Kui esialgse käsikirjaga kirjastuse poole pöördusid, olid kohe kindel, et tahad kirjutada teksti luulevormis. Räägi meile natuke lähemalt, kust selle inspiratsiooni ja nägemuse said? Luule ei ole meil teadupärast just kõige paremini müüv žanr.
“Pilve teel” luuletus hakkas ühel kargel varahommikul pojaga mänguväljakul olles end mu peas ise kokku panema. Sel hetkel ei osanud ma muidugi arvata, et sündida võiks raamat. Need olid lihtsalt minu enda mõtted ja tunded, mis võtsid luulevormi. Hiljem kodus kirjutasin veel ja õhtuks oli luuletuse algvorm koos.
Muretsesin selle pärast, et luulevormi ehk ei võeta hästi vastu. Proovisin mitu korda kirjutada proosaks ümber, kuid sisetunne ütles, et see lugu tahtis olla luule. Soovisin luulevormiga rõhutada teksti tähenduslikkust ja emotsionaalsust. Usun, et riim ja rütm tekstis toetavad lapse kõne arengut.
Oleme nõus, et sellise sügava ja inspireeriva sisuga tekst tuleb kõige paremini välja just luulevormis! Paljud lugejad on kirjastusele saatnud oma lemmiklehekülgi ja mõttekäike ning arutelusid, inimestele väga meeldib tekstiga samastuda ja leida jõudu keerulisematest hetkedest üle saamiseks. Lisaks pilvedele ja meteoroloogiale tunnetavad paljud raamatusõbrad selles tekstis aga ka enese- ja väärtushinnangute arutelu. Kas see võis samuti olla üks sinu eesmärke? Tõmmata rahumeelselt tähelepanu vähemustele ja erisustele? Kas oleksid valmis ka tooma mõne isiklikuma näite?
Mul on suur rõõm, et lugejad leiavad raamatust tuge ja äratundmishetki. Jätsin loo tähenduse teadlikult lahtiseks. Soovin, et iga lugeja tõlgendaks raamatut just nii, nagu talle kõige hingelähedasem on. Minu jaoks on see lugu eneseleidmisest ja raskuste ületamisest. Kirjutasin “Pilve teel” ajal, kui meie pere püüdis toime tulla poja autismidiagnoosiga. Mõistsin, et meie tee ei saa olema selline nagu ette kujutasin, kuid uskusin, et elul on varuks palju rõõmsaid üllatusi. Mistahes väljakutsetega keegi silmitsi seisab, loodan ma, et “Pilve teel” pakub inspiratsiooni ja julgustab minema edasi. Oluline on endasse uskuda ja märgata lahkusega ka teisi enda ümber. Väikesed lisategelased raamatus sümboliseerivad just seda – me kõik oleme teel.
Lisaks sisukale tekstile saab pisike lugeja lasta end kaasa haarata ka imeilusatel piltidel. Ja mitte ainult pisike lugeja! Ka täiskasvanud otsivad hoolega detaile ja kirjutavad meile, mis illustratsioon nende lemmik on. Kuidas sa ikkagi nii hästi joonistada oskad?
Mulle on lapsest peale meeldinud joonistada lugusid ja mõelda välja tegelasi. Suviti maal vanaema juures olles leiutasime parima sõbrannaga fantaasiarohkeid seiklusi kõige igapäevasematest olukordadest. Põnevad lood on igal pool meie ümber, kui oskame neid vaid märgata.
Joonistamine on alati olnud mu hobi. Põhikoolis käisin kunstikallakuga klassis ja mul oli kindel soov õppida kunsti ka ülikoolis. Tallinna Ülikool pakkus selleks suurepärase võimaluse. Sain katsetada väga paljusid erinevaid kunstivorme ning lisaainetena võtta näiteks 3D-modelleerimist ja filmi.
“Pilve teel” on sinu kõige esimene väljaanne. Sellised n-ö nullist koostatud raamatud võtavad tegelikult aega rohkem kui esialgu arvata võiks. Kuidas iseloomustaksid raamatu valmimisprotsessi autori vaatenurgast?
Kui esialgne luuletus valmis päevaga, siis joonistamise protsess võttis palju kauem aega. Esmalt jäi luuletus peaaegu aastaks sahtlisse, aga pilveke triivis endiselt mõtetes. Esimese versiooni joonistamiseks läks peaaegu aasta. Käsikirju välja saates tundsin suurt ärevust, kuna see lugu oli saanud mulle väga südamelähedaseks. Oli ka palju tagasilööke ja hetki, mil kaalusin poolelijätmist. Võtsin end siiski kokku, täiendasin illustratsioone ja proovisin uuesti. Õnneks oli minu ümber palju lähedasi, kes toetasid ja julgustasid. Rahva Raamatuga sujus töö suurepäraselt. Tundsin, et meie nägemus raamatust klappis hästi.
Raamatusõpradena oleme me alati huvitatud, mida autorid ise loevad. Jäta meile mõni soovitus!
Mulle pakuvad alati huvi Paulo Coelho mõtted. Viimati lugesin “Manuscript Found in Accra“. Tema raamatutest on mitmed, mille juurde tagasi pöördun ja huvitaval kombel jutustavad nad mulle iga kord veidi erineva loo. Vahel, kui mõni mure peas keerleb ja ei leia kuidagi lahendust, avan raamatu suvalisest kohast ja vaatan, mis sõnum mulle sealt vastu vaatab.
J. M. Barrie loodud Peeter Paani maailm on mulle lapsepõlvest saadik olnud südamelähedane. See on nii mitmetahuline lugu, mis kasvab koos lugejaga ning mille sõnum on ajatu. Kuidas astuda vastu elule, kaotamata lapselikku elujanu.
Kaidi Kruus “Pilve teel“
“Pilve teel” on põnev, hariv ja armas lugu pisikese pilvekese arengust ja eneseleidmisest. Olenemata meie taustast ja isiklikust eluteest on kõigil soov olla armastatud, aktsepteeritud ja õnnelik. Mõned sündmused võivad meid elus tabada ootamatult ja võti nende ületamiseks on läheneda avatud südamega. Loe edasi…
