Ei juhtu vist tihti, et suur välismaine kirjastus teeb Eesti lastekirjanikule ettepaneku kirjutada ja illustreerida üks äge pildiraamat. Sinule tegi sellise ettepaneku Inglise kirjastus Thames & Hudson. Kuidas nad sind leidsid?
Oli tõesti tore leida ühel päeval oma meilikastist T&H kiri ettepanekuga kokku saada ja võimalikku koostööd arutada. Esimesest kirjast “Kõrva” raamatu ilmumiseni läks küll õige mitu aastat, sest mul olid toona muud projektid pooleli ja ka seda õiget ideed uueks raamatuks ei olnud kohe võtta. Eks nad on tegelikult üsna hästi kursis sellega, mis maailmas illustratsiooni vallas toimub. Mul on tihe koostöö Prantsusmaa kirjastusega Rouergue, mida Eestis küll nii hästi ei teata, kuid mis on Euroopas tuntud kui kindel kvaliteedimärk. Tõenäoliselt tõstis see nende silmis minu usaldusväärsust.
Tuli Thames & Hudsoni ettepanek sinu jaoks üllatusena või olid salamisi sellist pakkumist oodanud?
Salamisi lootsin küll. Eks igale autorile on tema raamatud kallid ja soov, et neid hästi koheldaks, iseenesestmõistetav. Kirjastus, mis raamatu välja annab, on justkui raamatu kodu ja perekond ning mulle on tõesti oluline, et mu kutsikad leiaksid endale üle maailma head kodud. Mul on tõlkeraamatutega olnud ka kehvemaid kogemusi, mistõttu olen kirjastajate osas mõnevõrra valiv. Olin enne T&H pakkumist varem tõrjunud ühe väikese Briti kirjastuse huvi ning hiljem mõelnud, et ehk olin olnud seda tehes liiga enesekindel – Suurbritannia ja USA raamatuturule on väljaspoolt ingliskeelset maailma väga raske pääseda – aga nüüdseks tean, et talitasin õigesti.
Aastaid tagasi kirjutasid ja illustreerisid lasteraamatu ka Jaapani kirjastuse tellimusel. Kuidas need kaks kogemust erinesid?
Olen lisaks jaapanlastele ja inglastele teinud mitu pildiraamatut ka prantslastele ning kõik need kogemused on olnud erinevad. Kõigil kolmel kirjastusel on lisaks sellele, et nad on tõepoolest oma ala profid, ka omad erilised tugevused – jaapanlastele tehtud raamatute trükikvaliteet on lihtsalt vapustavalt hea, prantslastel on ülivinge disain ja inglaste raamatud on jõudnud üle maailma kõige parematesse raamatupoodidesse, sinna, kuhu ühel raamatul on tõesti keeruline pääseda. Aga tööprotsess ise nii väga ei erinegi. Ma loon kõiki neid asju ikka oma kodus, oma kirjutuslaua taga, oma kahe käe ja ühe peaga. Siinjuures ei ole vahet, kas ma joonistan sünnipäevakaarti sõbrale või raamatukaant kaugele välismaa kirjastusele.
Mind on sinu lasteraamatute juures puudutanud just eneseusu ja iseendaga sõbraks saamise teema. Sellest räägib suuresti ka “Kõrv” / “The Ear”. On see sinu enda jaoks oluline teema või näed, et just lapsed vajavad seda sõnumit?
See oli mu jaoks oluline lapsena ja on ka praegu. Õigus olla enda moodi ja samas aktsepteeritud teiste poolt, soov leida mõttekaaslasi ja sõpru – see ei sõltu vanusest. Lastele on vaja tuge ja teadmist, et teistsugune olemine on okei või õigemini lausa lahe.
Kas “Kõrva” ingliskeelses ja eestikeelses verisoonis on ka mingeid erinevusi?
Jaa, üks väike erinevus on. Eestikeelses raamatus on kurja ämbliku nimeks Riina, aga inglaste ja ameeriklaste raamatus ämblikul nime pole. See oli kirjastuse soov jätta ämblik nimeta, samas ma ise arvasin, et kodumaises raamatus võiks nimi jääda. Tundus, et see lisab tegelasele värvi. Ma jupp aega veel otsisin sellist nime, mida tänapäeva lastele ei panda, sest ei tahtnud ühtki Riina-nimelist last kurvastada. Kui raamat ilmus, siis sain järsku aru, et võib juhtuda, et mõne lapse ema nimi on Riina või siis vanaema nimi. Nii et kasutan siinkohal võimalust ja vabandan kõigi toredate Riinade ees, kel pole ämbliku õelusega mingit pistmist. Nende nimedega ongi alati keeruline.
Meie andmetel oled tõlgituim lastekirjanik Eestis. Oled sa saanud ka lugejate tagasisidet nendest kaugetest riikidest, kus su raamatud ilmunud on, näiteks Koreast?
Koreast ei ole, Jaapanist küll. Kõige rohkem on kirjutatud Prantsusmaalt – seal vist ongi lugejatel rohkem tavaks kirjanikega ühendust võtta ja neile lihtsalt hästi öelda ilma, et sellega kaasneks autogrammisoov või mõni muu palve.
Kirjanikke on erinevaid – mõned suudavad tööd teha vaid siis, kui ülejäänud maailm magab, mõni töötab rangelt üheksast viieni. Milline näeb välja sinu päev, kui hetkel on raamat kirjutamisel või joonistamisel?
Kuivõrd mul on lapsed ja meie kodu ei ole teab mis suur, siis ei saa ma endale uhket eraldatust lubada. Olen õppinud töötama nii, et ümbruskond kajab mürtsudest ja mütsatustest ning üle pea lendavad pallid. Muidugi on kõige viljakam tööaeg siis, kui lapsed on kodunt ära koolis, aga nende tundidega ei jõua kuigi palju teha. Kui tähtaeg on lähenemas, siis tuleb töötada kogu aeg, vahel ka une arvelt lisatunde näpates.
Teame, et täiskohaga kirjanik ei saa endale lubada inspiratsiooni ootamist. On sul välja kujunenud nipid, kuidas inspiratsiooni esile kutsud?
Kirjutamise inspiratsioon tuleb töö käigus, ka jalutamine aitab. Väga hea on, kui eelmisel päeval on mõni mõte jäänud lõpuni kirja panemata, siis on mõnus poole pealt jätkata. Joonistamise juures on üsna palju ka käsitööd, siin on inspiratsioonist olulisem lihtne töökus.
Kas mõni päev on ka selline, kus loomingulises plaanis mitte midagi välja ei tule? Mõte ei liigu ja kõik jooned, mis paberile vead, tunduvad valed?
Jaa, ikka. Siis on päris halb olla ja pole muud teha, kui proovida säilitada rahu ja mitte lähedaste peal oma ängistust välja elada. Teinekord on siis mõistlik alustada kõike täiesti uuelt lehelt, kirjutada või joonistada hoopis muus laadis, kui varem plaanitud. Rebidagi kõik puruks, kustutada fail. Nässu läinud töö silumine ja parandamine aitab harva.
Kas sinu joonistamistel on ka oma helitaust ehk soundtrack? Oleme kuulnud, et on illustraatoreid, kes kuulavad lasteraamatute illustreerimise ajal näiteks süvafilosoofilisi loenguid, on ka neid, kes vaatavad ära 9 hooaega lemmiksarja või kuulavad müramuusikat.
Kui mul on joonistamise juures käsil selline nokitsemine, mis eeldab vähem loomingulisust ja rohkem käsitööd, siis meeldib mulle samal ajal kuulata klassikalist džässi. Raamatu idee väljamõtlemise juures ja ka kirjutamise puhul on parim taust vaikus – siin oleks muusika vaid segajaks.
Kas tunned vahel, et kirjaniku-elu on kuidagi üksildane ja muust maailmast eraldatud? Või sulle just sobib kergelt introvertne omaette olemine?
Jaa, see on tõepoolest äärmiselt üksildane amet ja tõsi on ka see, et ma naudin üksildust, mis on vist tuttav tunne neile, kes pole oma elus kuigi palju üksi saanud olla ja tajuvad üksiolekut luksusena. Kui raamat, mida ma parajasti kirjutan, endale korda läheb, siis keerlevad kõik mõtted niikuinii loodava ümber ja selle kõrvalt ma kuhugi seltskonda väga ei kipu. Siis võib nädalavahetus maal või teatriskäik olla tõeline piin. Ma ei ole ka väga suur lugejatega kohtuja ega festivalidel esineja, ehkki kutseid tuleb palju. Lihtsalt ei jõua. Õnneks on mul häid sõpru, kes mind mõistavad – nendega suhtlen tihemini neil perioodidel, kui looming ei ole nõnda esiplaanil.
Millises maailmas sa elada tahaksid?
Eks ikka sõbralikus. Arukate ja õnnelike inimeste keskel.
Ja lõpetuseks – oled sa viimasel ajal midagi eriti head lugenud?
Võin soovitada Julian Barnesi “Aja müra”, mis äsja eestikeelsena ilmus. Hiljuti sai loetud ka Elena Ferrante “Minu geniaalset sõbrannat”, mis on köitvalt kirjutatud ja võiks sobida lugejale, kes liiga raskeid ja aeglaseid raamatuid ei armasta. Sellele ilmus äsja eesti keeles ka järg, mida ma lugeda veel jõudnud pole.
Aitäh, Piret!
Nii ingliskeelne “The Ear” kui ka eestikeelne “Kõrv” on meie poodides saadaval. Lugege ja tundke meie lastekirjanike üle uhkust!
Küsimusi esitas illustraator Sirly Oder.
Piret Raud “Kõrv”
Kõrv tunneb ennast ilma peata üksildase ja nõutuna. Kuid selgub, et ta on hea kuulaja ja leiab tänu sellele uusi sõpru. Piret Raua uuele lasteraamatule on inspiratsiooni andnud lugu Vincent van Goghi kõrvast. Loe edasi…
Kõik Piret Raua raamatud leiad meie e-poest.
