Poe räägib mehest, kes seoti puu külge ja loobiti kividega surnuks; mehest, kes oli tätoveerinud oma kehale nii arusaamatu koodi, et isegi andekas analüütik Tilly Bradhaw pidi selle murdmiseks vaeva nägema. Ta räägib, kuidas selle mehe tapmine oli seotud viieteistkümne aasta taguse tragöödiaga, kui nooruke tütarlaps mõrvas kogu oma perekonna. Ja lõpetuseks räägib ta halastustoolist ning sellest, miks inimesed on valmis end pigem ära tapma kui sellest rääkima.
Asjaliku olemisega mees, kes marssis kõrtsi sisse, lillekimp käes, ja röögatas: „Kuradi mägrad!” oli sama hea põhjus kui iga teinegi, et Poe’d pärastlõunase joogi tardumusest üles raputada. Ta kaalus parasjagu teise pindi Borrowdale Bitteri tellimist, võib-olla sinna juurde ka ports rammusaid keedetud munaga täidetud hakklihapalle. Toekas, valitsusele meelepärane eine. Nüüd aga tahtis ta teada, millega need „kuradi mägrad” hakkama olid saanud.
Mees räntsatas Crown Inni mahagonist baarileti teise otsa. Ta oli nüüd omaette pomisema hakanud. Mõistlik, neljakümnendate keskel kõrtsiemand tegi Poe’le silma, enne kui leti teise otsa mehe poole suundus. Toetas küünarnukid letile ja küsis: „Kas soovid lilledele vett, Stephen?”
Stephen ei vastanud, vaid porises selle asemel uuesti „kuradi mägrad”. Sedapuhku enam mitte nii mürgiselt.
„Mis sul mäkrade vastu on?”
„Mu vaene ema. Läksin ta hauale lilli viima. Mölakad on ta üles kaevanud.”
Poe kummardus lähemale, et paremini kuulda, Šoti munad olid täiesti meelest pühitud.
„Aga ta on juba oma viisteist aastat surnud?” märkis kõrtsiemand.
„Seitseteist.”
„Õigus küll. Käisin ka matustel.”
„Mäletan. Sa meeldisid emale.”
„Mitte küll nii palju kui väike naps, oli ju nii?”
„Ega ta magusast tumedast õllest ära ei öelnud,” möönis Stephen.
„Mis jama nende mäkradega siis on?”
***
„Kuule, poiss,” pöördus vestiga mees Poe poole. „Sa oled see võmm, on ju?”
„Kui ma just puhkusel ei ole.”
„Ma arvasin, et te peate alati ametis olema?”
Poe jõi klaasi tühjaks. „Räägi, mis juhtus,” ohkas ta.
„Sa pead minuga kaasa tulema.”
Poe korjas rahakoti ja võtmed baariletilt kokku ja järgnes mehele. Väljas oli endiselt külm, jää sillerdas kõnniteel nagu purunenud klaas.
„Kuhu me lähme?” küsis Poe.
„Kirikusse.”
„St Michael’si?”
„Jep, poiss.”
Poe jäi seisma. Mõne meetri pärast pööras meest ringi, et uurida, miks Poe tal enam kannul ei ole.
„Mis lahti?” küsis ta.
„Kas sul nimi ka on?”
„Anthony Lawson.”
„Ja mis ametit sa pead, Anthony?”
„Kiriku maade järele vaatan.”
„Kas asi on mäkrades, kes haudasid lahti kaevavad?”
„Tead siis juba?”
„Veerand tundi enne sind tormas üks mees baari. Rääkis, et tahtis ema hauale lilli viia, aga mägrad olid selle üles kaevanud. See on ebameeldiv, aga mitte ennekuulmatu, et mägrad tõesti ronivad haudade alla ja inimpõrme välja kaevavad. Nad on looduskaitse all, neist ei saa lahti ka, luba antakse väga harva.”
„Aga …”
„See ei ole politsei asi, Anthony,” ütles Poe otsustavalt. „Kui sul on vaja luba mäkradest lahti saamiseks, tuleb kasutada õigeid kanaleid.”
Anthony ootas hetke. „Oled lõpetanud?” küsis ta siis.
„Olen. Ja lähen nüüd Crowni tagasi, Šoti muna sööma. Kui tahad, teen sulle õlle välja ja räägin, mis su võimalused on.”
„See on tõsi, et mägrad kaevasid proua Hetheringtoni haua alla tunneli, aga mitte sellepärast ei saadetud mind sinu järele.”
„Mitte selle?”
„Ütlesid, et kui mägrad inimjäänused välja kaevavad, siis on see eraasi?”
„Jah.”
„Aga mis siis, kui need jäänused, mis nad välja kaevasid, pole kunagi pidanud seal hauas olemagi?”
M. W. Craven “Halastustool”
„Halastustool” on kauaoodatud kuues romaan M. W. Craveni „Washington Poe” sarjas. Kõik sarja viis varasemat raamatut on olnud nomineeritud Briti parima krimiromaani tiitlile ja kaks neist selle prestiižse auhinna ka pälvinud.
„Kütkestav, kohutav ja kaasahaarav. Halastustool on tõeliselt õudne, samas nii naljakas, et ajab laginal naerma, ja uskumatult nutikas.” – Chris Whitaker
