Eestis ei ole kuigi palju kriminaalromaane kirjutatud, veel vähem on seda teinud naised. Mis sind tõukas krimižanri poole?
Ma arvan, et see kõik juhtus kuidagi loomulikult. Esiteks olen ma alati kirjutanud surmast, juba mu esimene romaan „Mina, Mortimer” tegeleb leinaga. Teiseks olen ise suur põneviku- ja krimkafänn. Ühel hetkel sain aru, et minagi suudan ja tahan kirjutada neid põnevaid lugusid, mida ma ise lugeda ja vaadata igatsen. Minu meelest on häid krimkasid ja põnevikke alati liiga vähe.
Teiseks, minu meelest võimaldab hea krimka pakkida endasse igasuguseid küsimusi. Mind näiteks draama iseseisvalt ei paelu, aga krimiformaadi sees arutlen hea meelega ka ühiskondlike küsimuste üle. Müsteeriumi lahendamisele üles ehitatud struktuur võimaldab selle raami sees käsitleda kõike – suhteid, uskumusi, elufilosoofiaid, elu ja inimeste arenguid, erinevaid konflikte. Mul on endal kiire elu, ju siis seetõttu eelistan ka pingestatud teoseid, mida saab tempokalt lugeda.
Minu meelest on häid krimkasid ja põnevikke alati liiga vähe.
Sinu krimkad on mõnusalt kulgevad, jutustavad ning ei kaldu nii öelda detailse ja võika krimi valdkonda. Kas sa teadlikult balansseerid oma raamatutes loo suuremat pilti ja pinget ning vähem brutaalsust? Näiteks Chris Carteri või Jørn Lier Horsti krimisarjad on iseenesest väga põnevad, aga kalduvad suhtelselt võikaid detaile kirjeldama. Kuivõrd sind krimikirjanikuna üldse tõmbab see osa krimist?
Ma alustasin ka noir’ otsast, „Sa pead suudlema Silvat“ ja „Kuldne laps“ on siiski küllaltki sünged. Olin tollal suur Lars Kepleri fänn, ja üldse kümmekond aastat tagasi oli selline detailirohke lähenemine trendiks. Aga minu jaoks hakkas see üsna kiiresti ennast ammendama, ja jõudsin tagasi selle juurde, et huvitaval kombel ei kirjuta keegi nii hästi nagu Agatha Christie. Mis on tema tugevus? Psühholoogia. Agathal on stseene, kus keegi on võikalt tapetud, aga konstateeritakse lihtsalt „kõik kohad olid verd täis“ ja minnakse edasi, selle asemel et lehekülgede viisi kirjeldada iga ajutükki seinal. Need on erinevad stiilid ja eelkõige maitseküsimus, aga ilmselt on loomulik, et kirjanik kirjutab selliseid lugusid, mis teda ennast kõige rohkem paeluvad. Ma arvan, et minu puhul on oma osa sellesse käekirja pehmenemisesse andnud ka krimilugude dokumentaalsarjad ning sarimõrvarite elulood, kus see veri ja jäledus on nii esiplaanil, et olen isegi kahetsenud mõnest sellisest loost teada saamist. Olen jõudnud arusaamale, et mind ei huvita vägivald, vaid see detailide pusle, konfliktide, tunnete ja seoste ahel mõrvani viinud olukorra taga. Ma arvan, et reaalsus on tegelikult sellest päris kaugel, aga hea krimka minu jaoks ongi rohkem muinasjutt kui ajalehe artikkel.
Kuidas krimižanris kirjutamine erineb sinu jaoks mõnes muus žanris kirjutamisest? Kuivõrd on erinev sinu eeltöö ja üldse see loome moment, milles kirjutad?
Krimižanr on ikkagi äärmiselt nõudlik, täielik virtuooslikkuse mõõde, kui nii võib öelda. See on sarnane telesarja hooajaga, sest sisu peab olema rikkalik ja seoste ahelad pikad. Kui loomingu ühes skaala otsas on luuletamine, siis teine ots ongi selline pingestatud seos, kus kõige lõpuks on tunne, et kõik liinid jooksevad kokku ja lugejat tabab katartiline ahhaa-efekt. See ei pea alati olema ka krimka, näiteks üks mu lemmikteoseid on Hjalmar Bergmani „Vanaema ja issand jumal“, mis on samuti, ilusatele seoste ahelatele üles ehitatud katartiline teos, mille lõpus tabab lugejat tunne, et kõik tuleks algusest peale uuesti läbi lugeda, et kõigest õigesti aru saada. Ma ise armastan teosed, kus kõik ei ole kandikul ette toodud, vaid peale kaane sulgemist tahaks alles alustada tõelist diskussiooni, et mida see kõik õigupoolest tähendas ja kuidas sellest aru saada.
Veel on minu enda jaoks omapärane tõdeda, et ma tegelikult enamasti ei kuku oma loomemaastikult välja, kuigi see võib pealiskaudselt nii tunduda. Krimka maailm on kontrastne, aga nii on ka komöödia oma, nii et minu jaoks „Kes tappis Otto Mülleri?“ ja „Padjaklubi“ või „Vasaku jala reede“ kirjutamine ei ole olnud üldse nii erinevad kogemused, nagu võiks arvata. Küllap on põhjus hästi loogiline: mu enda elu on olnud teravaid elamusi ja kontraste täis, nii et päriselt erinev oleks tõesti kunagi jõuda hoopis hillitsetud draama servale.
Loome momendiga on minu puhul nii, et ma ei oota inspiratsiooni – see is on mul kogu aeg peal. Tegelikult on mul umbes kümne aasta jagu materjali alati ootamas, lihtsalt ei jõua ära kirjutada sellise hooga, nagu ideid peale tuleb.
mind ei huvita vägivald, vaid see detailide pusle, konfliktide, tunnete ja seoste ahel mõrvani viinud olukorra taga.
Millal tuleb Birk Rohelennu sulest mõni vinge kriminäidend?
Mul on tegelikult lausa kaks näidendit, „Armastatud“ ja „Fokstrott“, millest viimane on ka edukalt etendunud. Kuna olen kolm aastat õppinud Drakadeemias näitekirjutamist, etenduse analüüsi ja dramatiseerimist, võiks ka öelda, et ma enamasti lähenengi materjalile nagu dramaturg. Ma ei ole ka täna näidendite kirjutamist enda jaoks välistanud, aga enamasti kipuvad mu ideed olema sarja mõõtu, et tegelikult on tõesti kujunenud välja mingit sorti käekiri või modus operandi, millega on raske võidelda. Ja kas peakski?
Krimi on sarnane telesarja hooajaga, sest sisu peab olema rikkalik ja seoste ahelad pikad.
Kui lihtne on oma „kullakesi” tappa? Mitte ainult tegelaskujude, vaid üleüldiselt mõnest heast ideest sisus loobuda?
Ma arvan, et ma pole oma kullakesi üldse eriti tapnud. Mõnikord on kohendusi vaja produktsiooni pärast teha, ja nendel on alati olnud mõistlikud põhjused. Kuigi on tulnud ette ka vastupidist, kus pakutakse midagi absurdset. Näiteks kunagi Silva lugu rahvusvahelistele tootjatele sarjana pitch’ides tehti ettepanek, et ta võikos olla teisest rassist. Ja nad ei saanud kohe arugi, miks ta ei võiks olla Lõuna-Eestist pärit mustanahaline tüdruk? Sama halb lugu on see, kuidas üks kuulus Hollywoodi produtsent soovitas sarja „Stranger Things“ autoritele, et lugu on hea, kaotagu ainult need lapsed ära. See näitab, et ka tipp-kogemustega inimesed võivad anda erakordselt halba nõu, autoril peab sisemine kompass alati säilima.
Milliseid kriminaalromaane soovitaksid teistel lugeda?
Soovitan kõike Agatha Christie, Rex Stouti ja A.C. Doyle’i sulest. Tänapäeval on hea muhe autor ka Richard Osman ning väga meeldib ka Gillian Flynn. Ka paljud Stephen Kingi lood ilmselt sobivad krimkafännidele, nendes on lisaks ka kapaga õudust. Sarjadest on psühholoogiafännidele sobiv vaatamine „The Sinner“, „True Detective“ ja „Mindhunter“. Kergem ja noortele sobiv lahe sari on „One of Us is Lying“.
