Kui oluline on teie hinnangul tõlkija „nähtamatus“, kas ideaalne tõlkija peaks jääma varju või võib tema hääl olla tajutav?
See on üks lõputu arutlusteema, mul ei ole selles osas jäika seisukohta. Lugejana võin väga nautida raamatuid, mille puhul unustan justkui lausa ära, et tegemist on tõlketeosega, aga samamoodi on põnev ja rikastav mõni teine tõlge, kus ma tõlkijat rohkem märkan (näiteks tajun teatavat eripära tema keelekasutuses või sekkub ta allmärkustes jne). Oleneb raamatust, oleneb teostuse kvaliteedist. Mõnigi küsimus on maitse asi ja kõik lähenemised ei pruugi meeldida, aga tõlke, nagu üldse loomingulise tegevuse puhul, ei ole õiget ja valet tulemust. Kui muidugi jätta kõrvale lausa vigane ja ebaprofessionaalne teostus.
Kui palju peab tõlkija olema autorile truu ja kui palju sihtkeelele?
See küsimus jätkab mõnes mõttes eelmist teemat, jällegi annan igava „nii ja naa“ vastuse: tuleb olla truu nii autorile kui sihtkeelele, küsimus on tasakaalu leidmises. Autoritruudus ei tähenda ju seda, et tema teksti antakse edasi üksüheselt. Lihtsat näidet tuues – kui kirjanikule on omane loomulik lause, siis peaks minu arvates tema lause olema loomulik ka sihtkeeles. Sellises olukorras oleks sõnasõnaline ületoomine kirjaniku reetmine. Kui kirjaniku väljendusviis on „imelik“, siis las ta kõlab imelikult ka eesti keeles, ma ei arva, et peaks liigselt ära siluma.
Millised on suurimad ohukohad ilukirjanduse tõlkimisel tänapäeval?
Mis mind tänapäevase tõlkekirjanduse juures häirib, on teatav ühekülgsus – kirjandusmaailm, nii nagu maailm üldse, on palju rikkam kui ainult ingliskeelse kultuuriruumi poole vaadates kipub paistma. Mulle meeldiks küll, kui ingliskeelset kirjandust ei imetletaks päris kriitikavaba andumusega: see puudutab kõiki tasandeid alates sellest, millist kirjandust tõlgitakse (ka teistest keeltest tõlgime sellist kirjandust, mille ingliskeelne maailm on juba heaks kiitnud), ja lõpetades kõige silmapaistvamalt sellega, mismoodi raamatud lausetasandil on tõlgitud. Niisugused tõlked, mille puhul lugedes hakkavad automaatselt peas jooksma ingliskeelsed subtiitrid, ei vasta päris minu maitsele. Aga eks kõik see on osa suuremast poliitilisest ja kultuurilisest dünaamikast.
Kuidas on tõlkija roll Eestis viimastel aastatel muutunud?
Selles tõlkekirjanduse valdkonnas, millega mina kokku puutun, ei ole ma tegelikult tajunud tõlkija rollis erilisi muutusi. Kui mõelda tehisaruga seonduvale, siis on kindlasti palju lolli tööd, millest see saab meid säästa, ka tõlkevaldkonnas. Kuid väärtkirjanduse tõlkimisel masin inimese tööd üle ei saa võtta, arvan ma heauskselt, see on siiski loominguline tegevus, kus inimlik säde on oluline.
Olen kahjuks näinud häid tõlkijaid oma kutsumusest mistahes palgatöö kasuks loobumas …
Väike muutus ühiskondlikus plaanis see, et on hakatud püüdlema sinnapoole, et tõlkijad ja teised loojad võiksid ka saada sotsiaalmaksuga maksustatavat palka. Olen kahjuks näinud häid tõlkijaid oma kutsumusest mistahes palgatöö kasuks loobumas, kui perekondlikud kohustused ei võimalda enam uljast vabakutselise elu, või siis ülekoormuse tõttu rängalt läbi põlemas. See ei peaks ju nii olema.
Milliste tõlkijate töid olete imetlenud? Kas oskate soovitada mõnda raamatut, mis on teie arust fantastiliselt tõlgitud?
Kulka tõlkekirjanduse aastaauhindade žürii liikmena oli hea võimalus end põhjalikumalt värske tõlkekirjanduse lugemisele pühendada ja loomulikult soovitan kõhklusteta kõiki auhinnale nomineerituid: Liisi Rünkla, Mart Kuldkepp, Indrek Koff, Maarja Kangro, Aet Varik ja Sigrid Tooming on kõik tipptegijad, kelle tõlgetel on kindel kvaliteedimärk. Mõni neist on esile tõstetud mitme möödunud aastal ilmunud tõlkega, aga toon siinkohal välja igaühelt ühe (tõlkijate nimetamise järjekorras): ülimalt musikaalne J. A. Bakeri „Rabapistrik“; lustakas ja möllukas „Noole-Oddi saaga“; väga väärikas klassika, Fernando Pessoa „Rahutuse raamat“ (sellest on eesti keeles nüüd kaks tõlget, aga erinevas valikus – teine on Leenu Nigult, tasub lugeda mõlemat); Ernst Jandli mõnusalt vimkaderohke ja leidlikest tõlkelahendustest pakatav „Õnnesoov“, mis ei tohiks hirmutada ka luulekaugemaid lugejaid; David Foster Wallace’i obskuurne jutukogu „Unustus“ ; Amelie Skrami 19. sajandi naise maailma avav „Constance Ring“.
Tõlkijaid, kelle tööd ma tõesti imetlen, on muidugi veel. Väga elamuslik on Heli Alliku tõlgitud Louis-Ferdinand Céline’i „Sõda“, kui nimetada tema värskeimat tõlget. Heli Allik on pigem „nähtav“ tõlkija, kindlasti isikupärase stiiliga ja sellisena väga põnev ja stimuleeriv. Hoopis teistsuguse, hästi puhta, tundliku ja delikaatse tõlkijakäega on Maria Kall, kes tõlgib katalaani ja hispaania keelest; tema tõlgetest soovitan Irene Solà maagilist romaani „Mina laulan ja mägi tantsib“ ning Emma Reyese sügavalt puudutavat „Emma raamatut“. Alati hämmastab mind ka, kui sujuvalt ja loomulikult liigub läbi väga keerukate tekstide Maarja Paesalu, kelle tõlgetest mainin siin kuubalaste loomingut: hispaaniakeelse kirjanduse klassiku Alejo Carpentieri „Valgustuse sajand“ ja möödunud aastal ka Prima Vista festivali osalejana Tartut külastanud Leonardo Padura intelligentsed krimkad.
Mida soovitaksite noortele, alles vähese kogemusega tõlkijatele, kes unistavad kunagi samale auhinnale kandideerimisest?
Lugege eestikeelset kirjandust, nii algupärast kui tõlkekirjandust.
Kuidas teist üldse sai tõlkija? Kas see oli teadlik valik või pigem juhuste jada?
Tõlkijaks saamine oli kindlasti minu unistus ja päris pikka aega arvasin, et see on nii üllas amet, et mina selleni küll ei küündi. Lõpuks siiski võtsin kokku julguse pöörduda oma endise õppejõu Jüri Talveti poole ja sain temalt esimese tõlketöö. Kuna suurtes kirjastustes algaja hispaania keele tõlkija arglikud pöördumised ja tõlkimisettepanekud tähelepanuta jäid, siis tulin lihtsameelsele mõttele teha oma kirjastus, alustasime koos Maris Klaasiga. Nüüdseks on Toledo kirjastus tegutsenud üle 12 aasta, vahendades peamiselt hispaaniakeelseid kirjanikke, ja kuigi tõlkimine ei moodusta toimetamise, kirjastamise ja muude ettevõtmiste kõrval põhiosa minu tööst, pean end esmajärjekorras kindlasti tõlkijaks, see on mu kutsumus.
Pean end esmajärjekorras kindlasti tõlkijaks, see on mu kutsumus.
Milliste raamatute tõlkimine on teile enim meelde jäänud, miks?
