Shelby Van Pelti esimene romaan on õrn meeldetuletus sellest, kuidas vahel võib sügavam pilguheit minevikku aidata leida teed tulevikku, mis varem tundus võimatu. Raamatut on müüdud mujal maailmas enam kui 1,4 miljonit eksemplari ja see on püsinud peaaegu aasta The New York Timesi bestsellerite edetabeli eesotsas.
„Nii südantsoojendav, mõistatuslik ja kaasakiskuv, et seda ei ole võimalik käest panna.“ Jamie Ford
„Kaunilt mõtisklev ja avastuslik teekond sellest, kuidas üksildusest pääsemiseks piisab teise elusolendi õrnast puudutusest.“ Kevin Wilson
KATKEND romaanist:
Tova Sullivan valmistub lahinguks. Erekollane kummikinnas ripub tal tagataskust välja nagu kanaarilinnu sulg, kui ta kummardub, et astuda vastu oma vaenlasele.
See on kivistunud näts.
„Taevas hoidku küll!“ Ta toksib roosakat plärakat mopi käepideme otsaga. Selle pinnale on justkui söövitatud mitme tossutalla mustrid, mis on muutnud selle mustusest täpiliseks.
Tova ei ole kunagi mõistnud närimiskummi otstarvet. Pealegi paistab, et inimesed kipuvad seda nii sageli kaotama. Võib-olla see nätsutaja rääkis siin kuidagi hooletult lahtiste lõugadega ja see lihtsalt paiskus tal suust, saatjaks tarbetute sõnade voog.
Ta kummardub ja püüab nätsupläraka serva küünega lahti kangutada, aga see hoiab kiviplaadist kõvasti kinni. Nii palju tüli ja vaeva lihtsalt sellepärast, et too keegi ei suutnud minna kolme meetri kaugusele prügikastini! Kord, kui Erik veel väike oli, tabas Tova ta nätsu söögilaua plaadi alla peitmas. See oli viimane kord, kui ta poisile nätsu ostis, kuigi seda, kuidas too juba teismeliseks saades oma taskuraha kasutas, ei saanud ta kontrollida, nagu ka paljusid teisi asju.
Siin läheb tarvis eriotstarbelist relvastust. Võib-olla näiteks viili. Miski tema koristuskärus leiduvast kraamist ei aita vabaneda kivistunud nätsust.
Kui ta püsti tõuseb, käib tema seljast läbi raksatus. Heli kajab vastu tühjas kaarjas koridoris, milles valitseb tavapärane mahe sinine valgus, kui ta asub teele koristusasjade konku poole. Keegi muidugi ei süüdistaks teda, kui ta kiuslikust nätsulärakast mopiga lihtsalt üle tõmbaks. Temalt kui seitsmekümneaastaselt ei oodata, et ta siin nii põhjalikku puhastust teeb. Aga ta peab vähemalt proovima. Pealegi annab see talle tegevust.
Tova on Sowell Bay akvaariumi vanim töötaja. Igal õhtul tõmbab ta mopiga üle põrandad, peseb üle eksponaatide klaasseinad ja tühjendab prügikastid. Iga kahe nädala tagant saab ta puhketoas oma postisahtlisse kviitungi, millele on märgitud summa, mis kantakse otse tema hoiukontole. Neliteist dollarit tunnis miinus maksud ja muud ettenähtud mahaarvamised.
Ta pistab kõik kviitungid avamata oma külmkapi peal olevasse kingakarpi. Raha koguneb tema hoiukontole Sowell Bay hoiu- ja laenuühistus.
Tova kõnnib oma varude kapi juurde sammul, mille otsusekindlus on niigi märkimisväärne, aga mis on lausa erakordne säärase tillukese naise kohta, kellel on kühmus selg ja linnusarnane luustik. Tema kohal langevad vihmapiisad katuseaknale, taustaks naabruses asuva vana praamikai turvaprožektori valgus. Hõbedased piisad kiirustavad mööda klaasi allapoole, need on kui läikivad paelad uduse taeva taustal. See on olnud üks kohutav juuni, nagu kõik muudkui korrutavad. Tovat aga hall ilm ei häiri, kuigi oleks kena, kui vihmasadu lakkaks vähemalt nii kauaks, et laseks kuivada tema eesõue murul. Kui maapind on läbi vettinud, kipub tema lükatav muruniiduk kergesti ummistuma.
Akvaarium, mis on sõõrikukujuline kupliga kaetud hoone, peamise akvaariumiga keskel ning väiksematega sise- ja välisseinte ääres selle ümber, ei ole kuigi suur ega tähelepanuväärne, sobides sellisena ehk just Sowell Baysse, mis ka ise ei ole kuigi suur ega pilkupüüdev. Kohast, kus Tova nätsuga kohtus, jääb tema koristustarvete kapp diagonaalis läbi maja minnes täpselt selle teise otsa. Tema valged tossud kriuksuvad põrandal koridori selles osas, mille ta on jõudnud juba ära pesta, jättes läikivatele kividele inetuid tuhme jälgi. Pole kahtlustki, et ta tõmbab selle osa lapiga uuesti üle.
Ta peatub avaras alkoovis, mida ehib California merilõvi elusuuruses pronksskulptuur. Läikivad kohad looma seljal ja ümaral pealael, mis on mitmekümneaastase silitamise, patsutamise ja selle seljas turnimise tulemusena heledaks kulunud, rõhutavad kuju tõepärasust veelgi. Toval on kodus kaminasimsil foto tollal üheteist- või kaheteistaastasest Erikust merilõvi kuju seljas ratsutades laialt naeratamas, üks käsi uljalt üleval nagu valmis lassot heitma. Tõeline merekauboi.
See foto on üks viimaseid, millel poiss näeb välja lapselik ja muretu. Tova hoiab Eriku fotosid kronoloogilises järjekorras: väljapanek annab ülevaate hambutute igemetega naeratava imiku moondumisest nägusaks teismeliseks, pikemaks kui tema isa, poseerimas nahktagis. Kinnitamas kooli lõpuballi eel minibuketti oma kaaslanna randmele. Seismas ajutisel poodiumil sügavsinise Pugeti väina kaljusel rannal, käes kooli purjeregati trofee. Tova puudutab möödaminnes merilõvi külma pead, surudes endas maha soovi mõtiskleda jällegi selle üle, milline Erik nüüd välja oleks näinud.
Ta jätkab otsusekindlalt oma pikka teekonda mööda hämarat koridori. Siniselõpuseliste päikeseahvenate akvaariumi ees ta sei- satab. „Tere õhtust, kullakesed!“ Järgmisena tulevad Jaapani hiidkrabid. „Tervist, armsakesed!“ „Kuidas teil täna läheb?“ uurib ta teravnokk-skulpiinilt.
Huntangerjad ei ole just päris Tova maitse, aga siiski noogutab ta neile tervituseks. Inimene ei saa ju olla jäme isegi olevuste vastu, kes meenutavad talle neid kaabeltelevisiooni õudusfilme, mida tema kadunud abikaasa Will armastas öösiti vaadata, kui kemoteraapia järgne iiveldustunne tal magada ei lasknud. Suurim huntangerjas libiseb oma kivisest koopast välja, alalõug liigile tüüpilisel mornil moel õieli. Teravad hambad tungivad alalõuast viltuselt ettepoole nagu nõelad. Viisakalt väljendades on tegu ühe äärmiselt õnnetu välimusega elukaga. Aga loomulikult võib välimus olla petlik või mis? Tova naeratab angerhundile, kuigi see ei suudaks talle ealeski vastu naeratada, isegi kui tahaks, kuna tal on juba kord selline nägu.
Järgmine eksponaat on Tova lemmik. Ta kummardub ettepoole, klaasile lähemale. „No nii, härra, millega teie siis täna tegelenud olete?“
Tal kulub siinse elaniku leidmiseks hetk aega: pisut oranži paistab kivi tagant. Nähtav, aga ainult vedamise korral, nagu valearvestus laste peitusemängus: tüdruku hobusesaba, mis on kogemata kombel diivani tagant välja jäänud, või sokis jalg, mis piilub petlikult voodi alt.
„Kas me tunneme end täna häbelikuna?“ Naine astub sammukese tagasi ja ootab – Vaikse ookeani hiidkaheksajalg ei liiguta. Tova kujutleb, mis siin päevasel ajal toimub, kui inimesed koputavad nõudlikult sõrmenukkidega klaasile, eemaldudes pahaselt, kui nad sellest hoolimata midagi ei näe. Tänapäeval ei oska enam keegi kannatlik olla.
„Ei saa öelda, et ma sind süüdistaksin. Seal paistab tõepoolest hubane ja mõnus.“
Oranž kombits tõmbleb, aga keha jääb endiselt varju.
Närimiskumm paneb Tova viili rünnakule vapralt vastu, aga viimaks laseb see siiski põrandast lahti.
Kui Tova viskab kivistunud pläraka prügikotti, sahistab see vastu kilet maandudes mõnusalt ja rahulolu pakkuvalt.
Nüüd saab ta häirimatult põrandat pesta. Uuesti.
