Dr. Becky keskendub pigem lastega sideme loomisele kui nende käitumise korrigeerimisele. Paljud tuntud meetodid, näiteks hea käitumise eest tähekeste andmine või jonniva lapse saatmine oma tuppa rahunema, ei põhine lapse vajadustest lähtuval tegutsemisel, vaid üksnes käitumise korrigeerimisel. Need võtted ei kujunda hilisemaks eluks vajalikke oskusi ega aita lastel õppida elutervelt toime tulema tugevate emotsioonidega. Kui lisada vanemate endi kohati valulised kogemused lapsepõlves, on lihtne mõista, miks nii paljud tunnevad segadust, läbipõlemist ja muret selle pärast, kas nende kasutatavad meetodid on ikka lastele head.
Autor dr Becky Kenney: “Tahan jagada teiega üht eeldust teie ja teie laste kohta: te kõik olete sisimas head. Kui ütlete oma lapse kohta „hellitatud jõmpsikas“, jääte ikka sisimas heaks. Kui teie poeg eitab, et lükkas ümber õe ehitatud klotsidest torni (olgugi et nägite seda oma silmaga), jääb ta sisimas ikka heaks. Öeldes „sisimas heaks“, pean silmas seda, et me kõik oleme oma põhiolemuselt kaastundlikud, armastavad ja lahked.
Kogu minu töö lähtub sisemise headuse põhimõttest – minu uskumuse järgi on lapsed ja vanemad sisimas head ning see uskumus paneb mind huvitatult küsima, miks käitutakse halvasti. See huvi võimaldab mul välja töötada raamistikke ja tegevuskavasid, mis toovad kaasa tõhusaid muutusi. Raamatus „Kõik lapsed on head“ pole miski muu nii tähtis kui sisemise headuse põhimõte – sellele toetub kõik edaspidine, sest niipea kui ütleme endale: „Okei, võta hoog maha … Mina olen sisimas hea, minu laps on samuti hea“, tegutseme keerulises olukorras erinevalt sellest, kui oleksime lubanud oma meelehärmil ja vihal enda üle võimust võtta.
Komistuskiviks võib kujuneda see, et väga lihtne on lasta meelehärmil ja vihal olukorra juhtimine üle võtta. Kuigi ükski lapsevanem ei taha näha end küünilise või negatiivsena ega eeldada oma lapsest ainult halba, kipume vanemluse valusatel hetkedel pahatihti ikkagi lähtuma (üldjuhul endale teadvustamata) eeldusest, et laps on sisimas halb. Küsime: „Kas ta tõesti arvab, et pääseb siit terve nahaga?“, sest eeldame, et laps üritab meid teadlikult ära kasutada. Hüüatame: „Mis sul ometi viga on?“, sest eeldame, et lapsel on midagi viga. Karjume: „Eks sa ise tead!“, sest eeldame, et laps trotsib või provotseerib meid meelega. Noomime ka ennast samaväärselt, nuputades: „Mis mul ometi viga on? Peaksin targem olema!“ ja langeme seejärel üha sügavamasse meeleheite, enesepõlguse ning häbi keerisesse.
Hulk kasvatussoovitusi põhineb sõnakuulmatuse eeldamisel: usaldamise asemel keskendutakse lapse kontrollimisele, kallistamise asemel saadetakse ta oma tuppa ja lapse vajaduste mõistmise asemel sildistatakse ta manipuleerijaks. Aga mina usun siiralt, et me kõik oleme sisimas head. Sellegipoolest: kui näeme oma lapses head, ei vabanda see välja tema halba käitumist ega muuda meid vabakasvatuse viljelejateks. Eksisteerib väärarusaam, et „sisimas hea“ vaatevinklist lähtuv kasvatus viib lõpuks „vahet pole“ lähenemiseni, mille tulemusel kasvavad lapsed, kes ajavad taga ainult oma õigusi või on taltsutamatud, ent ma pole kohanud kedagi, kes ütleks: „Ah, minu laps on sisimas hea, nii et vahet pole, kui ta sõbra peale sülitab“ või „Minu laps on sisimas hea, seega sellest pole midagi, et ta oma õde sõimab“. Hoopis vastupidi. Arusaam, et me kõik oleme sisimas head, võimaldab teil eristada inimest (oma last) tema käitumisest (jämedus, löömine, „ma vihkan sind!“). Inimese olemuse eristamine tema käitumisest on võti, mis aitab olukordi lahendada nii, et lapse ja vanema suhe ei saa kannatada, kuid samal ajal leiab aset mõjuv muutus.
Headuse eeldamine võimaldab teil olla oma pere vankumatu liider, sest kui usute kindlalt oma lapse headusesse, usute ka tema suutlikkusesse „hästi“ käituda ja õigeid asju teha. Ja seni, kuni usute oma lapse võimesse teha õigeid asju, olete talle eeskujuks. Iga laps igatseb just sellist suunamist – kedagi usaldusväärset, kes ei lase tal õigelt kursilt kõrvale kalduda. Selline suunamine annab lastele turvatunde ja võimaldab neil leida rahu, mis aitab emotsioonidega paremini toime tulla ja kasvatab laste resilientsust ehk säilenõtkust. Kui pakute lapsele turvalist keskkonda, kus katsetada ja ebaõnnestuda, ilma et laps kardaks olla „halb“, võimaldate lapsel kasvada ja areneda ning lõppkokkuvõttes olla oma vanemaga lähedasem.
Võib-olla kõlab see ilmselge mõttena. Muidugi on lapsed sisimas head! Kes siis oma lapsi ei armastaks – te ju ei loeks seda raamatut, kui ei usuks laste headusse! Siiski võib „sisimas hea“ vaatevinklist lähtumine olla mõnikord raskem, kui esmapilgul arvata võiks, eriti keerulistel või emotsioonidest laetud hetkedel. Nii kerge – õigupoolest refleksne – on näha asju pigem tumedamates toonides, ja selleks on kaks peamist põhjust. Esiteks on evolutsioon kujundanud meid sellisteks, et kaldume pigem negatiivsuse poole, see tähendab koondame tähelepanu probleemidele lastega (või meie enda, elukaaslase või kasvõi eluga laiemas plaanis), mitte nii palju sellele, mis hästi toimib. Teiseks mõjutavad seda, kuidas me oma laste käitumist tajume ja sellele reageerime, meie enda lapsepõlvest pärit kogemused.
Paljudel olid vanemad, kes eelistasid kasvatuses huvile hukkamõistu, mõistmisele kriitikat ja vestlemisele karistamist. (Arvata võib, et nende vanemad kohtlesid neid samuti.) Ja kui sissetallatud rajalt teadlikult pingutades kõrvale ei astuta, siis ajalugu kordub. Seetõttu näevadki paljud vanemad oma lapse käitumist lapse olemuse mõõdupuuna, selle asemel et saada lapse käitumisest vihjeid lapse vajaduste kohta. Mis juhtuks, kui näeksime lapse käitumist vajaduste, mitte identiteedi väljendusena? Siis me ei süüdistaks lapsi nende puudustes, ei tekitaks neis tunnet, et nad on nähtamatud ja üksi, vaid aitaksime neil pääseda ligi oma sisemisele headusele ning parandaksime selle käigus ka nende käitumist. Vaatenurga muutmine ei ole kerge, kuid see on pingutust väärt.
Mulle pole kunagi meeldinud asju kaalukaussidele panna. Usun, et saab olla ühtaegu kindlameelne ja soe, säilitada piire ja suhtuda oma lapsesse austusega, keskenduda tugevale sidemele ja samas olla autoriteet. Ja usun, et lõppude lõpuks peavad vanemad minu meetodit õigeks – mitte ainult loogiliselt mõeldes, vaid ka oma südant kuulates. Me ju tahame näha oma lapsi headena ja ennast heade vanematena ning teha tööd rahulikuma pereelu nimel. See kõik on võimalik. Meil pole vaja millegi vahel valida. Võime saada kõik.”
Dr Becky Kennedy “Kõik lapsed on head”
Selles raamatus selgitab autor oma kasvatusfilosoofiat ja pakub praktilisi võtteid, mis aitavad vanematel liikuda teadmatusest ja enesesüüdistamisest teadliku ja enesekindla juhtimise poole. Dr. Becky jagab näpunäiteid, kuidas tulla toime õdede-vendade rivaalitsemise, lahusolekuärevuse, raevu- ja jonnihoogude ning palju muuga. Ta on loonud hulgaliselt tehnikaid vanematele, kes otsivad uut viisi, kuidas kasvatada oma lapsi nii, et neist sirguksid enesekindlad täiskasvanud.
