tulla päästev idee, kuidas oma elu muuta ja paremaks teha.
Kas jagaksid ehk lõpetuseks raamatusõpradele ka mõne uue luuletuse, mida sa veel avaldanud pole?
Me sobitume suuremasse pilti
seda tihti ise teadmata
ja suured mõtted jäävad mõtlemata
ja laulud sõnadesse seadmata.
Pärast vihma vilksamisi nägin,
kuis kiiskas pesunööril märtsipäikse tilk.
See pimestas mind sügavuti läbi
ja korraks hiigelmustrit aimas pilk.
Naised Köögis – Uhke ja vaba
Laulud enesest lugupidavale naisele ja arukale ning suure südamega mehele. Loe edasi…
Vaata ka Kristiina Ehini lugemissoovitusi!
