„Minu kallis tädi“ on põnevaid intriige täis romaan kahest erinevasse põlvkonda kuuluvast ja erinevate eluteedega, kuid ometi põimunud saatustega naisest. Valérie Perrin (snd 1967) on üks viimaste aastate enim müüdud ja tõlgitud prantsuse kirjanikke, kellelt on eesti keeles ilmunud romaanid „Lilledele värsket vett“ (2022), „Pühapäeva rüppe unustatud“ (2023) ja „Kolm“ (2024).
Tutvu „Minu kallis tädi“ raamatuga lähemalt allolevas katkendis.
21. oktoober 2010
„Halloo!“
„Tere, proua!“
„Tere!“
„Kas teie olete Colette Septembre’i vennatütar?“
„Jaa.“
„Ma helistan politseist. Gueugnoni politseijaoskonnast. Mina olen politseiülem Cyril Rampin. Mul on teile halbu uudiseid.“
„…“
„Teie tädi on surnud.“
„Minu tädi?“
„Colette Septembre. Ma olen praegu koos kiirabiga. Tema surnukeha leiti just Fredins’i tänava majast number 19. Nähtavasti lahkus ta une pealt. Tema surnukeha viiakse kohtumeditsiini instituuti, et täpsemalt kontrollida.“
„Minu tädi Colette maeti kolm aastat tagasi Gueugnoni kalmistule. Ta elas Pasteuri tänaval.“
„Ma vaatan praegu tema isikutunnistust: Colette Septembre, sündinud Curdinis 7. veebruaril 1946. Ta on fotol küll noorem, aga enda moodi.“
„See peab olema mingi eksitus. Ilmselt nimekaim.“
„Tema rahakoti vahel on kiri: „Kontaktisik hädaolukorras: minu vennatütar Agnès, telefon 01 42 21 77 47.“
„…“
„Siin on ka öeldud, et ta soovib tuhastamist. Ja saada maetud Jean Septembre’i kõrvale.“
„Jeani?“
„Jaa. Kas te tunnete teda?“
„Ta oli minu isa.“
„Teie tädi vend?“
„Jah. Aga ma räägin teile, et minu tädi Colette suri kolm aastat tagasi.“
„Kus te elate?“
„Pariisis.“
„Kas teie tädil on veel lähedasi sugulasi?“
„Mina olen … Viimane. Mina üksi … Ja mu tütar … Aga …“
„Avaldan kaastunnet. Mis te arvate, millal te saaksite tulla surnukeha tuvastama?“
