Kuidas sündis „Elektro“ ja mida see teie jaoks sümboliseerib?
„Elektro“ on omamoodi päevik, millesse panin kirja mõtteid ja seoseid, mida ärevaks muutunud aeg minus tekitab. Esimesed read panin kirja veebruaris 2022, kui Vene tankid Kiievi poole liikusid. Olin nädal peale sissetungi Pariisis, rõdudel rippusid Ukraina lipud ja üsna jahedas õhus kirvendas kõhe teadmatus. Mul on kombeks läbi kirjutamise iseenda ja maailmaga ühenduses olla. Tekst ise ongi siis minu peegeldus järsult pingelisemaks muutunud olukorrale maailmas. Hakkasin selle pinge seest otsima asju, mis tuge pakuksid või mis pakuksid vähemalt äratundmist arusaamadest, mis tundusid alles hiljuti iseenesest mõistetavad.
Milliseid teemasid ja tundeid tahtsite kindlasti sellesse luulekogusse talletada?
Tahtsin vaadata jõhkruse ja segaduse taha ja veenduda, et ka kõik õrn ja hea on endiselt alles, sellesse peab endiselt uskuma, selle peab segaduse tagant üles leidma ja seda peab pühitsema. Tahtsin endale justkui üle kinnitada, et sõda ja vägivald pole normaalne ja sellega ei tohi leppida.
Mul on kombeks läbi kirjutamise iseenda ja maailmaga ühenduses olla.
Kuidas tajute luule rolli tänases maailmas? Kas luule võib pakkuda midagi, mida proosa või teater ei saa?
Luule on üks kõige vahetumaid võimalusi puutuda kokku teise hingega. Igal kunstižanril on oma miski, mida teised žanrid päriselt samamoodi pakkuda ei saa. Ja luule roll tänases maailmas on ilmselt samasugune nagu alati. Sest maailm on alati segaduses, alati otsingutes, me püüame alati mõista ja sõnastada seda, mis meiega kõige selle keskel toimub. Me ei tea ju mitte midagi, mis on see maailm ja üldse laiemalt kogu see imeväärne universum, milles me elame, see ilmselt ei muutu kunagi. Senikaua on igasugused mõtisklemiseks sobivad vormid nagu näiteks ka luule igati käepärased vahendid, millele imestades või kaheldes või mõistmist otsides toetuda. Võib-olla peaks siiski praeguse keskendumisraskustes vaevleva ajastu huvides mainima, et luulet saab lugeda väga väikeste ampsudena, see võiks olla küllatki jõukohane.
Mis teeb ühest luuletusest hea luuletuse? Mis on hea luuletuse tunnused?
Hea luuletus võiks olla mingisuguse isikliku kogemuse, taju, ulma, seose või päris argise mõtte täpne ja seetõttu ka võimalikult ökonoomne sõnastus. Luuletus võib ju olla ka päris absurdne või pöörane ja mistahes teemal, aga ometi tajume lugedes kohe, kas see on ka aus ja täpne.
„Elektro“ räägib sihi otsimisest ja armastuse hoidmisest. Kas need teemad tulid teie juurde loomulikult või otsisid neid teadlikult?
Need teemad võimendusid koos äravaks muutunud ajaga. Mõtlen neile teemadele ju alati, keerulised ajad panevad lihtsalt pingelisemalt otsima.
Mida tahaksite, et lugeja „Elektrost“ kaasa võtaks?
Ma loodan, et lugedes oleme mingisuguses ühises kogemuses või vaimses ruumis ja see muudab olemise kuidagi kergemaks. Jah, muidugi peame ennast kaitsma võimaliku väljastpoolt tuleva agressiooni vastu, aga peame ennast kuidagi kaitsma ka iseendasse koguneva lootusetuse ja meeleheite vastu.
Mis teid kõige rohkem üllatab, kui keegi teie luulet tõlgendab täiesti teise nurga alt?
Ma pole sellist tagasisidet saanud, kus mõnda mu teksti täiesti teise nurga alt tõlgendatakse, oleks üsna põnev seda kuulda. Aga laiemalt ikka üllatab meeldivalt, kui su tööst leitakse mingi seos või tähendus, millele sa ise pole tulnudki, mingi kihistus, mis teise jaoks avaneb, see ei pea olema täiesti teise nurga alt, lihtsalt miski, mida andis sealt lisaks välja lugeda.
Katkend luulekogust „Elektro“
