Tuginedes aastatepikkusele ajakirjanikutööle ja sadadele intervjuudele, kergitab Nicole Perlroth varjatud turult saladuskatet ja paljastab vahetu ohu, millega silmitsi seisame, kui me ülemaailmset kübervõidurelvastumist kontrolli alla ei saa.
Tutvu raamatuga allolevas katkendis!
Ameerika firmadele on finantsid sama, mis saudidele nafta. Veidi vähem kui kuu pärast Aramco rünnakuid võtsid Iraani häkkerid sihikule USA pangad. Bank of America, J. P. Morgani, Citigroupi, Fifth Third Banki, Capitol One’i ja New Yorgi börsi tippjuhid võisid vaid abitult pealt vaadata, kuidas nende pankade veebisaidid üksteise järel kokku kukkusid või ummistati Iraanist tuleva netiliiklusega ja tuli võrgust välja lülitada.
Tegu oli teenusetõkestusrünnetega, mille käigus veebisait ujutatakse üle koordineeritud pöördumistega tuhandetelt arvutitelt, kuni süsteem koormuse all kokku variseb. Kuid nendes rünnetes oli midagi häirivalt teisiti. Siin kasutati uut sorti relva. Selle asemel et kasutada käskude realiseerimiseks ära eraldiseisvaid arvuteid, olid ründajad kaaperdanud arvutid, mis paiknesid andmekeskustes üle maailma, ja muutnud selle, mis veebis oleks võrdunud mõne klähviva chihuahua’ga, tuldsülgavate Godzillade karjaks. Liiklusvoog oli nii võimas, et ükski turvameede ei suutnud seda peatada.
Pangad, mille läbilaskevõime oli nelikümmend gigabitti – uskumatu kogus, kui mõelda, et enamikul ettevõtetel võib mahuks olla kõigest üks gigabitt –, tõmmati maha pideva seitsmekümnegigabitise liiklusvooga, mida oli kordi rohkem sellest, mis Vene häkkerid 2007. aastal kuudepikkuses ründes Eesti vastu käiku lasid, peaaegu halvates selle Balti riigi toimimise. Veel kunagi polnud nii suur hulk finantsasutusi olnud nii suure surve all. Iraani häkkerid ründasid Ameerika panku üksteise järel kuude vältel. Rünnakud olid pidevad ja aina võimsamad ning kahjustasid kokku ligikaudu viitkümmet panka. Sellest sai interneti ajaloo kõige pikema kestusega küberrünnak.
Kui Obama kutsus Wall Streeti tippjuhid erakorraliseks infovahetuseks Washingtoni, siis lahkusid nood sealt pead vangutades. Administratsioon oli öelnud selgelt, et süüdlane on Iraan. Aga kui juttu tuli lahendustest, olid ametnikud sama abitud kui firmajuhidki. Need rünnakud olid paljastanud Ameerika küberkaitse piiratuse. Sisejulgeolekuministeerium, asutus, millel lasub kohustus kaitsta kriitilist taristut – sealhulgas finantssüsteemi –, oli hambutu. Ministeerium võis eraettevõtteid üksnes nõustada nende süstee- midega seotud riskides ja abistada turvaintsidendi korral. Mis aga puudu- tas miljonitesse dollaritesse ulatuvate kahjude ja kulude hüvitamist, siis see jäi ohvrite kanda. Nii nägigi välja uus asümmeetrilise kübersõjapidamise ajastu. USA võis sooritada teise riigi kriitilise taristu vastu küberründeid, aga kui too riik vastu ründas, jäeti USA äriettevõtted omapäi. USA-l puu- dus ühtne ja loogiline reageerimisviis võõrriikide aina kasvavate küber- rünnakute puhuks riigi süsteemidele.
„Kui kavatseme oma küberrelvi vaenlaste vastu agressiivselt kasutada,” ütles mulle Panetta, „siis peame olema pagana hästi valmistunud, kui meid hakatakse vastu ründama.”
Kui iraanlased järgmisel korral ründasid, reageerisid Ameerika ametnikud palju kiiremini – seekord lausa moel, nagu oleks tegu suure katastroofiga.
„Kas peaksime presidendi äratama?” küsis CIA direktor John Brennan Valge Maja küberturbekoordinaatorilt J. Michael Danielilt ühel 2013. aasta augustiööl. Tegu oli tüüpilise kell kolm öösel tehtud telefonikõnega. Brennan teatas Danielile, et Iraani häkkerid on tunginud Bowmani tammi – programmeeritavatesse kontrolleritesse – ja neil võib olla kavas lüüsiväravad avada.
Turvaintsident Oregoni osariigis Crooked Riveril kõrguva Arthur R. Bowmani tammiga oleks katastroof. Tamm on 75 meetrit kõrge ja 240 meetrit pikk ning hoiab kinni 185 miljonit kuupmeetrit vett, mis muidu ujutaks üle 10 000 elamut allavoolu asuvas Prineville’i linnas. Kui Iraani häkkerid avaksid kõik lüüsiväravad korraga, kutsuksid nad esile tsunami, mis kindlasti vääriks USA-lt võrdväärselt hävitavaid vastumeetmeid. Daniel polnud kunagi kuulnud harilikult kõigutamatu Brennani hääles sellist paanikat.
Ent selgus, et Iraani häkkerid olid mööda tulistanud. Nad ei olnud tegelikult Oregonis asuvas Arthur R. Bowmani tammis; nad olid New Yorgi osariigi Westchesteri maakonnas asuvas tillukeses Bowmani avenüü tammis, mis takistab vuliseval ojakesel ümbruskonna keldreid üle ujutamast. Pole just päris võrreldav. Lisaks olid sel konkreetsel õhtul sealse tammi lüüsiväravad hoolduseks välja lülitatud.
„Lausa naeruväärne, kui väike see tamm on, kui ebaoluline suures vaates,” ütles Rye Brooki linnapea Paul Rosenberg pärast rünnaku avalikuks tulekut minu kolleegile Joseph Bergerile. „Siin pole juttu millestki riigi taristu jaoks olulisest.”
Veel aastaid hiljem tunneb Daniel ebamugavust, mõeldes sellele, kui lähedal vastusammudele olid Ameerika ametnikud tol ööl olnud. „Saime olulise õppetunni, et küberis on esmane hinnang peaaegu alati ekslik.”
Nicole Perlroth “Niimoodi lõpeb maailm, räägivad nad mulle”
Spioonipõnevikule omases tulises ja hoogsas stiilis kirjutatud seni rääkimata lugu küberrelvade – maailma kõige salajasemast, valitsuste toetatavast – turust ning hirmutav esmapilk uuelaadsele ülemaailmsele sõjale.
Tuginedes aastatepikkusele ajakirjanikutööle ja sadadele intervjuudele, kergitab Nicole Perlroth varjatud turult saladuskatet ja paljastab vahetu ohu, millega silmitsi seisame, kui me ülemaailmset kübervõidurelvastumist kontrolli alla ei saa.
Financial Timesi parim raamat 2021
