See kõik ei ole võitlus
Kas ma olen allaandja või võitleja? Oma teekonnal kohtan siiani kõikjal sõnu „võitle” ja „võitleja”. Onkoloogilise teekonna alguses olin sama meelt – ma korrutasin endale kõvahäälselt, et ma võitlen, ma ei anna alla, ma saan hakkama. Tegelikult ei olnud mul siis aimugi, millega ma rinda pistan. Kas ma üldse pean ja saan sellega rinda pista? On see mõistlik?
Me kõik ühiskonnas teame, et vähk avaldub igal inimesel erinevalt. Ka selles karmis maailmas on äraspidise loterii näol võimalus tõmmata „head” piletid ja siis need „väga halvad” piletid. „Hea” pilet on see, kui vähil saab „niidid” läbi lõigata. Väga magusalt uinutavad on need lauseread, mil arst ütleb, et kehas ei ole enam midagi, mida ravida. Meelas eufooria taob ajusagarates – ma võitsin! Ja siis on need „halvad piletid”, kus arst veeretab üle huulte sõnad, et mul on kahju, paraku on käes olukord, kus meditsiini abikäed jäävad lühikeseks. Kas siis on tegemist kaotusega?
Antud tõlgendus teemakäsitlusest uinutab vähist tervenejaid ning lükkab veel sügavamale saatusemülkasse need patsiendid, kelle puhul me räägime mõne kuu või mõne aasta pikkusest lisaajast. Metasteerunud ja opereerimatute kasvajatega patsiendid tunnevad sageli tohutut ebaõnnestumist nende patsientide kõrval, kellele saatus mängis ette need „head” kaardid. Lisaks kerkib pinnale lähedaste egoistlik armastus ja surve, sest ka nemad kuulutavad kõvahäälselt, et inimene peab võitlema. Võitlussurve sees on ääretult raske olukorda aktsepteerida ja sellega rahu teha, sest hingevalu ja mõtted surmast tunduvad meile kõigile midagi nii ebaõiglast ja justkui elukaarevälist.
Alles hiljuti vestlesin ühe armsa naisega, kellele ei ole onkomaailmas loteriipilet häid numbreid andnud ning kuulates teda, imbus kogu tema olekust, igast keharakust, igast liigutusest ja igast sõnast meeletu äng. Läbi pisarate libises üle huulte tunnistus:
„Ma ei taha, et see oleks võitlus! Ma ei jõua enam!”
Lause „Ma ei jõua enam” ei tähenda allaandmist. See tähendab jaatavust, olukorra aktsepteerimist, päralejõudmist. See tähendab sobramist sügaval hingesoppides, soovi muuta valu iluks, soovi kõnelda lähedastega surmast ja sellest, mis võiks ees oodata peale maisest elust lahkumist. Samas tähendab see ka soovi elada elu seni, kuniks seda on.
2018. aasta alguses olin ka mina tulihingeline „võitleja” ja tituleerisin ennast edukaks „võitjaks”. Elu kulges tervisekontrollist tervisekontrollini. Kontrollid on alati ärevad. Inimlikult kerkib alati uuringu eel üles hirmutunne, mis iiveldama ajab. Paraku tõstis haigus korduvalt pead. Miski minus muutus ja miski murdus. „Võitja” tiitel rebiti ribadeks, pjedestaalilt kukkumine oli valus. Olen olnud oma teekonna algusest alates realist. Vaatamata korduvale „vähivaba” staatusele tundsin ennast siiski justkui kaotaja. See kõik ei ole võitlus.
Sobrasin palju saatusekaaslaste eludes ja lugudes. Vähki haigestuvad lapsed, noorukid, keskealised, vanurid. Ei mängi rolli vanus, sugu, staatus, materiaalsus, usutunnistus. Haigestuvad ka inimesed, kes on kogu oma elu pühendanud tervislikkusele ja looduslähedusele. Haigestuvad sportlikud ja positiivsusest pakatavad inimesed. Leidub neid, kes ei muutnud peale vähki haigestumist oma eluviisides mitte midagi ning nad elavad aastakümneid, kuniks neid niidab jalust hoopis teine tervisemure. On lugusid, kus inimene kustub isegi mitte kuude, vaid nädalatega, ilma et talle üldse kohale jõuaks, mis päriselt toimub. On lugusid, kus inimene teeb kõik endast oleneva, muudab kardinaalselt eluviise, teeb tohutu väärtuste inventuuri, mõtestab elu ümber ja ikkagi saab saatus ta kätte. Kas need viimase kahe loo esindajad on siis ebaõnnestujad? On nad kaotajad?
Mida toodab termin „kaotaja”? See toodab süüdlase otsimist, pettumist. Mida toodab süüdistamine? Paigalseisu, agooniasse kinnijäämist, tohutus koguses hirme ja hingevalu. Kõige hullem tunne on siis, kui inimene hakkab tundma süüd enda haiguses, kui inimene tühistatakse diagnoosi tõttu ja kui haigus hakkab defineerima inimest ennast.
Vähiravi ei ole võitlus – see on sild võimaluste poole, et ahmida elult seda, mida su füüsiline keha koos vaimsega parasjagu võimaldab.
Armastusse kasvamine läbi naeratuse
Nali ja naer on saatnud mind terve mu teadliku elu. Elu on õpetanud, et raskustele tuleb teadlikult nii-öelda lühist tekitada või aeg-ajalt mõtteid mujale viia, et hing, keha ja mõistus saaksid valust kasvõi hetkeks puhata ning huumor on üks igati eluterve teraapia ja jõustaja. Otsida positiivsust on teadlik otsus, teadlikud oskused, ning see töötab. See aitab kanda homsesse, pehmendab eluraskuste vahele kukkumist, selgendab kasvõi ajutiselt murepilvede sünkjat uduloori ning aitab iseennast tõsta ja tunda elujõulisena.
Kui diagnoosisaamise šokk oli ületatud ning erinevad raviprotseduurid lõid teatava korrapärasuse ja kindla tegutsemisplaani, hakkasin ma täiesti teadlikult oma päevadesse sisse tooma tegevusi, mis mind positiivselt tõstaksid. Vaatasin teadlikult komöödiafilme ja -sarju. Ümbritsesin ennast inimestega, kes naersid koos minuga ning kelle energia suutis tõsta kõrgustesse, kuid üheks väga oluliseks fookuseks seadsin teadlikult naeratamise.
Naeratuses on midagi täiesti maagilist, see suudab ka kõige raskemal ajal tekitada kollapsi ajus voolavas raskes rusuvuses ning kanduda edasi igale lähedusesolevale inimhingele. Võtsin vastu otsuse, et olenemata peas mäslevatest mõtetest ja hinges rebivatest tunnetest, alustan ma igat uut päeva naeratusega. Üsna pea tõdesin, et naeratada kõrvalseisvale inimesele või võhivõõrale on oluliselt lihtsam kui iseendale. Miks küll? Miks on teisele inimesele lihtsam naeratust näole manada kui iseendale? Iseendale ei ole võimalik valetada. Me kõik teame seda tunnet, mil olenemata eluraskustest hoiame naeratust suul, kui viibime seltskonnas ja kohtume inimestega. Sees kõik karjub, kuid me peidame selle ja üritame vooluga kaasa ujuda. Kes naeratab silmakirjalikkusest, kes peidab valu naeratuse taha, kes upitab sellega ego, kes kasutab seda kui automaatpilooti, tundmata sealjuures mitte midagi. Loetelu võiks jätkata, kuid selle kõik võib võtta kokku ühe sõnaga – võlts. Ma sain aru, et selleks, et tõeliselt tuua positiivsust rasketesse mõtetesse, pean ma suutma esmalt iseendale naeratada.
Kujuta nüüd ette, et su elus on kõik varasem turvaline baas purustatud kildudeks, su unistustest on saanud tuhk, paljud suhted su ümber on teinud kannapöörde, surmahirm mitte ei seisa su kõrval, vaid puurib sulle silma sisse. Su süda kägardub valust kokku, kui vaatad oma lapsi. Iseenda ja lähedaste hingevalust on silmisse tekkinud justkui hallkae, mis sisemisel valul välja ei lase tulla. Kuidas ometi suuta sellises olukorras naeratada? Olukorras, mis tundub otsatu, põhjatu, ääretu – talumatult võimatu.
Väga hästi mäletan neid hommikuid, kus seisin vannitoas peegli ees ning naeratamine iseendale tundus maailma kõige võimatum missioon. Päris palju kordi oli, kui pisarad purskusid silmist, sõrmed lukustusid kramplikult kraanikausi servale ning selline krambis olek võis kesta kümneid minuteid, enne kui suutsin valul minna lasta ning hingata sügavamalt ja vabamalt. Näonahk punetas soolastest pisaratest, kuid vaatamata sellele suutsin vaadata iseenda hinge sisemusse läbi oma tuhmide silmade ning hellalt tuua pinnale õrna naeratuse. Justnimelt õrna – sellise helge, pehme, paitava. Sellise, kus suunurgad liiguvad mõni millimeeter, kuid silmist kiirgab elu ja helgust mitte millimeetrite, vaid kilomeetrite taha – tuhmus oli kadunud.
Iseendale võltsilt naeratada pole võimalik. Jah, me teame, et inimese aju on üks kummaline organ, millele on võimalik positiivset tuge ja kerget restart’i pakkuda ka nii-öelda kunstliku naeru tekitamisega. Naer on ju nakkav, positiivselt nakkav, kuid kunstliku naeratuse ja naermisega ei käi sa mööda sügavaid hingekoridore, vaid pigem pakud seda jäigal mõistusfoonil.
Iseendale siiralt ja ausalt naeratades pakun ma endale armastust. See on üks iseenda armastamise moodus – naeratada endale selliselt, et sa tunned selles oma südame ilu ja tukseid ning oma hinge lõputuid aardeid. Sügavas iseendale naeratuses on väga palju helgust, see on nii puhas. Iseendale naeratamisest sai minu mantra, minu palvete alguspunkt, minu iga päeva alguse esimene trepiaste, ja teen seda tänini. Mõni hommik tuleb see kergelt, mänglevalt, lendlevalt, kuid on ka hommikuid, kus peas vasardab mõte, et antud hetkes ei eksisteeri mitte ühtegi põhjust naeratamiseks. Kuid alati see eksisteerib – see üks ja ainuke põhjus oled sina ise! Kui ka valu sees mässab, suudan ma endale naeratada, see pakub kaastunnet. Olla iseenda suhtes kaastundlik on tegelikult üks tugevaim jõuallikas edasiminekuks.
Päeva alustamine positiivsel foonil on siiani üks oluline verstapost. Mäletan neid aegu, mil käisin keemiaravi kõrvalt tööl ja juhtisin 40liikmelist meeskonda jaekaubanduses. Iga tööleminek sisaldas endas 15–20minutilist autosõitu. Selleks, et juhtida meeskonda, oli vaja tööle jõuda võimalikult heas tujus ja heas energias. Koostasin oma lemmiklaulude playlist’i, keerasin autos volüümi põhja, laulsin kõva häälega kaasa ning tundsin, kuidas positiivne energia sees kasvab.
Päris palju oli neid kordi, kui autos valgusfoori taga oodates laulsin samal ajal kogu hingest ja mind märkasid kaasliiklejad. Esimene kord ma kohkusin. Nii nagu ikka, tõmbus nägu punaseks ja tekkis teatav piinlikkus, kuid üsna kiirelt sain aru – milleks? Milleks tunda sellisest tegevusest piinlikkust? Seda enam, et minu tegevus, mis tõenäoliselt oligi kõrvaltvaatajale koomiline, pani inimesed naeratama. Siit koorus välja ka üks väärt oskus – lubada teistel enda üle naerda. Järgnes palju neid hommikuid, kus minu muusika taktis õõtsumine ja naerulsui kaasalaulmine suutis naeratama panna nii mõnegi kaasliikleja ning see tunne oli ja on äge. Sellisena tööle jõudes tundsin, et olen valmis viskuma ka „hundikarja” ette ning vastu võtma päeva võlusid ja valusid.
Südamlik naeratus balsameerib olukordi kõikjal. On ju ka Ema Teresa öelnud:
„Rahu algab naeratusest.”
Kõik inimesed, kes omavad kogemust haigla onkoloogiaosakonnaga, teavad, et rahust on seal asi kaugel. Mäletan, et kui esimest korda osakonna koridorides seiklesin, pidin ahastusest kokku vajuma. Öeldakse, et inimene küll harjub lõpuks kõigega, kuid meie valida on see, milliselt me harjume.
Inimeste olek osakonnas kabinetiuste taga on rusuv. Pilgust võib juba lugeda, keda kannab hirm, kelles on eitamine, kes on kõigele käega löönud, kes on väsinud. Neid, kelles pulbitseks elujanu, on vähe. Tundsin, et pean oma elujaatavust kuidagi hoidma seal keskkonnas, aga seda mitte toorelt ega robustselt, vaid kuidagi hellalt ja armastavalt. Sain aru, et ka siin on võluvõtmeks naeratus, soe ja siiras naeratus – pakun seda nii saatusekaaslastele kui ka meditsiinitöötajatele. See ei tähenda seda, et ma seisan või istun koridoris, näol kunstlik irve, vaid see tähendab seda, et kui mu pilk kohtub teise pilguga, siis näole ja eeskätt silmisse tõuseb helge naeratus. See toetab, see rikastab, see soojendab, selles on kaastunnet ja see tekitab õlg-õla tunde ning sügavama tundmise ja arusaamise, et surma ees oleme me kõik võrdsed. Eeskätt toob see naeratus mingi ülevoolava rahu.
Mulle meenub kohe üks noorem naine, kes ootas protseduuridetoa ukse taga. Ta istus ratastoolis ning tema selja taga seisis vaevu teismeikka jõudnud poeg. Naise adekvaatne tajumeel kõikus, kuna oli näha, et valud kehas on suured. Enamik inimesi tunneks sellist vaatepilti nähes kurbust, võib-olla isegi haletsust, kuid mina nägin seal imeilusat hinge. Meie pilgud kohtusid ning minu naeratus kandus edasi tema silmisse ja suule. Mulle meeldis mõelda, et ehk sisaldas see naeratusehetk neid põgusaid sekundeid, kus keha ja vaim said tunda vabadust valust – ilus ja puhas oli see hetk igast küljest.
Oli ka selliseid inimesi, kes minu naeratust nähes pilgu ära keerasid. Mõistan neid täiesti. Vähiravi ning surmahirm panevad inimese ebainimlikult proovile ning võibki tunduda, et naeratusele ei ole kohta, kuid on – alati on. Lihtsalt, kas on julgus seda vastu võtta, sellega kaasa minna, ennast sellele avada.
Pille Retter “Ma Valin Elu”
Arvasin, et olen päral – olen lõpuks hakanud tundma midagi õnnetundelaadset, püsivat turvalisust ja eluharmooniat. Olin tol hetkel värskelt seljatanud sünnitusjärgse depressiooni ning rahu oli tehtud mitme minevikupainajaga. Kaks last, armastav abikaasa, minu jaoks maailma kõige hubasem ja ilusam kodu, hea töökoht ja edasiliikumine karjääriredelil, hunnik häid sõprussuhteid – kõik oli justkui olemas. Ja just siis jõuab laastavalt, jõuliselt ja armutult kohale katastroof ning kogu su maailm kukub kokku ja tirib su pilkasesse pimedusse.
Sealt väljaronimiseks peavad langema kõik eesriided ja barrikaadid inimhinge sisemusest. Läbi mitme põlvkonna on siiski kinnistunud hoiakud ja käitumismustrid, et mured ja kriisid on karistused ning neid peab kannatama ja lahendama üksinduses vaikides, tundes sealjuures süü- ja häbikoormat, alustades igat päeva enesele ja teistele valetamisega.
Kogu see rööprähklemine tabudeks tembeldatud olukordades pimendab tõde valgusest tunneli lõpus, et kriis ei ole oma olemuselt midagi muud kui võimalus. Võimalus võtta puhas leht ja kirjutada oma elu ümber. Jah, ka siis, kui surm silmisse puurib.
PILLE RETTER
