TJ Klune on endine kindlustusjuhtumite analüüsija, mitmete noorteromaanide autor ja Lambda Literary kirjandusauhinna (2014) võitja. “Maja taevasinise mere ääres”on tema esimene täiskasvanutele mõeldud teos, mis on võitnud juba paljude lugejate ja raamatukriitikute südamed.
Preili Chapelwhite näis liigagi nautivat seda, kuidas Linus karjus, kui nad suurel kiirusel kurvi võtsid. Naine juhtis autot osavalt, kuid Linus oli veendunud, et oli istunud hullu autosse.
Tuul puhus neil juustes ja Linus mõtles, et lilled lendavad naise peast kindlasti minema, aga kuigi need laperdasid ja värelesid, jäid lilled oma kohale. Linus hoidis kaustu vastu kassipuuri katust, et need üle auto tagumise otsa minema ei lendaks.
Nad sõitsid luidete vahel kulgevat kitsast teed mööda, mis tõusis ja langes. Kui liivamäed olid madalamad, silmas ta killukesi ookeanist, mis oli nüüd palju lähemal, kui rongist oli paistnud. Linus püüdis end sellest vaatest mitte eksitada lasta, kuid see ebaõnnestus täiesti. Kuigi ta oli kindel, et saab kohe surma, oli see vaade siiski imeline asi.
Alles siis, kui ta järgmises kurvis vastu ust paisati, leidis ta taas oma hääle. „Võtke ometi hoog maha!”
Ja imede ime – naine tegi, nagu palutud. „Lihtsalt lõbutsesin veidi.”
„Minu kulul!”
Naine heitis talle pilgu, juuksed ümber pea vetrumas.
„Te olete hirmus pinges.”
Linus läks turri. „See, et inimene tahab edasi elada, ei tähenda veel pinges olemist.”
„Teie lips on viltu.”
„Kas tõesti? Tänan teid. Ma ei kannata, kui ma korratu välja näen… see pole naljakas!”
Linus nägi naise naeratuses hambaid sähvatamas. „Võibolla te polegi päris lootusetu. Veidike, aga mitte päris.” Naine vaatas teda uuesti, pikemalt, kui Linuse meelest ohutu oli.
„Te ei näe välja selline, nagu oleks oodanud.”
Linus ei teadnud, mida selle teadmisega peale hakata.
Teda polnud keegi kunagi päriselt näinud. „Mida see peaks tähendama?”
„Et te näete välja ootamatu.”
„Kas te räägite tihti nii, et ei ütle tegelikult midagi?”
„Üsna tihti. Aga mitte praegu, härra Baker.” Naine võttis järgmise kurvi, aga nüüd palju aeglasemalt. „Ma mõtlesin, et te olete noorem. Teie tüüp tavaliselt on seda.”
„Minu tüüp?”
„Menetlejad. Olete kaua selle töö peal olnud?”
Linus kortsutas kulmu. „Piisavalt kaua.”
„Ja kas teile meeldib teie töö, härra Baker?”
„Ma teen seda hästi.”
„Ma ei küsinud seda.”
„See on sama asi.”
Naine raputas pead. „Miks te perroonil magasite? Kas te ei oleks võinud seda rongis teha?”
„Ma ei maganud. Ma…” Ja siis jõudis talle kohale see, mille ta oli unustanud, kui ta nii ebaviisakalt äratati. „Oh heldeke.”
„Mida?”
„Oh heldeke.” Ta ei saanud korraga hingata.
Preili Chapelwhite paistis ärevil. „Kas teil on südamerabandus?”
Linus ei teadnud. Tal polnud kunagi südamerabandust olnud ja ta ei saanud kindel olla, kuidas see tundub. Aga arvestades, et ta oli nelikümmend aastat vana, ülekaaluline ja kõrge vererõhuga, tundus see kindlasti ühe võimalusena.
„Kurat,” kuulis ta naist pobisemas, kui too auto teepervele keeras ja pidurit vajutas.
Linus üritas hingamist tagasi saada laupa vastu puuri toetades. Ta vaateväli oli kahanenud nööpnõelapeasuuruseks ja kõrvus kohises. Ta oli kindel, et kaotab jälle teadvuse (või siis sureb südamerabandusse), kuid tundis jahedat kätt endale vastu kukalt surumas. Ta suutis teha ühe sügava hingetõmbe, kui ta pulss aeglustuma hakkas.
TJ Klune “Maja taevasinise mere ääres“
Linus Baker elab vaikset, üksildast elu. Ta on neljakümneaastane ja elab tillukeses majas koos turtsaka kassi ja vanade vinüülplaatidega. Maagiliste Noorte Hoolekandeosakonnas menetlejana töötav Linus veedab oma päevi, hoolitsedes nende laste heaolu eest, kes elavad valitsuse sanktsioneeritud orbudekodudes.
Kui Linus kutsutakse ootamatult Eriti Kõrge Kõrgema Juhtkonna ette, usaldatakse talle kummaline ja salajane ülesanne: reisida Marsyase saare orbudekodusse, kus elavad kuus ülimalt ebatavalist last. Linus peab saama võitu oma hirmudest ja välja uurima, kas nad toovad või ei too endaga kaasa maailma lõpu.
