Tõmbasin tahtmatult pea õlgade vahele. Ei! Seda ma vist eriti ei viitsi…! Kohe mitu päeva järjest mägedes matkata. Sellise tegevuse puhul peab ju kogu aeg üles ja alla käima. Ja mis kõige frustreerivam: lõpuks oled alati tagasi samas kohas, kust alustasid! Mõnikord võib mul selline äärmuslikult kange matkale tahtmise tunne isegi peale tulla, aga siis ma leban enamalt jaolt rahulikult, kuni see tahtmine jälle üle läheb. Tavaliselt ei võta see kaua aega. Teadlased ajasid muuseas hiljuti grislid jooksulintidele (ma ei kujuta küll ette, kuidas see täpselt käis – see tundub olevat üks pagana ohtlik ettevõtmine) ja tegid kindlaks, et isegi need loomad, kes elavad peamiselt mägimaastikul, vihkavad mägedes üles-alla käimist kogu südamest. See fakt räägib iseenda eest. Mõtlen praegu, et kui peaksin – jumal hoidku – miskipärast mägedes aktiivselt ringi liikuma, oleks kõige mugavam kasutada sellist atraktsiooni nagu zipline, neid on Laoses omajagu. Samas, kui veel, natukene põhjalikumalt järele mõelda, tekitab sellise atribuudiga sõitmine ilmselt tunde, nagu sa oleksid kuivama riputatud pesu. Lisaks kutsutakse säärast meelelahutusvormi Eestis kohutavalt piinliku sõnaga – ahviraudtee – ja seetõttu jääb see mu puhul ära! Las jääda ahvidele mõeldud raudteel sõitmine kellegi teise lõbuks.
—
See on Laoses küllaltki tavaline situatsioon: hotellitöötaja, kes ei räägi võõrkeeli, üritab pingsalt aru saada, mida võivad küll tahta need kohmakad suurte käte ja robustsete ninadega välismaalased, kes saabuvad hotelli, seljakott seljas, ning – tule taevas appi – kougivad kõigele lisaks taskust ähvardavalt välja rahakotid, justkui püstoli! Sissetungijad seletavad midagi imelikus keeles, näitavad korduvalt näpuga numbritubade poole, ise anudes: „Please, please!“ Hm… see on tõesti keeruline olukord. M i d a küll võiksid nad tahta? Mida?! Paneb pead kratsima. Ja siis läheb sellel töötajal tavaliselt pisut aega (sina vehid samal ajal meeleheitlikult kätega, nagu harjutaksid dirigeerimist, ning osutad nimetissõrmega korduvalt ja selgitavalt võtmetele, mis ripuvad segadusse sattunud töötaja selja taga pikas reas seinal, aga tema igaks juhuks selja taha ei vaata, vaid hoiab pilku ettevaatlikult kogu aeg sinul), kuni talle jõuab ühel hetkel kohale, et väsinud välismaalane, kes saabub hotelli kohvri või seljakotiga, ei otsi ilmselt kohta, kus avada kasutatud autode äri, vaid lausa mitu korda tõenäolisem on, et ta tahab maksta toa eest, kus ta saaks ennast välja magada ja kust lahkudes võibolla varastada käterätiku ning laduda oma seljakoti taskusse miniseebid. Kui see arusaamine lõpuks teenindajani jõuab, laseb too tavaliselt kergendatult kuuldavale: „Aaaa…aaa!
—
Ei pidanud kaua ootama, kui kõlas leebe, ent läbitungivalt küsival toonil öeldud „Halloo?“. Vaatasin ringi. Mulle lähenes aeglaselt kelneri välimusega hiinlane, miskipärast külg ees, justkui olles valmis kohe minema tormama, kui selleks vajadus peaks tekkima. Ma rõõmustasin, et mind on tähele pandud, ja uurisin: „Menüü, palun?“ Hiinlane kaalutles natuke aega ja pillas siis moka otsast: „Ei,“ ning lõi silmad otsustavalt lakke. Kuna ilmselgelt oli tegemist arusaamatusega, selgitasin ma kannatlikult: „Süüa? Kas ma süüa saan?“ Osutasin nimetissõrmega suu peale, et võõrustajale asja lihtsamaks teha, ja tegin matsutavat häält: „Njämm, njämm, njämm. Jah? Ei? Toit, jah?“ – „Ei,“ teatas hiinlane osavõtmatult uuesti ning pööras mulle selja, jäädes siiski laua kõrvale seisma, žestiga, mis mind otsekui minekule sunniks. Ma mõtlesin oma kolm minutit, mida nüüd teha – mees seisis kogu selle aja vaikides, seljaga minu poole –, ja otsustasin, et ma pole isegi väga näljane. Ma ei kavatsenud hakata seda mõistatust pikemalt lahkama – on nagu on. Tõusin püsti, ajades kogemata ümber istumise all olnud plasttooli – see tegi tühjas saalis vastu kahhelkive kukkudes kajava plaksu –, ning lahkusin söögisaalist aeglaselt ja väärikalt. Nii väärikalt, kui väärikas saab olla üks lahkumine, mille sooritab keskealine mees, kes kannab lühikesi kaitsevärvi pükse ja teetolmuseid sandaale. Heitsin uksel pilgu tagasi, hiinlasest kelner vaatas mulle kuidagi kurvalt järele, kuid pööras pilgu välkkiirelt jälle lakke, kui nägi, et teda silmitsesin.
—
„Me peame minema ja selle nii-öelda Phonsaki üle vaatama,“ pakkusin mina mõtlikult ja banaalset väljendit kasutades võib öelda, et nõnda see pall veerema läkski. Olime sama päeva hommikul võileiva nosimise kõrvale arvutist maailmakaarti takseerides nuputanud, kuhu peatselt minna – tahtsime maale, mis kõditaks närve, kus leiduks ohutus koguses salapära ning millest ei oleks oksendamiseni palju kuulnud nagu näiteks Lätist või Egiptusest. Nüüd oli meile siht ise ootamatult silme ette kerkinud. Ja lisaks lihtsalt reisimisele oli meil ka oluline m i s s i o o n: kunagi Prantsusmaa protektoraadi all olnud Laosesse isiklikult kohale kobida, otsida sealt üles üks endine jahimees Phonsak ja tirida ta kogu maailmale vaatamiseks kõrvupidi džunglist välja. Seda piltlikult öeldes muidugi, me ei ole psühhopaadid. Mulle tundus tollal äärmiselt kentsakas fakt, et pärast meie suurejoonelise ja võimalikke eksootilisi ootamatusi täis reisiplaani sündi leidsime Phonsaki – professionaalse džungligiidi (ja võimalik, et ka nõia) – vähem kui ühe minutiga üles feissbukist, kus ta oli vägagi aktiivne, kommenteerides teiste kasutajate pilte (näiteks: ha ha, ilus perse!) ning postitades enam-vähem iga päev ka ise olustikku kirjeldavaid fotosid koos seletustega: „Mina ronimas kõrge mäe otsa“, „Mina joomas õlut“, „Mina mootorrattaga purjus peaga sõitmas“, „Mina haiglas“ ja nii edasi. Kasutajanimi Sak Phonsak ja vajutus enter-klahvile – palun väga. Kontakt oli olemas. Trükkisin ühe näpu abil jutukasti lihtsad laused: Tere! Meie tuleme sulle külla, me tahame sinuga tutvuda!
Rene Satsi “Laos: aeg antud elada, aeg antud süüa”
Ajakirjanik ja kirjanik Krister Kivi soovitab: “Rene Satsi on verekoer, kes traavib väsimatult mööda planeeti, sõõrmeis ohtlike seikluste erutav hõng. Pimedad ööd täis lõrisevaid elukaid, veidrike peetavaid hotelle ja petrooleumimaitsega viski pudeleid on talle üksnes tulehakatuseks. Annaks taevas, et see suurte tiibadega Iiri kaitseingel, kes ta kohal pidevalt askeldab, ikka jaksaks tiibadega vehkimist jätkata. Sest Satsi on kuradima andekas. Mõnes mõttes nagu Eesti Hemingway.”
