„Ma ei suuda autorina kunagi võistelda sellega, kui rikas ja kõnekas on elu ise.” Intervjuu dramaturg Mehis Pihlaga

Dramaturg on sageli publiku jaoks justkui nähtamatus rollis. Kuidas teie kirjeldaksite dramaturgi tööd? Mis on teie jaoks dramaturgi töö juures kõige olulisem?

Dramaturgi eriala all mõeldakse tihti veidi erinevaid nähtuseid. Sellel mõistel on kolm peamist tähendust: dramaturg kui näitekirjanik, kes kirjutab näidendi ja annab selle lavastamiseks teatrile üle; lavastusdramaturg, kes käib ise proovides ja aitab trupil proovide käigus lavastust kokku panna, kirjutab pidevalt teksti juurde, otsib täiendavaid materjale jm; teatri kirjandustoa töötaja, kes koostab kavalehti, tõlgib, toimetab tekste jne. Mina olen kuskil kõigi nende rollide vahepeal. Ametlikult töötan Eesti Draamateatri kirjandustoas, kuid minu peamine ülesanne on kirjutada näidendeid. Ma kirjutan näidendi esimese versiooni üldjuhul iseseisvalt valmis, kuid arendame seda siis proovide käigus koos lavastaja ja trupiga kuni esietenduseni välja. Teeme pidevalt väikeseid muudatusi ja kohendusi, et tekst sobiks just täpselt neile näitlejatele, just sellesse lavaruumi ja kõlaks lavastuslike valikutega võimalikult hästi kokku. Selline kollektiivne loomeprotsess, kus tagasisidet ja ettepanekuid tuleb kogu trupilt, nõuab kannatust, huumorimeelt ja kriitilist mõtlemist – peab aru saama, miks keegi midagi ütleb ja kas need ideed muudavad terviku paremaks või mitte. Tihti peale on dramaturg proovides justkui psühholoogi rollis, kes püüab terviku huvides kõiki osapooli liita. Kui aga tulla tagasi selle juurde, et mis on kõige tähtsam – dramaturg peab oskama kirjutada, tundma teatrit ja selle toimemehhanisme.

Tihti peale on dramaturg proovides justkui psühholoogi rollis.

Millised teemad teid praegu loominguliselt kõige rohkem huvitavad?

Ma olen viimastel aastatel sattunud tegelema ajaloolise ainesega. Nii „Rahamaa” kui ka „Ükskord Liibanonis” kirjutamiseks pidin tegema põhjalikult eeltööd: lugema, tegema intervjuusid jne. Nii pangandus kui Lähis-Ida ajalugu olid minu jaoks enne võõrad teemad. Ühte teemasse „sisse lugemine” on mulle tohutult põnev ja rikastav. Eriti sellepärast, et inimesed on olnud mulle valmis oma isiklikke kogemusi jagama. Ma ei suuda autorina kunagi võistelda sellega, kui rikas ja kõnekas on elu ise. Teemadena huvitavad mind nähtused, millel on laiem ühiskondlik taust – mingid lood või seigad, mis väärivad ühiskonnas lahti rääkimist. Hetkel teen eeltööd uue näidendi jaoks, kus kesksel kohal on kanepi kasvatamine. Teema, millest ma ise ei tea suurt midagi, kuid täna lugesin uudistest, et Tallinnas tarbitakse 45 000 kanepidoosi päevas. Sellest peab rääkima, aga kuidagi nii, et see ei oleks plakatlik ja hinnanguline, vaid et inimesed päriselt ennast ära tunneksid.

Kas te loete dramatiseerimiseks materjali teistmoodi kui lihtsalt enda jaoks?

Tänaseks on tõenäoliselt professionaalne kretinism jõudnud sellele tasemele, et loen igat teksti selle filtriga, et kas ja kuidas seda teatris annaks teha.

Milliseid eesti autoreid või teoseid võiks teie arvates rohkem dramatiseerida?

Kaasaegset eesti kirjandust. Hoiame Draamateatris näiteks alati romaanivõistlusel silma peal, et kas seal kerkib esile lugusid, mida ka teatris jutustada. Tean, et kino otsib samamoodi pidevalt uusi kaasaegseid Eesti lugusid. Näiteks Sven Mikseri „Vareda” on juba kirjutatud suurepäraseks filmistsenaariumiks. Meil on ka väga hea lastekirjandus, mis sobib suurepäraselt lavale. Ise dramatiseeringi praegu Kristiina Kassi „Samueli võlupatja”. See jõuab hilissügisel Draamateatri suurele lavale.

Millist lugu tahaksite kunagi lavale tuua, aga pole veel võimalust saanud?

On päris mitmeid, mis ootavad n-ö oma järge. Näiteks kõik Mart Laari esimese valitsuse aega puudutavad raamatud olen endale juba kokku ostnud, aga pole jõudnud veel otsast lugema hakata. Sündmuseid, mis viisid taasiseseisvumiseni, on meil päris palju kajastatud, kuid seda, mis sai vahetult pärast seda, kui iseseisvus käes, palju vähem. Sellesse teemasse peaks kindlasti sisse vaatama.

Loen igat teksti selle filtriga, et kas ja kuidas seda teatris annaks teha.

Kui peaksite nimetama mõne viimaste aastate lavastuse, mis teid inspireeris, siis milline see oleks?

Viimane oli Rainer Sarneti „Hamlet”. Täiesti teistsugune teatrikeel kui see, mida ise viljelen, aga äärmiselt inspireeriv. Väga poeetiline, tugevad visuaalsed kujundid, head rollid.

Mis on kõige väärtuslikum tagasiside, mida näitleja saab dramaturgile anda?

Kiitus (enesekindlust ja positiivsust on alati juurde vaja) või siis mõni hea idee, mille dramaturg saab vaikselt varastada ja oma näidendis ära kasutada.

Kui proovis kujutatakse näiteks lähedasi inimese surma või mõnda muud väga isiklikku teemat, ning kui siis on trupis nii palju usaldust ja avatust, et räägitakse, kuidas päriselt oma elus sellistel hetkedel on käitutud, mida mõeldud ja kuidas tuntud – see avardab nii inimesena kui ka loojana.

Kus kohas või millisel hetkel sünnib teie looming? Kas teil on mõni meelispaik, kus loete ja kirjutate?

Kuna mul on väiksed lapsed, üritan iga vaba hetke ära kasutada. Pole absoluutselt vahet kus ja mis kell, pole isegi vahet, kas keegi samal ajal samas ruumis omavahel juttu räägib või mitte.

Millist raamatut olete viimase aasta jooksul kõige rohkem soovitanud teistele?

Poliitkorrektsus kõrvale jättes – iseenda „Rahamaad”. Ma olen viimasel aastal väga palju välismaal käinud ning oma loomingust ja Eesti teatrist rääkinud. Ainuüksi Göteborgi raamatumessil pidin ma „Rahamaast” (õigemini selle ingliskeelsest tõlkest „Business as Usual”) rääkima kümneid kordi päevas.

Aga kui enda asjad kõrvale jätta, siis millegi pärast olen soovitanud enda lähemate kolleegide loomingut. Näiteks Tõnu Oja luulekogu „Vahi kuue paiku vahi kuue paiku” või Andrus Kivirähki „Eesti rahva uued jutud”. Mulle on omakorda viimasel ajal kõige enam soovitatud Tõnu Õnnepalu romaani „Tööpäev”, mille kavatsen esimesel võimalusel ette võtta.