„Oamoos“ on imekaunis ja liigutav romaan mineviku koormast ja sõpruse lunastavast jõust. See raamat on vallutanud südameid üle kogu maailma ning puudutab ka sind oma lihtsuse, helluse ja armastusega, kui seda vaid lubad.
Tutvu raamatuga lähemalt allolevas katkendis!
Sel õhtul tellis Sentarō jaamaesises nuudliäris savipudelis saket. Sooja riisiveini kõrvale hammustas ta tempurat ja tõmbas üle kausiserva lurinal suhu kastmega kaetud sobanuudleid. Iga suutäie loputas ta sakega alla. Nõndaviisi vaheldumisi sööki ja jooki nautides mõtles ta kõigele, mis päeva jooksul oli toimunud.
Tokue lahkudes oli ta Tupperware’i karbi kohe prügikasti heitnud. Natuke jäi see tegu hinge kriipima, aga mitte piisavalt, et midagi ette võtta. Sentarō ei arvestanud aga sellega, et iga kord, kui ta prügikasti kaant kergitab, tuletab karp talle ennast kohe meelde. Viimaks ei jäänud muud üle, kui see välja tagasi tõsta. Ta arvas, et painav võlatunne, mida ta vanainimese ees tundis, võiks ehk kaduda, kui ta veidi tema oamoosi maitseb. See üksainus suutäis pani ta aga iseenese imestusekski kulmu kergitama ja endamisi hüüatama.
Tokue oamoos oli sootuks teine tera kui plastnõus hoitud valmiskraam. Nii lõhnal kui ka maitsel oli mingi sügavus, mis suus laiali laotudes haaras Sentarō täielikult enda võimusesse.
Või et viiskümmend aastat… Mõeldes maitsele, mis oli ta mõneks ajaks paigale naelutanud, tõstis Sentarō taas saketopsi huultele.
Alustas juba enne, kui mina üldse sündinud olin…
Sentarō vaatas seinale riputatud menüüd. Selle oli nuudlipoe pidaja oma käega kirjutanud. Iga kord, kui ta neid pintslikirjas märke uuris, meenus talle millegipärast ema.
See vanamemm… Ta on mu emaga vist ühevanune.
Talle kangastus pilt ema kitsast kumerast seljast, kui too paberid madalale lauale laiali laotas ja nende kohale kummardudes kirja kirjutama asus.
Tavaliselt keelas ta endal sellistest asjadest pikemalt mõelda. Milleks piinata end kujutluspiltidega surnud emast? Või isast, kellega ta oma kümme aastat polnud kohtunud? Kuid sel õhtul ei õnnestunud tal peas toimuvat kuidagi kinni keerata. Pildid emast, kes oli talle kirjakunsti õpetanud, kerkisid ikka ja jälle silme ette.
„Täitsa lõpp…“ ohkas Sentarō välja pahvaku sakeauru. Ongi täpselt nii, et keegi ei tea kunagi, mis elus võib ette tulla. Kuidas muidu sai temasugune mees, kes oli tahtnud kirjanikuks saada, nii halvale teele sattuda? Ja kui ta viimaks betoonseintega kongist välja pääses, oli ema juba siitilmast lahkunud. Pärast seda oli Sentarō elanud päev päeva järel elu, mida ta kunagi polnud endale ette kujutanud – seisis muudkui pliidi ees ja küpsetas oakooke.
Sentarō täitis topsi taas sakega. Et uhtuda minema kibedat maitset keelel, lõnksas ta joogi ühe hooga alla.
Ema tema mälestustes…
Ema kõnemaneer oli tavaliselt rahulik, aga samas polnud ta inimene, kes oleks hingelist rahulolematust teiste eest varjanud. Tihtipeale ristas ta piike isaga, pidas sõnasõda sugulastega, nuttis ja kurtis kõva häälega. Sentarō kartis lapsena tema ootamatuid meeleolumuutusi väga. Seepärast tundiski ta suurimat hingerahu just siis, kui igasugu magusaid hõrgutisi armastav ema ladus heatujuliselt tema ette manjū-pätsikesi, kõiksugu kooke ja muid maiustusi. Sentarō suurim soov oli, et magus kraam laualt kunagi ei kaoks. Üle kõige siin maailmas meeldis talle naeratus ema näol, kui too hellalt uuris: „On ju maitsev, Senikene, eks ole?“
Yoshii Tokue ületamatu oamoos – kui ema oleks veel elus, millist nägu ta küll teeks, kui seda prooviks!
Aga sel juhul… leiduks ju küllap teisigi, keda see rõõmustaks, mõtles Sentarō. Ja pealegi oleks palk ainult kakssada jeeni. Kas naine tõesti lepiks sellega? Kui nii, siis võiks ju tal lasta veidi abiks olla.
Sentarō kaalus seda võimalust hoolikalt.
Töökuulutust ei olnud ta välja pannud mitte sellepärast, et tal abikäsi vaja oli. Ta oli lihtsalt väsinud kõnelemast oakookidega, kes jäid alati tummaks ja kurdiks. Sentarō tahtis enda kõrvale teist inimest.
Kas memm teeks tõesti kahesaja eest tööd?
Vinti jäänud Sentarō võttis arvelaua ja lõi kulud kokku.Tokue Yoshii teeks selle palga juures samahästi kui tasuta tööd. Ja kui mõelda tema suurepärasele oamoosile… sellega oleks ehk võimalik müüginäitajaid kõvasti ülespoole upitada. Ja siis saaks ta laenu tagasimakseid suurendada. Võlakoormast vabanemise päev jõuaks niiviisi palju kiiremini kätte.
Aga… Sentarō saketopsi hoidev käsi peatus poolel teel. Selle naise käed mõjuvad ikka üsna häirivalt. Tokue väändunud sõrmed kerkisid ükshaaval ta silme ette. Kui kliendid neid märkavad, teevad nad arvatavasti kõik minekut.
Siis aga kargas talle pähe päästev mõte.
Ma võin ju lasta tal ainult oamoosi teha.
Just, noogutas Sentarō endamisi.
Lasen tal valmistada niipalju täidist, kui ta vähegi jaksab. Äkki saan selle aja jooksul kõik tema salanipid endale näpata. Ta on nii vana, et mingil hetkel väsib ise tööst ära ja läheb minema.
„Peaasi jah, et ma ei laseks tal mingil juhul klientidega kokku puutuda,“ mõmises Sentarō mõtlematult kõva häälega ja tõmbas sellega kõrvallauas külalistega suhelnud poepidaja tähelepanu, kes talle üle õla küsiva pilgu heitis. Sentarō noogutas vaevumärgatavalt, tõstis tühja topsi ja hüüdis: „Veel saket, palun!“
Durian Sukegawa “Oamoos”
Sentarō tunneb, et on elus läbi kukkunud. Ta on kriminaalkorras karistatud ja alkoholiga liigagi lähedane sõber. Mehe kunagisest kirjanikuks saamise unistusest on alles üksnes kauge ja tuhm mälestus. Pisikeses kondiitritöökojas, kus Sentarō töötab, on päevad üksluised ning aja möödumist tähistab vaid aknast paistvate kirsipuude õide puhkemine ja taas närbumine.
Ootamatult astub Sentarō ellu Tokue – moondunud sõrmedega eakas naine, kes valmistab parimat oamoosi, mida mees on kunagi maitsnud. Vanaproua pühendab ka Sentarō moosi valmistamise saladustesse ning töötegemise kõrvalt puhkeb endise vangi ja salapärase vana naise vahel õitsele sõprus. Ent siis paljastub Tokue sünge saladus, tuues kaasa laastavad tagajärjed…
