Inimeseks olemise mitu tahku
Mis teid Fernando Pessoa loomingu juures lavastajatena kõige rohkem kõnetas ja mis tekitas tunde, et tema looming just praegu lavale võiks jõuda?
„Meid kõnetab Pessoa juures eelkõige tema oskus ja viis vaadelda inimest ning tema sisemaailma. See, kui tähelepanelikult, ausalt ja mänguliselt ta inimese olemasolu ja hingemaastikke uurib. Pessoa küsib lakkamatult, mida tähendab üldse olemas olla.
Meid on huvitanud inimese sisemine vastuolulisus. See, kuidas võime ühel hetkel olla veendunud milleski, mida järgmisel hetkel enam tõeks ei pea. Kuidas meis võivad korraga eksisteerida armastus ja hirm, igatsus ja ükskõiksus, usk ja kahtlus. Pessoa annab sellele kõigele justkui loa olemas olla. Ta näitab läbi poeesia, kui lõputult mitmekülgne ja tabamatu võib olla üksainus inimhing.
Võib-olla kõnetab see meid praegu eriti seetõttu, et elame ajal, mil inimeselt oodatakse sageli üsna selget arusaama iseendast. Me peaksime teadma, kes me oleme, mida tahame ja kuhu liigume. Pessoa tuletab meelde, et inimene ei pruugigi olla nii üheselt määratletav. Et ebakindlus ja vastuolulisus ei ole tingimata puudused, millest tuleks vabaneda, vaid osa inimeseks olemisest.
Ja võib-olla on selles ka midagi vabastavat. Võimalus mitte olla kogu aeg valmis, määratletud ja lõpuni mõistetav.”
Mida tähendab teie jaoks küsimus „Kui palju mind on?” Kas ja kuidas on see vastus antud lavastusprotsessi jooksul muutunud?
„See küsimus on olnud meie lavastusprotsessi üks kesksemaid lähtepunkte. Kui palju erinevaid minasid mahub ühte inimese? Kes ma olen siis, kui ma ei täida parasjagu ühtegi rolli? Ja kas on olemas päris mina, kelle juurde oleks võimalik jõuda?
Lavastusprotsessi jooksul oleme üha enam tajunud, kui mitmekihiline ja muutlik on inimese olemus ning kuidas erinevad kogemused ja suhted toovad meis esile erinevaid külgi. Samas oleme jõudnud arusaamani, et selle paljususe keskel on inimese üks olulisemaid suundi leida oma sisemine kese, mis võimaldaks jääda iseendaks ka pidevas muutumises.”






