Käin turistile mitteettenähtud paikades; tolgendan turistile mõeldud kohtades. Püüan urust välja meelitada Tamili Tiigrit. Trotsin nii mõndagi ebameeldivat olukorda ja irvitan, kui kogemata saab head nalja. Ja tahes-tahtmata: huumorit viskab see reis ette küllaga! Söön head toitu. Vahel kirun. Kirun eesti keeles, kui söön halba sööki. Vahin ringi, silmad pärani lahti, ning räägin kohalikega maast ja ilmast, aga ennekõike Sri Lankast endast. Sri Lankast, kus leian kiskja väljaheite sealt, kust ei tohiks seda leida; kus metsik elevant ründab ja otse loomulikult viskab hulluks läinud munk mind lõpuks kiviga. Oh, sa ei usu, mis kõik juhtus! Lugu oli nimelt selline…”
Minu meelevaldselt loodud vallutajate järjekord – hollandlased, inglased ja portugallased – ei ole kronoloogiliselt siiski täpne. Asi oli nii: kõigepealt tulid 16. sajandi algusaastatel Colombot külastama maiad Portugali meresõitjad, kellel oli kange isu kaneeli järele. Seda leidus siin küllaga. Tehti leping kohaliku võimuesindajaga ning enne kui keegi isegi jõudis öelda „koloniaalajastu“, ajasid portugallased endale siin sisse juba nii palju kaneeli, kui ainult mahtus, ehitasid endale mitu uhket kindlust, sõdisid, kellega said, nosisid veel kaneeli ja saatsid osa sõpradele koju ka, kuna toda kraami oli nii palju, et sellega võis priisata. 17. sajandi alguses jõudsid kuuldused kaneeliparadiisist Euroopasse ja Hollandi maiasmokkadel – kes olid ilmselt kaua aega mõelnud, nagu sinagi mõnikord öösel külmkapi ees, et „tahaks midagi head, aga ei tea, mida“ – tekkis nüüd samuti vastupandamatu kaneeliisu. Ettevõtlike inimestena purjetasid nemadki tuhatnelja saarele ja läksid ilma aega raiskamata, üllatunud kohalikke appi kahmates, portugallastele kõva kisa saatel kallale. Madinat ja suurel hulgal verevalamist jätkus saarel pikemaks ajaks, kuni ühel hetkel kupatati
portugallased lõplikult maalt välja ja hollandlased alustasid omakorda kuuma käes siivutute kaneeliorgiatega.
Nende pidu sai läbi aastal 1796, kui üle vee saabusid järjekordsed kutsumata külalised – seekord inglased, kes viskasid oma võõrustajad ebaviisakalt ja suhteliselt kiiresti lihtsalt maalt välja. Kaneelisöömise ja teejoomise kõrvalt leidsid energilised britid vaba aega, et rajada Briti Tseilon (tollase koloonia nimi 1815–1948), ning erinevalt oma jõhkratest eelkäijatest – hollandlastest ja portugallastest – tõid just nemad esimest korda saare koloniaalajaloos siia linna demokraatia. Ning asusid Colombos peale militaarehitiste rajama ka tsiviilrajatisi. Seega võib öelda, et ettevõtlikud britid panid aluse sellisele Colombole, kus mina praegu viibin.
„Nii et riiklikust haiglast pole siis üldse kasu?“
„Kui sul raha ei ole, siis ei ole kellestki siin riigis kasu! Ja kas sa tead, mis nad veel minuga seal haiglas tegid?“ küsib Denish. („Do you know what they did to me?“)
„Ausalt, ei tea,“ vastan intuitiivselt ja mõtlen, mismoodi küll kõlaksid maailmas vestlused, kui retoorilised küsimused ära jäetaks. Arukamalt, ilmselt. No kuidas kurat võin mina teada, mis
temaga haiglas tehti?
„Kui mul paar aastat tagasi mootorrattaga õnnetus juhtus, panid nad haiglas mulle jala sisse mingisuguse mikrokiibi. Nüüd on niimoodi, et mitu korda kuus ma lihtsalt minestan tänava
peal ära.“
„Kuidas, palun? Korda veel kord: m i d a nad tegid?!“
Ta kordab oma väidet ja näitab oma jala ette. Tema sääre peal on tõepoolest arm koos paranenud õmblusega.
„Miks peaks keegi sulle haiglas midagi sääre sisse panema?“ küsin ettevaatlikult.
Minus tekitavad seda laadi väited tugeva ebamugavustunde.
„Aga l o o m u l i k u l t selleks, et mind kontrollida!“ selgitab Denish.
„Kontrollida, mismoodi? Kas see on siis kontrollimine, kui sa kogu aeg ära minestad? See on pigem ju kontrolli kaotamine?“
Mina asjalikult: „Kus käsipidur on?“
„See kang sinu jalgade juures.“
„Käigud?“
„Siit vasakult: üks, kaks, kolm, neli.“
Neli käiku? Liiga palju! Ma mõtlesin, et tukil on neid ainult kaks. Peale selle mäletan esimesest korrast, kui ma seda sõiduvahendit proovisin, et minu vaateväli oli selles kolmerattalises juhiistmel istudes avar. Täna aga ei näe ma üldse välja, pean ebamugavasse poosi kummarduma, kui tahan kogu enda ees laiuvat sõiduteed nautida. Peeglid? Kuidagi on nii, et ma ei näe eriti palju ka seda, mis mu külgede peal toimub, aga see on ju elus väga oluline – näha, mis külgede peal toimub! Peeglid on kas minu pikkuse jaoks vale koha peal või ma ei oska neid õigesti kasutada.
„Ma olen liiga pikk,“ ütlen ma otsustavalt tuki omanikule ehk minu ajutisele sõiduõpetajale.
„Ma ise mõtlesin ka kohe niimoodi, kui sind nägin – miks küll nii pikk?“ on see otsekohene.
Meie sõiduvahend jääb pidama ning ilus, aga koletu suurte kõrvadega loom silmitseb meid umbes kahekümne meetri kauguselt ja meie vaatame tänulikult vastu.
Autojuht ütleb, et metsikut elevanti on just selles kohas – looduspargi alguses – kohata haruldane ning me tulime siia hoopis linde, leoparde, sisalikke, usse ja muid sääraseid natukene väiksemate kõrvadega elajaid uudistama.
Ja siis kuidagi väga lühikese hetke pärast põrnitseb see loom meid ainult kümne meetri kauguselt. Mul on järsku samasugune tunne nagu siis, kui saad aru, et supp hakkab üle
keema – hakkan muretsema.
Ja siis on meie vahel ainult seitse meetrit. Teine turiste täis džiip tuleb kohe meie järel ja nemadki peatuvad, jäädes looma imetlema. Fotoaparaadid plõksuvad. Elevant ohkab ja hakkab pissima. Meie kõik vaatame pealt ja hiina turistid teises autos näitavad looma peale näpuga ja kisavad valjuhäälselt, nagu neil ikka kombeks on. Elevant pissib mõnda aega mõnuga, vaatab siis mulle otse silma, virutab londiga vastu maad ja ründab.
„Kas sul on abi vaja?“ küsin semulikult, ise küll mõistusega aru saades, et mingisugust abi ma talle osutada ei oska. „Ma tahan kangesti Sri Lankal reisimisest raamatu kirjutada,“ lisan veel, lootes miskipärast, et see lause lahendab kõik kommunikatsiooniprobleemid. Mees laseb uuesti kuuldavale oma repertuaarist tuttavad häälitsused ja lisab nendele otsa koledat linnulaulu meenutava trilleri, ise mulle kogu aeg teraselt silma sisse vaadates. Proovin olukorda analüüsida ja järsku jookseb mu selgroost läbi külm jutt: kas tegemist on, mine sa tea – hulluga?! Appi, aga hullud võivad ju ohtlikud olla!? Või ei, äkki on munk hoopis kurttumm, mitte peast segane? Jah, see tundub ohutum variant! Ilmselt ta ei kuule ja ei oska seetõttu rääkida, jõuan enese rahustamiseks ohutu ja loogilise seletuseni. Olen kummardamise ja koogutamise sootuks ära unustanud.
Muidugi tumm ja kurt, sest miks inimene muidu niimoodi häälitseks! See seletaks ka, miks ta ei pannud enne mu lähenemist tähele, ja märkas mind alles siis, kui otse tema ette ilmusin! Milline kergendus: kõik tundub selge olevat. Näitan näppudega oma mõlema kõrva peale ja karjun täiest kõrist: „Kas sa ei kuule?!“ Nagu kurdi inimese puhul karjumine aitaks.
Rene Satsi “Sri Lanka nüüd”
Tiit Pruuli soovitab: “Rene Satsi ja tema kirjutistega on alati lõbus koos olla. Eriti lõbus on teistel siis, kui Renel läheb kehvasti. Siis saab lugeja naerda. Sel korral läks Rene vaatama, kui kehvasti läheb eksootilisel Sri Lankal: kodusõda, Tamili Tiigrid, vaesus. Aga tal endal läks veel palju kehvemini kui palju kannatanud Sri Lankal. Teda veetakse ninapidi, tüssatakse, lollitatakse, narritakse, talle tehakse tünga, virutatakse ta raha.
Seda on väga lõbus lugeda ja saab jumalat tänada, et see sinuga ei juhtunud.”
