Päriselu otsustes on müra sageli skandaalselt palju. Siin on mõni näide ärevust tekitavast mürahulgast olukordades, kus täpsus on oluline.
- Meditsiin on mürane. Sama patsiendi uurimisel erinevad arstide otsustused selle kohta, kas tal on nahavähk, rinnavähk, südamehaigus, tuberkuloos, kopsupõletik, depressioon või veel hulk muid hädasid. Eriti palju müra leidub psühhiaatrias, kus subjektiivne otsustus on ilmselgelt oluline. Märkimisväärset müra leidub ka valdkonnis, kus seda ei osata oodata, näiteks röntgenipiltide tõlgendamisel.
- Otsused laste hooldusõiguse kohta on mürased. Lastekaitsespetsialistid peavad hindama, kas neid lapsi ähvardab kuritarvitamine, ja kui see on nii, kas paigutada nad siis kasuperedesse. Süsteem on mürane, sest mõni spetsialist saadab lapsi kasuperedesse palju suurema tõenäosusega kui teised. Aastaid hiljem on seesuguste karmikäeliste spetsialistide poolt kasuperedesse määratud õnnetute laste elu kehvemate näitajatega: rohkem kuritegevust, rohkem alaealiste sünnitusi ja väiksemad sissetulekud.
- Prognoosid on mürased. Professionaalsed analüütikud prognoosivad uue toote tõenäolist müügitulemust, töötuse tõenäolist kasvu, hädas ettevõtete pankroti tõenäosust ja kõike muud mõeldavat suuresti erinevalt. Vähe sellest, et üksmeelele ei jõuta omavahel, üksmeelele ei jõuta ka iseendaga. Näiteks kui samadel tarkvaraarendajatel paluti eri päevadel hinnata samale ülesandele kuluvat aega, erinesid hinnangud tundides keskmiselt 71 protsenti.
- Personali puudutavad otsused on mürased. Tööle kandideerijatega vestlejad hindavad samu inimesi väga erinevalt. Ka hinnangud samade töötajate soorituse kohta varieeruvad suuresti ja olenevad rohkem hinnangut andvast inimesest kui tulemustest, mida hinnatakse.
- Kautsjoni vastu vabastamise otsused on mürased. Kas süüdistatav vabastatakse kautsjoni vastu või saadetakse protsessi eel hoopis vanglasse, oleneb osaliselt sellest, millise kohtuniku töölauale juhtum maandub. Osa kohtunikke on teistest palju leebemad. Kohtunikud erinevad märkimisväärselt, hinnates ka seda, milliste süüdistatavate puhul on põgenemise või uue kuriteo sooritamise risk suurim.
- Kohtuekspertiis on mürane. Oleme harjunud arvama, et sõrmejälgede põhjal identifitseerimine on eksimatu. Sõrmejäljeeksperdid jõuavad siiski vahel eri järeldustele, kui uurivad, kas kuriteopaigalt leitud sõrmejälg kuulub kahtlusalusele. Vähe sellest, et eksperdid on eri meelt, vahel teeb ekspert ühesama sõrmejälje kohta eri kordadel järjepidetuid otsuseid. Samalaadset variatiivsust on täheldatud ka teistes kohtuekspertiisivaldkondades, isegi DNA-analüüsi puhul.
Kõik need mürased olukorrad on suure jäämäe tipp. Ükskõik kus inimeste otsustusi uurida, leidub seal ilmselt müra. Otsustuste kvaliteedi parandamiseks peame üle saama nii mürast kui ka nihkest.
Raamat on kuueosaline. I osas uurime müra ja nihke erinevust ning näitame, et nii avalikud kui ka eraõiguslikud organisatsioonid võivad olla mürased, vahel lausa šokeerivalt mürased. Et probleemi mõista, vaatleme kahe valdkonna otsuseid. Esimene on seotud kriminaalkaristuste määramisega (seega avaliku sektoriga). Teine on seotud kindlustusega (ja seega erasektoriga). Esmapilgul ei saakski valdkonnad rohkem erineda. Müra mõttes on neil palju ühist. Väite tõestamiseks tutvustame müraauditi mõtet, mis on loodud mõõtma seda, kuivõrd erinevad on spetsialistide analüüsid samade juhtumite kohta organisatsioonis.
II osas uurime inimeste otsustuste olemust ning vaatleme, kuidas mõõta täpsust ja viga. Otsustusi mõjutavad nii nihe kui ka müra. Me kirjeldame kahe vealiigi rollide hämmastavat samaväärsust. Juhumüra on inimese või rühma otsustuste varieerumine samas küsimuses eri puhkudel. Üllatav hulk juhumüra tekib rühmaaruteludes näiliselt asjakohatute tegurite tõttu, näiteks sellest, kes kõneleb esimesena.
III osa käsitleb üksikasjalikult ühte põhjalikult uuritud otsustustüüpi: prognoosivaid otsustusi. Uurime reeglite, valemite ja algoritmide olulisi eeliseid inimeste ees, kui asi puudutab prognooside tegemist: vastupidi üldlevinud arvamusele ei ole asi niivõrd reeglite ülimuslikus tarkuses, kuivõrd nende müratuses. Arutame prognoosivate otsustuste kvaliteedi viimset piirangut – objektiivset teadmatust tuleviku suhtes – ja seda, milliseid salasepitsusi see koos müraga prognooside kvaliteedi piiramiseks teeb. Viimaks tegeleme küsimusega, mille olete endale selleks ajaks üsna kindlasti esitanud: kui müra on sedavõrd levinud, miks ei ole te seda siis varem märganud?
IV osa tegeleb psühholoogiaga. Selgitame müra peamisi põhjusi. Nende hulka kuuluvad paljudest teguritest tulenevad erinevused inimeste vahel, teiste seas isiksuse ja kognitiivse stiili erinevused, isikupärad argumentide kaalumisel ning täpselt samade skaalade erinevad kasutusviisid. Uurime, miks inimestel jääb müra märkamata ning miks neid sageli ei üllata sündmused ja otsustused, mida ei olnud kuidagi võimalik ennustada.
V osa tegeleb praktilise küsimusega, kuidas te saate oma otsustusi parandada ja vältida vigu. (Lugejad, keda huvitab eelkõige müravähenduse praktiline rakendamine, võivad prognoosimise raskuste ja otsustuste psühholoogia käsitleva arutelu III ja IV osas vahele jätta ning asuda kohe V osa kallale.) Uurime püüdlusi võidelda müraga meditsiinis, äris, hariduses, riigijuhtimises ja mujal. Tutvustame mitut müravähendustehnikat, koondame need otsusehügieeni sildi alla. Anname ülevaate viiest juhtumiuuringust valdkonnis, kus on palju dokumenteeritud müra, mille vähendamiseks on erineva edukusega pingutatud; neist näiteist on nii mõndagi õppida. Juhtumiuuringute hulgas on ebausaldusväärseid meditsiinidiagnoose, töösoorituse hindamisi, kohtuekspertiise, värbamisotsuseid ja prognoosimist üldiselt. Lõpetame sellega, et pakume süsteemi, mida me nimetame vahehinnangute reeglistikuks: üldrakendatava võimaluste kaalumise käsitluse, mis sisaldab mitut olulist otsusehügieeni elementi ning mille eesmärk on teha usaldusväärsemaid ja vähem müraseid otsustusi.
Missugune on õige hulk müra? VI osa käsitleb seda küsimust. Võib-olla vastupidi sellele, mida võiks arvata, ei ole õige tase null. Mõnes valdkonnas lihtsalt ei ole võimalik müra kõrvaldada. Teistes valdkondades on seda liiga kulukas teha. Kolmandas kohas kahjustaks müra vähendamine olulisi konkurentsiväärtusi. Katsed müra kõrvaldada võivad näiteks õõnestada tegutsemistahet ja tekitada inimestes tunde, et neisse suhtutakse nagu hammasratastesse masinavärgis. Kui osa vastusest moodustavad algoritmid, tekib mitmesuguseid vastuväiteid, siin käsitleme osa neist. Ometi on praegune müra hulk vastuvõetamatu. Soovitame tungivalt organisatsioonidel nii era- kui ka riigisektoris korraldada müraauditeid ja katsuda enneolematu tõsidusega otsustavalt müra vähendada. Müra vähendades saavad organisatsioonid piirata laialt levinud ebaõiglust ja kärpida paljudes valdkondades kulusid.
Daniel Kahneman, Olivier Sibony, Cass R. Sunstein “Müra“
Kuidas oma otsustusi parandada ja vigu vältida? Autorid tutvustavad mitut müra vähendamise tehnikat, samuti vahehinnangute reeglistikku ehk võimaluste kaalumise käsitlust, mis sisaldab mitut olulist otsusehügieeni elementi ning mille eesmärk on jõuda usaldusväärsemate ja vähem müraste otsustusteni. Loe edasi…
