See lihtne, kuid haarav küsimus on selle köitva ja tundeküllase draama keskmes, mis on ühtlasi ka kaunis ja õrn austusavaldus Louisa May Alcotti ajatule romaanile „Väikesed naised” ning kujutab liigutavalt võimalusi, mis avanevad, kui armastame inimest just sellisena, nagu ta on.
„See on üks neid haruldasi romaane, mille erakordsed tegelased on nii kaunilt edasi antud, nagu oleksid nad sinu parimad sõbrad, ja sa oled tänulik, et saad viibida nende seltskonnas.” – Oprah Quarterly
Tutvu raamatuga lähemalt allolevas katkendis!
Ülikoolis õppekava koostades tõmbas Williamit ajalooainete poole. Tema teadmistes maailma toimimisest haigutasid suurena tunduvad augud ja talle näis, et ajalugu teab vastuseid. Ta hindas seda, et akadeemiline ainekäsitlus vaatleb eraldiseisvaid sündmusi ja leiab mustreid. Kui juhtus see, siis juhtus too. Miski ei olnud täiesti juhuslik ning nii võis tõmmata joone Austria ertshertsogi atentaadi ja maailmasõja vahele. Ülikoolielu oli liiga uus, et olla ette aimatav, ja Williamil oli raske leida tasakaalutunnet, kui ta ühiselamu lärmakas koridoris kõndides seisis silmitsi elevil üliõpilastega, kes tahtsid tervituseks patsi lüüa. Ta jagas oma päevad kolme tegevuse vahel: õppimine raamatukogus, treenimine korvpalliplatsil ja osavõtt loengutest. Igas neist kohtadest teadis ta, mida teha. Klassiruumis vajus ta alati toolile, avas kaustiku ja tundis, kuidas keha kergendunult lõdvestub, kui õppejõud rääkima hakkab.
Loengute ajal märkas William harva teisi üliõpilasi, kuid Euroopa ajaloo seminaris torkas talle silma Julia Padavano, kelle näol püsis alatine halvakspanu ja kes ajas õppejõu – ühes peos suurt kägarasse surutud taskurätti hoidva Inglise vanahärra – oma küsimustega hulluks. Tüdruku pikad lokkis juuksed liikusid ta särava näo ümber otsekui kardinad, kui ta ütles midagi seesugust: Professor, mind huvitab Clementine’i roll selles kõiges. Kas polnud ta mitte Churchilli peamine nõuandja? Või: Kas te selgitaks sõjaaegset kodeerimissüsteemi? Kuidas see täpsemalt töötas? Ma tahaks mõnd näidet.
William ei võtnud kunagi klassis sõna ega kasutanud õppejõu vastuvõtuaegu. Ta uskus, et üliõpilase asi on suu pidada ja imada endasse nii palju teadmisi kui võimalik. Ta jagas õppejõu arvamust lokkispäisest tüdrukust, pidades tema sagedasi vahelehüüdeid ja küsimusi (mis küll Williami meelest olid tihti huvitavad) ebaviisakateks. Tõsise õppetöö kanga moodustasid kuulavad üliõpilased ja tarkust jagav õppejõud, kes hoolikalt sõnavaipa lahti rullis; too tüdruk aga torkas kangasse auke, nagu poleks selle olemasolust teadlikki.
Ühel pealelõunal pärast loengut William ehmus, kui tüdruk tema kõrvale ilmus ja ütles: „Tere! Mina olen Julia.”
„William. Tere!” Ta pidi hääle puhtaks köhatama; need võisid olla esimesed sõnad, mis ta sel päeval lausus. Tüdruk tunnistas teda suurte tõsiste silmadega. William märkas, et päikese käes omandasid ta pruunid juuksed kohati meekarva läike. Ta näis nii väliselt kui ka sisemiselt säravat.
„Miks sa nii pikk oled?”
Selles polnud midagi ebatavalist, et inimesed Williami kasvu jutuks võtsid. Iga kord, kui ta ruumi sisenes, pidas enamik inimesi vajalikuks midagi öelda, ja William mõistis, et ta pikkus üllatab neid. Ta kuulis nädala jooksul korduvalt küsimust: „Kuidas seal ülal õhk ka on?”
Aga Julia näis oma küsimust esitades kahtlustav ja see ilme ajas Williami naerma. Ta peatus oma teel üle nelinurkse siseõue ja ka tüdruk jäi seisma. William naeris harva ja ta käed hakkasid surisema, nagu oleks nad just ärganud hapnikuvaesest unest. Teda valdas tunne, nagu kõditataks teda meeldivalt. Hiljem meenutas William seda hetke ja teadis, et just siis ta armuski tüdrukusse. Või täpsemalt, tema keha armus tüdrukusse. Keset nelinurkset õue meelitas ühe konkreetse tüdruku tähelepanu tema sisemuse nurgakestest ja sopikestest välja naeru. Williami kehal, mis oli väsinud ja tüdinenud tema kõhklevast meelelaadist, ei jäänud üle muud, kui käivitada tulevärk ta närvilõpmetes ja lihastes, andmaks märku, et midagi tähenduslikku on toimumas.
„Miks sa naerad?” küsis Julia.
William suutis oma lõbususe suuresti maha suruda. „Ära solvu, palun,” sõnas ta.
Tüdruk noogutas kannatamatult. „Ei solvu.”
„Ma ei tea, miks ma nii pikk olen.” Salamisi ta siiski uskus, et oli kasvanud nii pikaks tahtejõu najal. Arvestatav korvpallur peab olema vähemalt meeter üheksakümmend pikk, ja Williamile oli see nii väga korda läinud, et kuidagi oli tal õnnestunud geneetika seljatada. „Ma mängin siinses kossutiimis.”
„No siis oled sa selle vähemalt oma eeliseks pööranud,” lausus tüdruk. „Võib-olla ma tulen mõnda mängu vaatama. Üldiselt ei tunne ma spordi vastu huvi ja käin linnakus üksnes loengute pärast.” Ta vaikis veidi ja lisas siis kiiresti, otsekui piinlikkust tundes: „Ma elan kodus, et raha kokku hoida.”
Julia lasi Williamil oma telefoninumbri ajalookaustiku kaanele kirja panna ja enne, kui tüdruk minema kõndis, oli noormees andnud lubaduse talle järgmisel õhtul helistada. Mõnes mõttes polnud olulinegi, kas William oli temasse armunud või mitte. Näis, et keset seda nelinurkset siseõue oli see neiu otsustanud, et neist saab paar. Hiljem rääkis ta Williamile, et oli teda juba nädalaid loengutes jälginud ning noormehe tähelepanelikkus ja tõsidus olid talle muljet avaldanud. „Sa polnud tobe nagu teised poisid,” ütles ta.
Isegi pärast Juliaga kohtumist kuulus suurem osa Williami ajast ja mõtetest korvpallile. Keskkoolis oli ta olnud meeskonna parim mängija; Northwesternis avastas ta oma meelehärmiks, et kuulub nõrgemate hulka. Selles tiimis ei piisanud tema pikkusest, et silma paista, ja teised noormehed olid temast tugevamad. Enamik neist oli juba mitu aastat tõstmisega tegelenud ja William sattus paanikasse, et polnud ise taibanud sama teha. Teda oli trennis kerge kõrvale tõugata või pikali lükata. Ta hakkas enne treeningut jõusaalis käima ja jäi hiliste tundideni palliplatsile, et eri nurkade alt pealeviskeid harjutada. Ta oli pidevalt näljane ja kandis jakitaskutes kaasas lisavõileibu. Ta taipas, et selles tiimis kujuneb tõenäoliselt tema rolliks olla meeskonna „liim”. Söötude andmisel, pealevisetel ja kaitses oli ta piisavalt hea, et temast kasu oleks, kuigi ta polnud andekas sportlane. „Kõrge korvpalli IQ, aga hüpped ei kõlba,” kuulis William üht treeneritest tema kohta ütlevat, kui nad ei teadnud, et ta on kuuldekaugusel.
/…/
Julia tuli detsembri alguses üht reedeõhtust mängu vaatama, ja kui William teda tribüünil märkas, läks tal silme eest uduseks ja ta söötis palli vastasvõistkonnale. „Hei!” hüüdis Kent platsil Williamist mööda tormates. „Mis jama see oli?” Kaitses tegi William kaks vaheltlõiget, mis kallutasid mängu Wildcatside kasuks. Ründel, otse kolmepunktijoone tipust saatis ta palli põrgatusega nurgas vabaks jäänud viskajale. Vahetult enne poolajavilet kraaksatas Kent: „Selge! Sul on tüdruk saalis! Kus ta on?”
Pärast mängu – Wildcatsid võitsid ja William oli teinud hooajaalguse parimad mänguminutid – ronis ta tribüünile Juliat otsima. Alles lähemale jõudes nägi ta, et Julia istub koos kolme tüdrukuga, kes on temaga nii sarnased. Neil kõigil olid ühesugused taltsutamatud õlgadeni ulatuvad lokkis juuksed. „Need on mu õed,” ütles Julia. „Tõin nad kaasa sind skautima. Nii vist öeldakse korvpallis?”
William noogutas ja – nende nelja tüdruku uurivate pilkude all – tajus äkki väga teravalt, kui lühikesed on ta korvpallipüksid ja kui napp ta varrukateta särk.
„Meile meeldis,” sõnas üks nooremana näivatest tüdrukutest, „kuigi see tundus kurnav. Ma pole vist elu sees nii palju higistanud, kui sina seal platsil. Mina olen Cecelia ja tema on mu kaksikõde Emeline. Me oleme neliteist.”
Emeline ja Cecelia suunasid talle sõbralikud naeratused ja William naeratas vastu. Julia ja tema kõrval istuv õde uurisid teda nagu kalliskivi hindavad juveliirid. Kui üks neist oleks võtnud kotist kellassepaluubi ja silma ette tõstnud, poleks ta imestanud. Julia sõnas: „Sa paistsid nii võimas … seal platsil.”
William punastas ja ka Julia põsed lõid õhetama. Noormees nägi, et see ilus tüdruk ihaleb teda, ega suutnud oma õnne uskuda. Keegi polnud teda kunagi tahtnud. Ta soovis, et võiks tüdruku oma embusse haarata, tema õdede ees, kogu saalitäie ees, kuid selline julge samm polnud Williamile loomuomane. Ta oli üleni higiga kaetud ja Julia kõneles taas.
„See on mu õde Sylvie,” ütles ta. „Mina olen kõige vanem, aga ainult kümne kuuga.”
„Meeldiv tutvuda,” lausus Sylvie. Ta juuksed olid Julia omadest varjundi võrra tumedamad ja ta oli väiksem, vähem kurvikas. Ta jätkas Williami uurimist, Julia aga säras nagu paabulind, kõik suled lehvikuna laiali. Noormees seisis ja vaatas, kuidas üks Julia pluusinööp, mis lopsaka partii kohal liig pingule oli tõmbunud, lahti tuli. William jõudis heita pilgu tüdruku roosale rinnahoidjale, enne kui too taipas ja kõik jälle paika sättis.
„Kui palju sinul õdesid-vendi on?” Seda küsis kas Emeline või Cecelia. Nad polnud küll identsed kaksikud, kuid Williamile näisid nad väga sarnased. Samasugune pronksjas jume, samasugused helepruunid juuksed.
„Õdesid-vendi? Mitte ühtegi,” vastas ta, kuigi mõtles muidugi ka raamitud fotole punapäisest tüdrukutirtsust vanemate elutoas.
Julia teadis juba, et William on ainus laps – seda oli ta küsinud ühe esimese asjana nende esimese telefonikõne ajal –, kuid ülejäänud kolm tüdrukut näisid veidralt rabatud.
„See on kohutav,” ütles Emeline või Cecelia.
„Me peaksime ta enda poole õhtusöögile kutsuma,” ütles Sylvie ja teised noogutasid. „Ta näib üksildane.”
Ja nii leidiski William neli kuud pärast üliõpilaselu algust, et tal on esimene sõbratar ja uus perekond.
Ann Napolitano “Tere, kaunitar!”
William Waters sirgus kodus, millele tragöödia oli vajutanud vaikuse pitseri ja kus tema vanemad olid vaevu võimelised ta poole vaatamagi, rääkimata tema armastamisest. Kui William esimesel kursusel südika ja ambitsioonika Julia Padavanoga kohtub, lööb ta maailm särama. Tüdrukuga tuleb kaasa tema perekond, sest Julia ja ta kolm õde on lahutamatud. Unistaja loomuga Sylvie on kõige õnnelikum raamatute seltsis, vaba vaimuga Cecelia on kunstnik ja kannatlik Emeline hoolitseb nende kõigi eest. Padavanode seltsis kogeb William uut laadi rahulolu; iga kaootiline hetk nende kodus on täis armastust.
Ent Williami minevikuvarjud ähvardavad seada ohtu nii Julia hoolikalt kavandatud tuleviku kui ka õdede vääramatu kiindumuse üksteisesse. Katastroofilised sündmused löövad mõra mitme põlvkonna eludesse. Kas kunagisest sügavalt juurdunud lojaalsusest piisab, et neid elu kriitilisel hetkel taas kokku tuua?
