„Kukemaja“ meeltliigutavad memuaarid räägivad ühe perekonna ja kogu Ukraina loo keerulisest ajaloost ohtliku tänapäevani. See jutustab haaravalt vanematest ja lastest, veendunud bolševikest ja kommunismiohvritest, aiamaadest ja kunstist, õnnetutest saatustest ja kaua hoitud saladustest.
Läksime onu Vladimiriga tülli kuu pärast seda, kui tema nimekaim Krimmi okupeeris. Oma viimases sõnumis – saadetud Tel Avivi aja järgi kell kolm öösel – ütles ta, et meie perekond peaks olema Nõukogude Liidule tänulik. Kui seda e-kirja kell kaheksa hommikul Brüsselis lugesin, ei märganud ma, et onu Skype’i avatar oli muutunud elutult halliks ja Viberi profiil ei kuvanud enam pilti temast lootosepoosis.
Kogu mu tähelepanu oli Vladimiri sõnumil. Ta kirjutas igasuguseid pööraseid asju: et Ameerika oli mind ajupesnud ja et sealne kapitalism tappis mu isa, aga eriti häiris mind väide, et meie perekond on Nõukogude Liidule tänu võlgu. Mulle tundus rõlge, et keegi igatseb tagasi režiimi, mille nimi on sünonüümne totalitarismiga. Ma ei suutnud uskuda, et minu joogat ja fotograafiat armastav onu on hakanud Nõukogude Liidu kuritegusid õigustama. NSVL oli mu sugupuud nii halastamatult rappinud, tapnud meid sõdades, näljahädades ja pogrommides; me olime maksnud seitse aastakümmet kestnud nõukogude sotsialismi eest kallist hinda.
…
Oleks mu vestlus Vladimiriga toimunud mingil muul ajal, oleksin tema kommentaare lihtsalt ignoreerinud. Ta oli hilistes seitsmekümnendates ja ma ei mõistnud paljude minu vanavanemate põlvkonna inimeste vaateid ja ideid. Mina põlgasin tema Ameerika-vastaseid tiraade, aga Vene televisioon pani teda kõikjal nägema viiendaid kolonne ja salakavalaid vandenõusid. Tavaliselt suunasin meie vestluse poliitikalt joogale, mis huvitas meid mõlemaid. Või palusin tal näidata neid tummfilme, mida ta oli noore mehena üles võtnud ja nüüd tasapisi digiteeris.
…
Aga kui Vene armee Krimmis lagedale ilmus, lahvatasid minu ja Vladimiri vahel pinged. Mida rohkem ma uudiseid lugesin – ja ma lugesin neid iga tund –, seda vähem tundsin end iseendana. Ma ei suutnud lõpetada süngete kaadrite vaatamist, lootes leida midagi, mida iganes, mis ei laseks sündmustel kontrolli alt väljuda. Aga tankid veeresid edasi, mehed rohelistes tähistamata vormiriietes püsisid oma kohtadel ja mind valdas paanika.
„Ära võta seda nii südamesse. Krimmi kinkis Ukrainale Hruštšov,“ ütles Vladimir. See oli tema püüd mind lohutada. Kui me Skype’i teel ühendusime, oli Krimm meie mõlema mõtteis. Vladimir viitas 1954. aastale, mil toonane kommunistliku partei peasekretär tegi Krimmi poolsaarest Ukraina Nõukogude Vabariigi osa. „Krimlased on venelased nagu meiegi.“
Ma tahtsin lisada, et mina olen pool-ukrainlane, aga ei teinud seda: hoolimata katsetest seda nii paista lasta, ei olnud see sõda rahvuste vahel ja mina olin endiselt sildistamise vastu.
„Sa unustad tatarlased, Krimmi algsed elanikud,“ ütlesin ma.
„Algsed elanikud olid kreeklased,“ vastas Vladimir.
„See selleks – Stalin küüditas nii kreeklased kui ka tatarlased pärast esimest maailmasõda,“ torkasin ma kannatust kaotades.
„Ja kui Ukraina lahkus Nõukogude Liidust, võttis ta Krimmi kaasa ega küsinud inimestelt, mida nemad tahavad. Kas sa sellele oled mõelnud?“ jätkas Vladimir. Ta hääl kerkis ja ta ei hoolinud enam minu lohutamisest. Ma polnud onu arusaamaga ajaloost taas nõus, sest Ukraina korraldas 1991. aastal referendumi ja kõik piirkonnad, Krimm sealhulgas, hääletasid NSVL-ist lahkumise poolt. Tõsi, Krimmis oli lahkuda soovijate osakaal vaiksem kui mujal, aga Vladimirile ma seda ei maininud, kuna ta ei kuulanud mind niikuinii.
…
Sel päeval jõudis mulle kohale, et sellest sõjast saab ka minu isiklik tragöödia. Ukraina konflikti põhjus polnud mitte rahvus või keel, vaid kontrollisoov. Aga silte, nagu vene-, ukraina- või euroopameelne ning vene või ukraina keelt rääkiv, kasutati nüüd ka inimeste poliitilistele vaadetele kiire hinnangu andmiseks. Esimest korda elus oodati mult, et valiksin poole ja defineeriksin ennast, aga ma ei suutnud oma identiteedivaibas vene ja ukraina lõimi eraldada. Ja ma polnud päris kindel ka oma poliitilistes seisukohtades, peale selle, et ma ei soovinud mingi hinna eest Nõukogude Liidu tagasitulekut.
…
Ukraina ja poliitika olid meie jutuajamiste põhiteemad. Hoolimata meie üha pingelisematest suhetest oli Vladimir mu ainuke side isa perega. Uskusin, et ta vajab minuga suhtlemist, sest ta oli juba seitsmekümnendates ja elas koos tütrega, kes rabas korraga kahel töökohal. Vladimiri kehv tervis tähendas, et ta seltsielu oli peamiselt virtuaalne, ja mina omakorda igatsesin Brüsselis peresidemeid, mida mul seal polnud. Aga mida radikaalsemaks Vladimiri vaated muutusid, seda vähem suutsin enda reaktsioone ennustada või kontrollida.
„Euroopa peaks olema Stalinile tänulik,“ arvas Vladimir. „Ilma temata oleks Hitler meid kõiki havitanud.“
Ma olin juba harjunud sellega, kuidas Vladimir Putinit kiidab ja hädaldab, et demokraatia on vaid ettekääne rikkuse kokkuajamiseks. Aga tema Stalini-kummardamine tuli mulle üllatusena.
„Stalin oli samasugune nagu Hitler,“ vastasin ma kavatsetust kõrgema hääletooniga.
„Aga ta võitis sõja,“ pareeris Vladimir. Sõda seletas ja vabandas kõike, nagu ikka.
„Ja mis hinnaga! Nõukogude Liit kaotas üheksa miljonit elu, sest seal ei huvitanud inimesed kedagi. Vanaema Darja kaheteistkümnest vennast-õest, sinu onudest ja tädidest, elasid vaid kaks sõja üle! Ja kui palju inimesi tappis Stalini režiim? Vähemalt kakskümmend miljonit!“ Külm kevadtuul puhus aknast sisse ja sasis pabereid laual, kuid õhk mu umber tundus kuum ja elektrit täis.
…
Kui ta järgmine kord helistas, ei võtnud ma kõnet vastu. Saatsin talle sõnumi, et ma ei suuda mõista, kuidas ta saab kiita Nõukogude Liitu, mis hävitas nii paljud inimesed meie peres.
Vladimir vastas pikalt, et NSVL kaitses maailma fašismi eest. Et NSVL saatis esimese inimese kosmosesse. Et NSVL oli suurvõim. Loomulikult oli ka probleeme. Igal süsteemil on puudusi. USA kapitalism näiteks olevat palju hullem.
„Ukrainas levib demokraatia mädase ideoloogia lehk,“ ütles ta, kui ma järgmine kord helistasin. „Putin astub Ameerikale vastu. Ammu on aeg, et keegi seda teeks.“
„Kui Putin sulle nii väga meeldib, miks sa Iisraelis elad?“ vastasin ma.
„Ja miks sinusugune Ukraina patrioot on Brüsselis, mitte „oma riigis“ koos „oma inimestega“?“
Victoria Belim “Kukemaja”
Ukrainas Poltava linnas asub hoone, mida kutsutakse Kukemajaks. Selle elegantse punase ehitise sissepääsu valvab kaks suurt kukekuju. Hoone ei näe hirmutav välja, aga Victoria Belimi lapsepõlves 1980. aastatel rääkis vanavanaema Kukemajast ainult sosinal ja kõndis sellest ringiga mööda.
2014. aastal, kui Venemaa annekteeris Krimmi, leidis Victoria vanavanaisa päeviku, milles seisis alla joonitud fraas: „Vend Nõkodõm, kadus 1930ndatel vaba Ukraina eest võideldes“. Victoria polnud säärasest sugulasest midagi kuulnud ja otsustas sõita kodumaale tõde välja selgitama.
Ta pühendus aastateks Nõkodõmi loo uurimisele, kuigi sellest ei paistnud rääkida tahtvat keegi – eriti mitte vanaema, kelle juures Victoria peatus. Pärast pikka võitlust nõukogude stiilis bürokraatiaga ja väljasõite külakestesse kohtuma toda aega veel mäletavate inimestega viis otsing Victoria kardetud Kukemajja ja selle keldris peituvate süngete saladusteni.
