Enne aga kui jõulud päriselt käes on, uurime Jannolt lähemalt tema lapsepõlve lemmikraamatute ja suurte unistuste kohta, kuuleme uutest seiklustest Leiutajatekülas ning saame teada, mida Lotte soovib kõige enam eelseisvatel jõuludel.
Kas sa jagaksid meile paar nõuannet, kuidas alustada raamatu kirjutamisega?
Raamatus “Teose sünd” kirjutavad 58 Eesti tuntud kirjanikku sellest, kuidas nad hakkavad uut raamatut kirjutama. Need on 58 täiesti erinevat nägemust. Järelikult ei ole kindlat reeglit. Seetõttu võib öelda, et kui kellelgi tekib kange tahtmine raamatut kirjutada, pole vaja seda edasi lükata. Kui esimene kord ei tule välja, ärge kirjutatut ära visake, vaid pange sahtlisse. Kunagi ei tea, milleks see võib veel kasulik olla.
Millised on ühe hea kirjaniku omadused?
Seda ma ei tea. Ma olen ikkagi rohkem filmirežissöör, raamatuid ja näidendeid olen kirjutanud filmitöö kõrvalt. Isiku- ja kodanikuomadusi saab tõesti ühiskonnas mõõta, kaaluda ja lahterdada, aga hea kirjaniku, kunstniku või helilooja loominguks vajaminevaid omadusi pole keegi suutnud Exceli tabelisse pressida.
Mis oli või on ehk tänaseni sinu lemmiklasteraamat?
Ma õppisin lugema juba nelja-aastaselt. Esimesse klassi minnes oli mul eesti keele tunnis väga igav. Algastme lasteraamatud mind ei huvitanud, küll aga peamiselt seiklusjutud. Meil oli tellitud sari “Seiklusjutte maalt ja merelt”. Lugesin kõik raamatud läbi, väga paljud said minu lemmikuteks. Näiteks „Pál-tänava poisid“ või musketäride lood.
Sa kirjutad palju erinevatest leiutistest. Kas võib oletada, et olid lapsena suur leiutistehuviline?
Mulle meeldib rohkem kirjutada tegelastest, kes leiutavad. Tõsi, lapsena proovisin leiutada väikest allveelaeva, millega plaanisin üle Pirita jõe sõita, ja vanast titevankrist tahtsin leiutada võidusõiduautot, aga mõlemad katsed ebaõnnestusid. Allveelaev jäi ainult unistuseks ja esimese võidusõiduautoga sõitsin mäest alla kraavi. Titevankrit ei olnud enam võimalik parandada.
Kuidas see järjekord nüüd Lotte ja Leiutajateküla sünniga õige oligi?
Kõigepealt kirjutasin Nukuteatrile etenduse „Koera pulm“. Seal olid esimesed vihjed Klausi ja Oskari kohta. Sealt edasi tuli animaseriaal „Tom ja Fluffi“, kus oli juba Leiutajateküla. Alles seejärel sündis Lotte.
Millest sai koeratüdruk Lotte tegelaskuju alguse? Kas ootasite Heikiga sellist vastuvõttu lastelt ja nende vanematelt?
„Tom ja Fluffi“ seriaali levitajaks oli Soome YLE. Nemad soovitasidki meil Leiutajateküla teemaga jätkata. Seepeale mõtlesimegi Heikiga Lotte välja. Edasi oli kõik juba loogiline järg. Me ei mõtle kunagi raamatut või filmi tehes võimaliku vastuvõtu peale. Me teeme täpselt nii nagu ise paremaks peame. Elu on näidanud, et meie mõtteviis on paljudele sümpaatne. Ma miskipärast arvan, et kui hakata mingite kindlate reeglite või tarkade asjatundjate näpunäidete järgi tegema, siis tuleb välja küll õige, aga igav asi.
Leiutajatekülas on ju nii palju erinevaid tegelasi. Kas mõni sinu laps või lapselaps on olnud otseselt mõne tegelaskuju inspiratsiooniks?
Mitte just otseselt, aga kaudselt kindlasti. Meie tegelased on ju väga inimeste moodi ja kui silmad lahti hoida, siis võib enda ümbert leida palju huvitavat inspiratsiooni, aga tegelased leiutame ikka ise.
Kuidas sul Heikiga tegelaste väljanägemise osas jaotus tehtud on? Kes otsustab kleidi või särgi värvi?
Kuidas tegelased välja näevad, on puhtalt Heiki otsustada. Mina kipun nõu andma väga harva, üldiselt usaldan Heikit täiesti. Ta on ikka fantastiline kunstnik. Ma ei tea, mis putru ta lapsena sõi!
Võime vaid oletada, kui palju sigimist-sagimist on pühade eel Leiutajatekülas. Kuidas nad kõik koos jõule vastu võtavad? On neil välja kujunenud mõned kindlad jõulutraditsioonid?
Leiutajatekülas on juba vana traditsioon, et jõululaupäeval kogunevad kõik külaelanikud kellegi juurde, et seal üheskoos jõuluvanale esineda ja suurest ühisest kingikotist kinniste silmadega endale kink võtta. Igaüks toob söögipoolist kaasa ja niiviisi saadakse rikkalik jõululaud. Lotte oma sõpradega valmistab alati väikese laulukava ette.
Leiutajatekülas toimub alati midagi uut. Kas valgustaksid meie lugejaid mõningate lugudega, mida sel talvel seal kohata võime?
Meil on seekord päris palju uut ja põnevat. Näiteks uued leiutised, mis tekitavad positiivset segadust. Elu edasiviivat segadust jätkub igale poole: Oskari ja Adalberti suhted lähevad vahepeal mõnusalt sassi; Austraalia raudpart Hubert on sirgumas noormeheks, aga tema armastav ema Pauliine ei taha sellega leppida; jätkuvad traditsioonilised segadused Leiutajateküla jõuluvanaga. Lisaks valmib meil uus suur söögikoht ja igal keskpäeval toimub traditsiooniline talvekontsert.
Meil on Heikiga mõned nn loosungid välja mõeldud. Headus teeb elu huvitavamaks! Ei igasugusele vägivallale! Ole nii uudishimulik kui saad! Märka väiksemat! Armasta oma sõpru ja vanemaid! Me kõik tuleme lapsepõlvest! Parimad leiutised on veel leiutamata! Kõik meie tegelased kannavad endas – kes rohkem, kes vähem – neid omadusi. Ja niimoodi sünnivadki erinevad karakterid. Näiteks omaette olles on Bruno uje ja Albert endassetõmbunud. Lottega koos olles nakatuvad nad tema energiast ja ettevõtlikkusest ning siis juhtub igasuguseid asju.
Pühad on kohe ukse taga. Mida soovib Lotte eesootavaks jõuluajaks?
Lottel kadus ära parema jala saabas. Ta on otsinud seda asjatult juba pea igalt poolt. Jäänud on veel pööning. Kui sealt ka ei leia, jääb Lottel vaid soovida, et sünniks jõuluime ja saabas ise tagasi tuleks. Lotte ei tea, et tema saapa laenas nädalaks põranda all elav minihiirte pere. Neile sündis tita ja Lotte pehme saabas sobib väga hästi esimese nädala voodiks. Jõululaupäeva hommikul viivad minihiired saapa kindlasti Lottele tagasi.
Janno Põldma “Leiutajateküla pulmapidu”
Kas te teate, kuidas Leiutajatekülas pulmapidu peetakse? Kuidas üldse on kokku saanud need toredad perekonnad, kes aastaid lapsi on rõõmustanud? Selles uues raamatus saab kõik alguse jänes Mihkli äralöödud varbast. Nagu ikka, on Leiutajatekülas palju sekeldamist, kuid lõpuks toimub ka pulmapidu. Rohkelt seiklusi ja vahvaid pilte külast, mis kõigile juba ammu tuttav.
